Mind ärgitas selle üle mõtlema info, et Eesti korvpallikoondist oli MM-kvalifikatsioonimängudeks raske kokku saada. Need mängud ei läinud hästi, saadi kaks  suurt kaotust, neist Saksamaale ülisuure skooriga 43:86. Eestis kui korvpalliusku maal oli seda päris valus seedida. Sellest räägiti omavahel palju, aga on märke sellest, et on juhtumas veel hullem – ei räägita enam üldse ja see on juba väga tõsine. 

Milleks sporti tehakse ja milleks ta hea on, arutati Gerd Kanteri pärandi konverentsil 12. septembri uuesti, kuigi pikalt ei läinud. Seda, milline on sportlase ja riigi koondise suhe, sai temaga arutatud päris sportlastee alguses ja hiljem polnud sellest enam vaja kunagi rääkida. Eesti eest võistlemisel järeleandmisi ei tehta ja kogu lugu.  

Abiks oligi see alguses veider küsimus – mis on sportlase toode? Tulemus, antakse reeglina automaatne vastus. Teen tulemuse, võidan või kaotan ja see ongi mu toode, nii pakuvad reeglina ka treenerid.

Paraku on asi keerulisem. Gerd on oma isa juures Tiduvere külas heitnud ei tea kui palju 70-meetriseid heiteid, aga toodet pole, kuna me ei tea sellest midagi ja isegi kui teaksime, jätaks see külmaks, sest pole millegagi võrrelda. Kui metsas puu langeb ja kui keegi seda ei kuule, kas langemise heli oli olemas või mitte…

Millal siis spordi toode tekib? Toode tekib sihtgrupi emotsioonidest, nii lihtne see ongi. Kui sportlik tulemus tekitab rõõmu, kurbust, viha, meeleheidet, nördimust või õnne, siis on toodet kui palju. Rõõm, õnn, lootus, rahulolu on kõik kõrge staatusega sõnad ja kui miski neid tekitab, siis on asjal väärtust.

Saab veelgi täpsemalt öelda: toode on peamise sihtgrupi emotsioonid, mitte meetrid ja sentimeetrid. Spordi puhul on peamine sihtgrupp reeglina oma rahvas, tihti ka rahvus. Rahvas annab su tegevusele mõtte ja sportlane on vajalik oma rahva jaoks. Ja edu korral selgub sportlase unikaalne võime – sport on valdkond, kus väga lühikese aja jooksul on võimalik väga suur hulk rahvast väga õnnelikuks teha. Sellist omadust pole ühelgi teisel eluvaldkonnal, seepärast ongi sport vajalik. 

Väikerahvad, nagu meie, on siin eriti heas seisus, sest hea tulemus võib sünnitada lausa kangelasi ja neil on meie elu edendamisel suur roll. Aga me teame, kui harva neid kangelasi meil külas käib, nende esilekerkimine on erakordne õnn. Tõenäosus välgust surma saada on ju näiteks kordi suurem kui olümpiavõitjaks saamine. 

Kui nii mõelda, muutub sportlase jaoks tähtsaks rahvas, mitte mina ise ja see tõdemus muudab suunda. Sel juhul muutub sportlane rahva, mitte iseenda teenriks ja siis ei tee ta mitte ainult poliitikat, vaid suurt poliitikat (kui täitsa teise valdkonna termineid tarvitada). Teeb meie heaks. Ja see aitab teha otsuseid selle kohta, mis on tähtis – kas Eesti või midagi muud. 

Olen kuulnud, et koondise moodustamise raskusi on ka teistel aladel, on olnud ka kergejõustikus. Samal ajal on ka selge, et meie võimalused suurtele vastu saada on ainult absoluutse mobilisatsiooni korral, kui kõik on kohal ja hirmsat vaimu täis. Muidu meil võimalusi pole.

Praeguses Eesti korvpallikoondises on rida noori andekaid mängijaid, kelle arengut on tulevikus huvitav jälgida. Aga nad ei saa teha seda üksi, selleks on vaja ka meie (eelkõige moraalselt) tuge, huvi ja kaasaelamist. Kui on see, siis muutub mäng tooteks, kui seda ei ole, siis on ta midagi muud. 

Tänane ütlus on vanasõna ja eelmise jutuga hästi seotud: "Kuidas kutsu külale, nõnda küla kutsule." •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.