ERR-is ilmunud reformatsiooni 500. juubeliga seotud lugu „Kümme käsku tänapäeval. Kas vajame uut katekismust?“ (24.12.2017) ärgitas küllap nii mõnegi järele mõtlema, milline on kümne käsu tähendus täna. Kas ei vajaks me äkki uusi käske ja uut katekismust, mis neid selgitaks?

Järgnevas toon (ka Martin Lutheri abil) mõne vaatenurga, mille valguses kümmet käsku näha ja võibolla ka uuesti hindama õppida. 

Üdini tuttav ja oma

Kümme käsku ehk dekaloog võivad tekitada meis teatud ebalust – on need ju ühelt poolt midagi üdini tuttavat ja oma, teisalt aga kauget ja võõrapärast.

Esiti tuttavlikkusest. Kümme käsku on osa meie kultuurilisest mälust või DNA-st, seda eriti just Lutherist ja reformatsioonist alates. Nii õppisid meie esivanemad koolis kohustuslikus korras pähe katekismust ja selle esimeses peatükis sisalduvat kümmet käsku. Oma lühiduses ja löövuses on kümme käsku saanud eeskujuks kõikvõimalikele nimekirjadele ja programmidele, sõltumata valdkonnast ja tõsidusastmest.

Igal juhul võib väita, et kümnel käsul on Eestis tüvitekstiline iseloom või kultuuriline süvatähendus. Kristluse mõjud meie ühiskonnas ja kultuuris on tihti sügavamad kui oskame arvata.

Teine põhjus, miks kümme käsku võivad tunduda meile omased, peitub aimduses, et need väljendavad – vähemalt osalt – midagi üldinimlikku ja universaalset, isegi enesestmõistetavat. Kümme käsku paistavad sisaldavat üldkehtivat eetikat, mis ületab konkreetset aega ja kultuuri  („Ära valeta!“, „Ära varasta!“).

Sarnaselt kristlusest, aga ka teistest religioonidest tundud kuldsele reeglile („Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse!“) ühendaksid kümme käsku nõnda Eesti kultuuri globaalse, kõiki rahvaid läbiva humaanse ja universaalse eetikaga.

Sügavalt kauge ja võõras

Samas peame tunnistama, et dekaloogi näol on tegemist mitu tuhat aastat vana tekstiga meie jaoks võõrast kultuurist. Seetõttu on täiesti mõistetav küsida, kas kümme käsku kehtivad ikka veel.

Kui süveneme piibliteaduste abil kümne käsu teksti, avaneb üha selgemini nende toonasest ajast tingitud võõrapärasus. Vana Iisraeli rahva liikmed uskusid ja elasid teisiti kui meie – ja mõistsid kümmet käsku teisiti kui meie. Nad mõistsid neid vastavalt oma arusaamadele religioonist ja ühiskondlikest normidest ja tavadest.

Nii lähtus näiteks kuues käsk toona polügaamsest abielust. Selle ülesanne oli suurpere püsimine ja selles oli pearoll mehel kui suurpere edasiviijal. Nii naine kui ka orjad kuulusid vara hulka.

Ka ei olnud mõeldav, et kümmet käsku võiks käsitleda lahus Moosese seaduse tervikkehast, mis hõlmas suurel arvul kultuslikke ja ühiskondlikke reegleid. Nendega arvestamine oli eeldus, mida me tänapäeval enam ei jaga.

Et kümme käsku siiski ka täna meie jaoks eetiliselt kõnekad on, näib tõepoolest viitavat nende üldinimlikule iseloomule. Kuigi sõnastatud kauge ja võõra ühiskonna kontekstis, sisaldavad need inimlike suhete põhihoiakuid – midagi, mis kehtib läbi aegade.

Vabaduslik, aga tunnustav hoiak 

ERR-is ilmunud lugu osutas õigusega Martin Lutheri rollile seoses kümne käsu leviku ja tuntusega. Seejuures peab aga silmas pidama Lutheri vabaduslikku ja suveräänset hoiakut dekaloogi suhtes. Nii kohendab ja tõlgendab ta kümmet käsku üsna vabalt ja on isegi seisukohal, et kristlased võivad „uusi dekalooge“ luua.

