Üliõpilaste majanduslik toimetulek toetub neljale sambale: palgatöö, pere tugi, õppetoetused ja õppelaen. Eestis on see tugevalt tasakaalust väljas. See paneb noortele suure lisakoormuse ning tekitab ebavõrdsust ja ebakõla hoolimata sellest, et kõrgharidus on tasuta. Need, kes peavad äraelamiseks töötama, ei saa tegelikult õpingutele pühenduda.

Me ei tea, kui palju on neid, kes toimetulekuraskuste tõttu tasuta kõrgharidusest üldse osa ei saa ja peavad seda pidu läbi lossiakna kaema. "Tasuta kõrgharidus ei ole tegelikult tasuta, kui tudeng ei saa õppimise ajal ära elada," sõnastab Eesti Üliõpilaskondade Liit probleemi.

Vanemate ja riigi toega süsteemid

Rääkisin kord ühe Ühendkuningriigi ülikooli kolleegiga kõrghariduse kättesaadavusest. Ta väitis, et Inglismaal mõeldakse juba perekonda planeerides sellele, kuidas oma laste koolituskulusid tasuda. Laste sündide vahe peaks olema kolm kuni viis aastat, sest kui nad ülikooli lähevad, ei jaksa vanemad korraga tasuda mitme lapse õppemaksu ja elamiskulusid.

Kui laialt on selline pereplaneerimise viis levinud, on omaette küsimus, aga vähemalt mõttemustrina peegeldab see riiklike toetusteta tasulise kõrgharidussüsteemi omapära. Lisaks vanemate toele toimib Ühendkuningriigi süsteem suuresti õppelaenude varal, mida võtab üle 90 protsenti üliõpilastest (hariduskoostöövõrgustiku Eurydice andmed).

Süsteemi teist äärmust esindavad Põhjamaad oma tasuta kõrghariduse ja universaalse toetusega enamikule üliõpilastest. Taanis ja Rootsis saab õppetoetust umbes 90 protsenti tudengitest, Soomes ja Norras saavad seda ligi pooled. Üliõpilased on seal vanemate rahakotist suuresti sõltumatud, kuigi toetuse määr on osaliselt sellega seotud. Perest eemal elamise või vanematekodust välja kolimise kulu aitab korvata lisatoetus.

Kõige selle taga on muidugi kõrged maksud, ühiskondlik kokkulepe, toetuste turvavõrk erisuguse abi vajajatele ning usaldusväärsed andmebaasid.

Kuigi põhjanaabrite süsteem paistab ideaalne, on ka sel oma nõrgad kohad. Näiteks ei jaksa (taha) Taani seda enam kasvavas mahus ülal pidada, kuna samu tingimusi tuleb pakkuda kõigile Taanis õppivatele Euroopa Liidu tudengitele, ning nii on asutud viimaste ligipääsu Taani kõrgkoolidele piirama.

Ühtlasi on Põhjamaades elamiskulud nii kõrged, et isegi seal, riiklikult toetatud süsteemis vajavad üliõpilased oma kulude katteks olulisel määral laenuraha. Õppelaenu võtab Soomes ja Rootsis umbes 50 protsenti, Norras 65 protsenti ja Taanis 20 protsenti tudengitest.

Kas töötav üliõpilane või õppiv töötaja?

Skaala ühes otsas on niisiis need riigid, kus ülikoolis õpitakse pere toel, ja teises otsas need, kus üliõpilastele on tagatud riiklik toetus. Mõlemal juhul rahastatakse õpinguid olulisel määral ka õppelaenuga. Eesti üliõpilane sellele skaalale ei mahu.

Üliõpilaste sotsiaal-majandusliku uuringu Eurostudent järgi põhineb meie üliõpilaste toimetulek eeskätt töötamisel (rahvusvaheliseks võrdluseks kasutan uuringu eelmise vooru Eurostudent 8 andmeid).

