Turovski ja Kiiroja: huntide rohkem küttimine ei ole lahendus ({{commentsTotal}})

Hunt.
Hunt. Autor/allikas: denalips/Creative Commons

ERRis 4. septembril ilmunud uudislugu huntide "ebanormaalse" käitumise, inimpelguse ja küttimissurve vahelistest seostest ei anna olukorrast õiget ülevaadet. Eesti Jahimeeste Seltsi esindaja sõnavõtud on eksitavad, maalides pildi, mille järgi igasuguse huntide problemaatika parim ja esimene lahendus oleks hundijahikvootide tõstmine, kirjutavad Laura Kiiroja ja Mattias Turovski.

EJS esindaja Andres Lillemäe öeldu kohaselt on suurkiskjate ebanormaalse käitumise (pidades silmas väidetavalt vähenenud inimkartlikkust) põhjused kas haigus, nälg või vähene küttimine ning Eestis just viimane. 

ERRis ilmunud uudislugu algab väitega, et Eestis on sagenenud juhtumid, kus hunte on nähtud inimasulates. Hundid, nii nagu kõik teised metsloomad, on aeg-ajalt ikka inimasustuste lähedale sattunud – see ei ole tavatu. Ka see, et koerad ja lambad hunte ligi meelitavad, on alati nii olnud ega liigitu ebanormaalse käitumise alla. Majad, koerad ja lambad pole inimesed ega ole huntidele kunagi hirmu naha vahele ajanud.

Teisisõnu, teatav kokkupuude kahe maailma vahel ei tähenda veel, et huntide inimpelglikkus on kahanenud. Ükski statistiline näitaja huntide käitumises mingeid sääraseid muutusi ei näita. Suurenenud tähelepanu meedias viitab pigem sellele, et muutused on toimunud meediakajastuses ja kättesaadavuses (nutiajastu, sotsiaalmeedia ning dramaatiliste pealkirjade lembuse mõju). 

Nagu keskkonnaministeeriumi esindaja Tõnu Traks intervjuus mainis, mängivad huntide suurenenud nähtavuses kindlasti rolli ka rajakaamerate kasvav arv ning muutused hundi toidulaual. Metssead moodustasid (enne nende arvukuse seakatkust johtuvat drastilist vähenemist) olulise osa huntide toidulauast, nüüd aga on hundid edukalt üle läinud peamiselt metskitsede jahtimisele. Seega võib üks suur põhjus, miks hunte on viimasel ajal rohkem näha olnud, peituda hoopiski selles, et kitsed kipuvad metssigadest enam inimasustuste lähedusse ja hundid lihtsalt järgnevad oma saakloomadele. 

Probleeme huntidega saab küttimisega vähendada küll, kuid mitte läbi rohkema, vaid selektiivsema küttimise. Ülemaailmsed teadusuuringud näitavad, et küttimissurve tõstmine hoopis suurendab probleemsete isendite arvu. Mida suurem on küttimissurve, seda suurem on selle kartliku uluki stressitase. Hundikarja elujõulisus ja karjadünaamika muutuvad jahisurve tulemusel ulatuslikult. Pidevas stressis elavatel nõrgestatud elujõulisusega hundikarjadel või ilma pereta jäänud üksikutel huntidel ei jäägi tihtipeale muud üle, kui minna oma järgmist kõhutäit otsima inimasulate lähedusest. Mida väiksem ja nõrgem on hundi peregrupp, seda meeleheitlikumaid ja riskantsemaid strateegiaid tuleb ellujäämiseks kasutusele võtta.

Selektiivne ehk probleemsete isendite küttimine aitaks oluliselt paremini, ent ka siin on küsitavusi. Kas jahimehel on üldse võimalik metsas just see õige paharet üles leida või saab karistada täiesti süütu hunt? Rääkides "õppetundidest" – mida õpetab see noorele hundile, kui küla vahel käies ei juhtu temaga midagi halba, kuid mitu päeva hiljem lastakse metsas maha kas õnnetu loom ise või mõni tema pereliige?