Kuidas nii? See on võimalik, kuna Luther liigub – kuigi veel mitte alati järjekindlalt – teoloogiliselt kohasema arusaama poole ilmutusest. See näeb ilmutuses Jumala eneseavamist ja eneseandmist. Ja tõepoolest, seadust või kümmet käsku ei peaks mõistma naiivselt-piblitsistlikult Jumala poolt formuleeritud nimekirjana, vaid püüdlusena väljendada Jumala nõudvat väge meie elus.

Kümme käsku on Lutheri jaoks ühelt poolt osa vana Iisraeli seadustest ja tavadest, mis teistele rahvastele ei kehti. Teisalt mõistab ta dekaloogi aga üldinimlikuna, igaühe südames kõlava Looja hääle või „loomuseaduse“ väljendusena. Luther jaatab dekaloogi niivõrd, kuivõrd näeb selles loomuseaduse parimat ajaloolist väljenduskuju.

Seejuures on Luther seisukohal, et kümmet käsku tuleb hinnata ja tõlgendada Jeesuse armastusekäsu valguses, milles avaldub puhtal moel ka algupärane loomuseadus („Armasta oma ligimest nagu iseennast!“). Nii vanade kui ka võimalike uute käskude mõõdupuu on see, kas ja kuivõrd väljendub neis armastusekäsk.

Kas kümme käsku kehtivad ikka veel?

Niisiis, kas kümme käsku kehtivad ikka veel? Esiteks oleme me täna teadlikud kümne käsu ajaloolisest tingitusest, nende kultuurilisest ja ajastulisest eripärast, ja see ei võimalda meil kümmet käsku tänasesse päeva lihtsalt pimesi üle võtta. Juba seetõttu peame me – pidevas dialoogis kunagiste tekstide ja muutuva elukogemusega – tõepoolest ka „uusi dekalooge“ looma.

Kristlikust vaatepunktist peame me selleks valmis olema aga ka armastusekäsust lähtudes. Armastusekäsk seob õnnestuvad inimsuhted ja kaasinimese aitamise meie igaühe vastutusega. Me peame üheskoos kasutama oma parimat teadmist, tundlikkust ja fantaasiat.

Kümme käsku võivad olla meile seejuures abiks – aga mitte nende mingi üleloomuliku ja formaalse autoriteedi tõttu, vaid vahendatuna läbi ratsionaalse arutelu. Ühelt poolt võime me näha neis üldinimliku eetika head ja tänagi kõnekat musterkuju, teisalt aga kristliku armastusekäsu üsnagi tabavat ja ajahambale hästi vastu pidanud väljendust. 

Kaks näidet – kooseluseadus ja inimõigused

Et viimati öeldut näitlikustada, vaadelgem kahte tänapäevast nähtust või probleemi. Kuuendat käsku „Sina ei tohi abielu rikkuda!“ mõisteti vanas Iisraelis polügaamse abielu kontekstis ja seoses sotsiaalse institutsiooniga (mitte tundesuhete, seksuaalsuse vms). Mees sai seejuures rikkuda ainult võõrast abielu, mitte enda oma.

Kui võtta kuues käsk üle tänasesse päeva ja näha selle sisu armastuses, hoolivuses ja usalduses, võib see väga hästi kokku sobida ka kooseluseaduse või samast soost paaride abieluga. Arusaam abielust on läbi ajaloo muutunud, armastusekäsu valguses tuleb hinnata aga vastastikke suhteid ja nende kvaliteeti.

Sarnaselt võivad kümme käsku olla produktiivsed seoses inimõigustega. Neis võib tõepoolest näha „uusi dekalooge“, millega tänased inimesed püüdlevad humaansema elukorralduse poole.

Inimõiguste algeid ja impulsse võib samas leida aga juba kümnes käsus. Võrreldavad on püüd siduda vabadust ja sotsiaalsust, universaalsust ja konkreetsust. Elu, väärikuse, perekonna ja omandi kaitse kajab vastu nii kümnes käsus kui inimõigustes.

Lähtudes armastusekäsust võime näha inimõigustes ühiskondade eetilist kasvamist – ja samas mõista uuesti ja sügavamalt ka kümmet käsku. Selles, et kirikud on tänapäeval olulised inimõiguste eest seisjad, võib näha just nimelt ka kümne käsu ühtlasi iidset ja uudset järelkaja. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.