Muidugi toetavad ka meil vanemad üliõpilasi, ligi 80 protsenti üliõpilastest saab perelt rahalist tuge, kuid see moodustab vaid kolmandiku nende sissetulekust (teistes uuringus osalenud riikides moodustab vanemate tugi keskmiselt pool üliõpilaste sissetulekust).

Meilgi saadakse riiklikke toetusi, koguni 40 protsenti üliõpilastest saab, kuid nende sissetulekust moodustab see vaid 5 protsenti (mujal keskmiselt 12 protsenti, Põhjamaades 33–49 protsenti). Eesti üliõpilane ei saa või ei taha sõltuda vanematest ning ei saa sõltuda riigist. Õppelaenu võetakse Eestis minimaalselt, seda teeb vähem kui viis protsenti meie üliõpilastest. Jääb üle tööle minna.

Eesti üliõpilased käivad tööl ning ülikoolid kohandavad õpet aina enam töötava üliõpilase vajaduste järgi: veebiloengud, sessioonõpe. Tööturule paistab see sobivat, kuna töökäsi on seni olnud puudu ning noored, terved inimesed on oodatud täiendus. Ka üliõpilased ise eriti ei kurda (pole selleks aegagi), paljud hoopis rõõmustavad, et neil on õnnestunud saada nii väärtuslik (erialase töö) kogemus. Koormus riigieelarvele on väike. Võiks ju öelda, et kõik on hästi. Selles "ilusas" võrrandis on paraku kolm aga.

Esiteks on Eesti üliõpilaste õpi- ja töökoormus nädalas kokku 50–60 tundi sõltuvalt õppeastmest ja vanusest. Kust sellise ülekoormuse korral kärisema hakkab, sõltub konkreetsest inimesest. Ülikoolide igapäevatöös paistavad silma niisugused sümptomid nagu vaimse tervise probleemid ja õpingute katkestamine. Seejuures on rahaprobleemid ja töötamine üliõpilaste stressiallikate pingereas esirinnas.

Teiseks pühendub keskmine üliõpilane õppimisele 32 tundi nädalas. See tähendab, et kaheksa tundi ehk tervelt viiendiku oma eeldatavalt 40-tunnisest täiskoormusega õpiajast teeb ta midagi muud. Keskmine töötav üliõpilane teeb palgatööd samuti ligi 30 tundi nädalas.

Kui palju jääb tal aega õppimiseks? Saksamaa andmed näitavad, et iga töötatud tund tähendab pool tundi vähem õppimist. Mingis mõttes on see olukord kõrghariduse raha ja õppejõudude aja raiskamine. Tasuta kõrgharidus oli mõeldud täiskoormusega panustamiseks.

Kolmandaks ei me kuule nende häält, kellele jääb meie tasuta, kuid kasinate toetustega süsteem ligipääsmatuks või kes kukuvad sellest kiirelt välja.

Me ei kuule noori, keda vanemad ei saa üldse toetada; kelle kulud on suuremad, kuna tuleb elada perest eraldi; kes vajavad õppimisega toimetulekuks pigem üle kui alla 40 tunni pühendumist nädalas ja/või kes äsja gümnaasiumi lõpetanuna ei leia sobivat töökohta, millega õpinguid ühildada. Neid ei ole üldse pildis, kui räägime tudengite toimetulekust, sest nad ei ole üliõpilased.

Rihtigem paremini

Lähiaastate riigieelarve ei too kindlasti rahalaeva, pardal toetused kõigile üliõpilastele. Kõik ei vajagi abi: need, kes elavad koos vanematega (noortest üliõpilastest umbes kolmandik) ja saavad perelt piisavalt tuge, võiksid õppelaenu võttes ja väikese koormusega (suvel) töötades ning kulutusi kontrolli all hoides hästi hakkama saada ja saavadki.