Sestap on mittesurmavad peletusvahendid (nt paukpadrunid, aga ka konkreetne eemalepeletamine inimese poolt) noortele ja kogenematutele huntidele õppetunni andmiseks oluliselt tõhusamad vahendid. Enamasti satuvadki küla vahele just noored (sageli ilma vanemateta jäänud) hundihakatised, kes alles õpivad elu reegleid. See ei ole midagi ebanormaalset ega tähenda, et need hundid tulevikus tingimata probleemseks kujuneksid. Vähenenud inimpelglikkusega hundiks peetakse looma, kes korduvalt talub inimese vahetut (alla 30 meetri) lähedust, saades seejuures selgelt aru, et tegu on inimesega.

Eestis ei ole huntide elu kaugeltki kerge. Elupaigad tõmbuvad kokku ja on üha tükeldatumad. Häirimine eelkõige jahisurve näol on tegelikult üüratu. Kuidas me saame rääkida vähesest küttimisest, kui Eestis elavast hinnanguliselt 200-250 hundist kütitakse igal aastal ära üle saja looma ehk umbkaudu pool kogu huntide asurkonnast? Kui lisada sellele veel salaküttimine (mis on Eestis tõsine probleem), on olukord veelgi sandim.

Pole ime, et ametliku statistika kohaselt on huntide eeldatav keskmine eluiga Eestis šokeerivalt madal – 1,9 aastat. Targad, elukogenud karjajuhid ei saagi enamuses peregruppides normaalselt välja kujuneda ja karjad ei saavuta n-ö sotsiaalset küpsust.

Eesti huntide igapäevareaalsus on püsiv häireolukord. Nagu Andres Lillemäe uudisloos mainis, mõtleb hunt tükk aega, kas suuremate ulukite – nagu põder – küttimist üldse ette võtta. Mida ebastabiilsem, noorem ning kogenematum on huntide peregrupp, seda ebatõenäolisemalt jahitakse suurulukeid ning seda tõenäolisemalt minnakse kergema vastupanu teed – lambakarja või inimese koduõuele. Eriti kui meetmed õuekoerte kaitsmiseks ja lambakarjade turvamiseks on ebapiisavad.

Eesti huntide populatsioon on juba praegu liiga väike, et hundid saaksid täita metsasanitari rolli. Kui juba ökosüsteemi tasandil on huntide asurkond pea olematu, kas tõesti on õigustatud selline nulltolerants? Praegusest veel suurem küttimissurve viiks asurkonna arvukuse langusse ning see oleks vastuolus jätkusuutliku looduskasutuse põhimõtete ja suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas toodud eesmärkidega.

Arvestades ka parasjagu välja ehitatava Eesti-Vene piiri või tuleva Rail Baltic trassi negatiivset mõju meie huntide demograafiale ja geneetilisele mitmekesisusele tundub küttimissurve suurendamise ettepanek täiesti põhjendamatu. Eriti kui arvestada, et irooniliselt on suurem osa huntide problemaatikast tingitud just nimelt halbadest otsustest nende populatsiooni reguleerimisel.

Eluterve huntide populatsioon mõjub kogu ökosüsteemi dünaamikale hästi, aidates kontrolli all hoida ulukite haiguspuhanguid, pakkudes rohkem ökoloogilisi nišše teistele liikidele ja tugevades metsaökosüsteemide mitmekesisust ja tasakaalu. Hundil on ökosüsteemi tugiliigina looduses kandev roll. Meil on hunti vaja, sest meil on vaja toimivaid ja mitmekesiseid metsakooslusi. Hävitamine ei ole lahendus. Lahendus peitub paremini läbimõeldud ja reguleeritud kooseksisteerimises.

Eesti Jahimeeste Seltsi tänavune hüüdlause on "Jahindus on looduskaitse!" Andres Lillemäe väljaöeldu valguses kõlab see paraku õõnsa loosungina. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: