Kes on meie eeskuju? Kellele ja millega olen ise eeskuju? Mul on tunne, et pole palju inimesi, kel oleks vastused kohe varrukast võtta. On need ju pigem sellised imelikult suurekõlalised ja natuke naiivlapsikud küsimused. Mingil üldisel moel (kas Eesti on e-eeskuju või kes on mõne kuulsuse eeskuju olnud) taustamürana talutavad, ennast puudutavalt aga pigem kuidagi ebakindlaks tegevad.

Kusjuures huvitav, millest see ebakindlus. Võibolla on meis peidus hirm, et mõeldes "vau, keegi tahab minu moodi olla" oleme ülbed, endast ebanormaalselt heal arvamusel? Või hiilib ligi kartus, et eeskuju olles võib vastutusekoorem maadligi suruda? Nii võtabki kiirelt võimust tahtmine end välja vabandada: mis nüüd mina, ma püüan niisama vaikselt toimetada, eks elus on igasugust olnud ning kes meist ikka ingel või pühamees on.

Kogu teemale võib muidugi läheneda ka nii, et mis siin ikka nii peenelt mõtiskleda. Et praktiline väärtus oli sellistel aruteludel möödunud aegadel, kui väejuht pidi eeskuju näidates ja ohte trotsides sõjaväe ees lahingusse minema. Ja et praegu võib nii analüüsida heal juhul vaid poliitikute või suurte kuulsuste tegemisi: kas ja milles peaks nad eeskujud olema või pole seda üldse vaja, kuna rahva vaimustuse pälvib nagunii see, kes rõhub madalaimale ühisnimetajale...

Ometi peaks me kõik eeskuju olemist palju tõsisemalt võtma. Tahaks lausa öelda, et surmtõsiselt. Kui mitte muidu, siis vähemalt põhjusel, et oma lastele oleme me nii heas kui ka halvas nagunii iga päev eeskujud.

Teraapiaruumis on see sage teema, tulles eriti hästi ilmsiks teismeliste muredega seoses. Vanemad kurdavad, et laps on nii- ja naasugune. Ei austa vanemaid, ülbitseb. Ei räägi, mida mõtleb, tunneb ja teeb. Ei kuula, kui temaga räägitakse. Ei pea lubadustest kinni. Ei hooli vanemate tunnetest. Ei saa aru, et vanemad hoolivad temast. Ei saa aru, et kui on probleem, siis tuleb see ära lahendada.

Vanemad on hädas, nad ei saa aru, mida nad on valesti teinud. Nii palju õpetussõnu on ju pika aja jooksul jagatud.

Mis mõte on aga neil õpetussõnadel, kui lapse reaalsus – kodune elu, vanemate eeskuju, millest ta on tahes-tahtmata õppinud – on aastaid olnud vastupidine?
Vanemad pole austanud teineteist ega last. Teise jutule vahelesegamine, privaatsussoovi või tunnete tühistamine. Tigedad sõnad ja kiuslikud haigettegemised, millele järgnevad vabandused, mis on pelgalt õõnsad fraasid, teele pandud ilma mingigi plaanita päriselt edaspidi midagi teisiti teha. Suutmatus hetkekski peatuda ja endale meelde tuletada, et see teine inimene seal on täiesti omaette õrn ja kummaline elusolend, tegelikult terve maailm.

Oma sisemaailma kas ei avata üldse või räägitakse tähelepanunäljasena kogu aeg ainult endast, teisi ei panda tähelegi. Perevestlused on automatiseerunud vestmikutekst, ei enamat: mis meil täna söögiks on, ära hilja peale jää, kuidas sul koolis läks, kisub vist pilve, võta vihmavari kaasa. Tühjad ja ometi nii ennast täis jutud, et sinna ei mahu unenägude ja unistuste, elu mõtete ja mõttetuste, naljakate, aga mingil moel tähendusrikaste elu pisiseikade jagamine kohe kuidagi.

Lubadused, mida on pere suurte vahel ja väiksematele jagatud ning unustatud. Võid rääkida kõike, ole siiras ja otsekohene – seda lubatakse tihti. Oma inimesed ju, hoolivad. Hiljem saab uskuja aru, et kehtib see vaid seni, kuni jutt kuulaja kõrvale meele järgi on.

Plaanid, mida on nii palju õhku visatud ja lastud siis visisedes tiireldes maha langeda. Viisakus- ja hädavaled ning palju ilusa fassaadi jätmist, et ainult keegi halvasti ei arvaks.

Hoolivus väljendub vaid kõige negatiivsega hirmutamises, valmistumises kõige hullemaks, moraalilugemises ja kriitikas – nii et hoolivuse objekt tunneb, et keegi ei näegi temas muud peale muretsemist põhjustava. See on selline hoolivus, kuhu ei kuulu tunnustus ega julgustus, vaikne aktsepteerimine, teise sisemaailma mõista püüdmine.

Laps õppigu probleeme lahendama, mitte nende eest pagema ja niisama pärituult ootama? Ütleja ise aga aina ootab ja triivib elus, loodab eluraskuste haihtumiseni igavesti rahulikku meelt säilitada või põgeneb ise iga väiksemagi väreluse korral, olgu töökohalt või inimsuhetest.

Jõhker jutt? Sellised eeskujud me paraku tihti olemegi, ise enamasti märkamata ja soovimata.

Aga saaks ju teisiti. Tegelikult peame me  lihtsalt leidma rohkem enesekindlust, et mõelda endast teadlikult kui eeskujust. Lastele ja üksteisele, üldiste elunormide loojatena. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.