Miks ma seda juttu räägin… või kirjutada klõbistan? Mis on sõnade ja pauside, kirjavahemärkide ja emotikonide taga, sõnumi teelesaatja peas või hinges? Sõnad on kuulda ja näha, ent päris tähenduse tabamine nende taga võib olla teksti vastuvõtjale keeruline. Teinekord ei teadvusta teele pandud teksti päris motiivi ka selle autor. 

Pealkirjas mainitud pealtnäha primitiivset küsimust esitame endale igapäevasuhtluses palju harvemini kui võiks. Ühelt poolt on teadlikkus enda käitumisest, selle seesmisest loogikast ja tagamaadest hea vaimse tervise alus. See on absoluutselt hädatarvilik, et suuta oma käitumist vajadusel mingilgi määral muuta. Kõigil meil tuleb ette olukordi, kus meie jutt kellelegi kas haiget teeb või lihtsalt arusaamatu on ning tekib soov suhelda teisiti – valu tegemata ja segadusse ajamata. 

Tähendussegadused on teraapiasse pöörduvate paaride ja perede puhul põhiprobleem või ilmnevad suhtlemises muude murede võimendajana. Teismelisest laps, kes on veendunud, et tema ema ja isa ei suuda teda kunagi mõista. Vanemad, kes tahavad, et lapsed mõistaks neid valikuliselt – ikka seda nende meelest lastele kohast infot, hoolimissõnu ja käske-keelde kohe kindlasti (lapsed aga mõistavad hoopis teisiti ja vahel rohkem). Paarid, kus üks on tüdinud, et tüli ajal rahunatukest säilitada püüdes öeldud fraasist "Palun jäta mind praegu rahule" kostab kuuljale "Sa ei hooli minust" ja teine on õnnetu, et miks küsimust "Mis kell sa tuled?" tõlgendatakse soovina kodus politseiriiki kehtestada. 

Kodus teadlikumalt suheldes teeme enda ja lähedaste elu meeldivamaks. Sotsiaalmeedias suheldes – olgu see siis sõnalisel või hoopis muul moel edastatud infoga – natuke teadlikumalt tegutsedes oleks meil võimalus aga üldise suhtluskultuuri paranemisele kõvasti kaasa aidata. 

Oma netitekstide motiivide leidmine võib olla karm ettevõtmine. Proovige vaadata oma viimast postitust hästi välja tulnud kulinaarsest saavutusest, meenutage pingutusi selle parimal moel kaamerasse püüdmisel ja mõelda, et miks pagana pärast on mul vaja seda sadade või lausa tuhandete inimestega jagada – kas tõesti vajan ma nende tähelepanu?  Või hoopis tahan kogu maailma ja seeläbi ennastki veenda, et mu kodune elu on nii imetore? Või mis on tolle viimase kogu maailmaga jagatud veebilehe motiiv – kas ikka tõesti soov inimesi targemaks teha või hoopis mõista anda, milliseid imetlusväärselt intelligentseid linke ma klikin?

Milleks see "like" või nood turtsatused järjekordses sõneluseks kiskunud arutelus? Keegi ei sunni ju? Või miks ma netis selliseid sõnumeidki saadan? Kas kellegi vastu siirast huvi tundes, emotsioonide väljaelamisvõimalust otsides või võtan inimestega ühendust vaid siis, kui neist on mulle mingit praktilist kasu?

Internet pakub suurepärast võimalust teadlikuks eneseväljenduseks, sest iga enda kohta jagatavat infotükki saame ju kontrollida. Ometi tegutseme me tihti tormakalt ja pärast kahetsedes. 

Sellel, miks sõnade tähendus tavasuhtluses suurt segadust tekitab, on erinevaid põhjuseid. Üks inimene arvab, et otse oma vajaduste, tunnete või ideede väljendamine on ebaviisakas ja pealetükkiv – intelligentne või tõesti lähedane inimene peaks nagunii suutma tabada konteksti ja oskama mõtteid lugeda. Teine jälle tahab, et asjad öeldaks selgelt välja – olgu siis selle pärast, et mõistatamine võtab aega või põhjusel, et tema jaoks on ääri-veeri rääkimine märgiks, suhtlemise ebaturvalisusest. Kolmas tahab, et teised räägiks temaga selgesõnaliselt, aga ise nii ei julge. Neljas on kuraasikas vaid netis, päriselus ei julge inimestele otsagi vaadata – aga miks nii, ta ka seletada ei mõista.

Vahel tekivad segadused lähimategi inimeste vahel sellest, et rääkija üritab teadlikult ülima põhjalikkusega ja emotsionaalselt väljenduda (lootes nii saavutada info parimat kohalejõudmist), kuulaja aga kaotab rohkesõnalisuse peale järje, peab taolist käitumist kas tüütuks või lausa isekaks ja... lülitab end välja. Paljude tava- või netisuhtluse vihaseks kippuvate sõnade taga on kuskil see lihtsaim ja samas sügavaim üldinimlik "Püüa mind ometi mõista" soov, teised tajuvad aga seda nii, nagu tahetakse neid solvata ja rünnata.

Pealtnäha lihtne põhjus midagi öelda on soov jagada informatsiooni. Millised on lumeolud, mida ma tunnen, teen või ilmaasjadest arvan, raadiost kuulsin, miks see või teine minu meelest käitus nii või naa. Ometi pole siin midagi lihtsat, sest igasugune infotükk võib tekitada kuulajas küsimuse, et miks see inimene, siin ja praegu mulle sellist juttu rääkis ja mida nüüd siis saadud infoga ette võtta.

Kui keegi sõnab "Mulle meeldib cappucino", võib see olla öeldud soovina teisele enda kohta infot anda, et paremini tuttavaks saada – samas võidakse tegelikult tahta mõista anda, et keegi võiks ütlejale nüüd lõpuks kohvi teha.

Kui keegi annab meile märku, et ta on kurb, siis võivad sellegi taga olla väga eri motiivid. Ta võib lihtsalt olla kuulnud, et tunnetest tuleb rääkida, loodab negatiivseid emotsioone jagades enda meeleolu parandada või hoopis seda, et teda tullakse lohutama. Kurbuse väljendamise taga võib aga olla ka sõnum "sina oled selles süüdi" – või kuuleb teine pool seda oma peas, sest varem on taolisi süüdistusi ju ette tulnud.  

Poliitikute valimiste ajal koostatud tekstid on samuti hea näide sellest, kuidas pealtnäha antakse infot – räägitakse sellest, kuidas asjad nende meelest tegelikult on või olema peaks –, tegelik soov on aga saada riigikokku valitud. Poliitikute puhul me siiski juba teame seda seost ega kipu justkui tohutu maailmavalu käes vaevlevale kandidaadile lohutavalt pai tegema ega soovita Eluliini helistada.

Isiklikus sfääris on meie peades vähemalt suhete algupoole segadus. Aja möödudes õpime kaaslast lugema – seda muidugi juhul, kui ta kasutab kogu aeg sama loogikat. Kui ühel hetkel kallimale öelda "sa tead, mulle meeldib cappucino" põhjusel, et soovime temaga kohvikusse minna, teisel hetkel heidame talle samade sõnadega  ette, et miks ta meie meelest kiuslikult kogu aeg espressot teeb ja eriti paha tujuga päevadel kasutame seda fraasi, et märku anda anda vajadusest lõpuks korralik kohvimasin osta, siis võib lähedasemgi suhe pidevast mõistatamisest ja vihjamisest väsida.

Suhtlemise üks motiive on info saamine – ja ka siin ei tähenda info vaid fakte. Kõige lihtsam variant on otse küsimine, ent ometi kasutame tihti kaudseid teid. On tundlikud teemad, mille kohta otse infot küsida näib vaat et võimatu. Palk, muidugi mõista. Tervisest kõnelemine samuti – see on mugav vaid siis, kui tegemist on kergemate tõbedega, raskelt haigete inimestega püütakse omaenda ebamugavuse tõttu mõttetut pisijuttu ajada.

Küsida kelleltki infot tema tunnete kohta, tuua kuuldavale "Kas sa vihkad mind?" või "Kas ma meeldin sulle?" võib olla ületamatult keeruline, vaat et veel keerulisemgi kui uurida seksisoovide kohta. Ahistamissüüdistuste vältimiseks soovitatakse meeldivalt inimeselt otse küsida, kas talle võib asuda lähenemiskatseid tegema, ent sellise stiiliga pole paljud harjunud.

Suhtlemist ennast ja kahe inimese mis iganes tüüpi suhet puudutavate küsimuste eripära on see, et juba ainuüksi küsimine ise viib inimeste läbisaamise täiesti uuele, hoopis isiklikumale ja haavatavamale tasandile.

Päris tihti me suhtleme ja seame sõnu kokku selleks, et teine inimene midagi teeks või tegemata jätaks. Jah, tihti me arvame, et seegi motiiv tuleks ära peita, ikka viisakusest. Oma soovide avaldamisest hoiab meid ka hirm, et see võib teist ärritada ja seeläbi meie läbisaamist kahjustada. Tundub hirmutav otse kellelegi öelda, et ära selle inimesega rohkem suhtle või lõpeta mingi halb harjumus. Enda arvates oleme siis väga diplomaatilised, kui tuleme välja küsimustega nagu "Mis sulle tema juures meeldib?" ja "Kas see harjumus tülikaks ei hakka muutuma?".

Üks meie suhtlemise motiividest on mõjutada teiste enesetunnet – olgu siis paremuse või halvemuse suunas. Ka siin üritame tihti kaude toime tulla ning ka siin tekivad segadused. Mõnele inimesele tundub, et tunnustamine pole tema rida ning selle asemel tögab. Kuulaja ei saa öeldu heast tagamõttest aru ja kui taolist stiili korduvalt kasutatakse, jääb talle mulje, et on teisele vaid naljanumber.

Kas söandame aga peeglisse vaadata ja mõelda, kui suur osa meie suhtlemisest on motiveeritud pelgast viisakusest – teine alustab juttu, me peame midagi vastama, sest muidu oleks imelik ja teine läheks närvi? Või kas me julgeme endale tunnistada, et jah, mu sõnade siht oli adressaadis süü, häbi, viha, hirmu või masenduse tekitamine?

Vahel muutuvad vastandlikud motiivid kõiki piinavaks puntraks – me tahame kellelegi haiget teha, et ta saaks aru, kui halvasti me end tunneme ja me soovime seda temapoolset arusaamist, sest see suhe on meile tähtis. 

Võibolla oleks kõige tähtsam ja teise inimesega parema läbisaamise jaoks olulisim olla aga aus just kogu oma isekuses – tunnistada endale, kuidas me sõnade taga on tihtilugu ka pealtnäha kõige altruistlikumatel hetkedel meie oma heaolu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.