Vaadates üliõpilaste autoparki õppehoonete parklates ning meenutades, kuidas "meie omal ajal" ainult praekartuleid sõime, võib jääda mulje, et üliõpilased elavad paremini kui kunagi varem. Olen isegi mõelnud, miks ohverdavad praegused noored oma vaba aja töötamisele, et osta natuke rohkem asju või võimaldada endale paremaid elutingimusi, selmet makarone süües ja kellegagi ühikatuba jagades aktiivset üliõpilaselu elada.

Kardetavasti võib neist paljudele kõrvaltvaatajatele "mugavusüliõpilaste" mulje jääda. Ometi ei saa kogu õppimise kõrvalt töötamist või töö kõrvalt õppimist ühe lauaga mõõta. Teistsugused standardid kui "meil omal ajal" on mingis mõttes paratamatud näiteks üle 30-aastaste töötavate õppurite puhul, kes omandavad sessioonõppes täiendavat haridust.

Seega ei ole minu hinnangul põhiküsimus (arvestades riigi keerukat rahalist seisu) mitte niivõrd suures mahus toetuste kasvatamises, vaid ennekõike selles, kas meie napp toetusraha jõuab praegu nendeni, kes seda kõige rohkem vajavad ning kas toetuse suurus on tõeliselt abi vajavale tudengile piisav.

Tõsiseid või väga tõsiseid rahalisi raskusi hindab endal olevat peaaegu veerand (24 protsenti) Eesti üliõpilastest. Samamoodi tõdeb ligi veerand noortest (kuni 19-aastastest) üliõpilastest, et ei saaks ilma tasustatud tööta endale kõrghariduse omandamist lubada.

Pakun kolm mõtet, mis võiksid pärast meeleavaldust otsustajate lauale arutamiseks jääda (kindlasti pole need ainsad).

1. Kas olemasolev toetus jõuab just nendeni, kes seda kõige enam vajavad? Vanemate sissetulek on kindlasti asjakohane faktor, mille alusel üliõpilase toetusvajadust arvestada, kuid kas sellest piisab? Praegune süsteem ei arvesta üldse kodust eemal elamise lisakuludega, mis on umbes 50 protsenti kõrgemad, kui neil, kes elavad vanematekodus. Kui me ei saa usaldada sissekirjutusandmeid, siis kas võiksime kaaluda lisatoetuse loomist neile, kes on lõpetanud põhikooli ja/või gümnaasiumi väljaspool ülikoolilinna?
2. Kaalugem toetussüsteemi täiendamist viisil, et osa sellest oleks laenupõhine. See tähendab, et õppelaen muutuks hoopis toetuseks nende puhul, kes töötavad mingi aja riigi jaoks kõige vajalikumates ametites ja kohtades, näiteks õpetaja või perearstina väljaspool Tallinna ja Tartut.
3. Maksusüsteem on Eestis püha lehm, aga sellest hoolimata tõstatan mõtte see üle vaadata. Paljudes riikides on kõrgharidust omandavate noorte vanematele maksusoodustused. Ka meil võiks kaaluda seda neile, kelle sissetulek jääb alla teatud taseme.

Muidugi peaks vaatama üle toetuste määra, mis aasta-aastalt kasvavale inflatsioonile ja elukallidusele alla jääb. Küsida võiks nii, kui suur peaks olema toetus, et seda saades ja õppelaenu võttes oleks perest eraldi elades võimalik ilma töötamata katta oma kulud õpingute ajal. Ja kas mul on kindlustunne, et kui ma lähen oma erialal tööle, siis suudan õppelanu tagasi maksta?

Üliõpilasele, kes auditooriumisse ei jõudnud, võib tunduda, et põhjus oli tema enda vähene motivatsioon või oskamatus oma elu korraldada. Liiga sageli on aga õpingute kõrvalt suure koormusega töötamine või otsus ülikooli üldse mitte astuda siiski ratsionaalne ja ainuvõimalik valik, et vee peal püsida. Kõrghariduse tegelik kättesaadavus ei peaks tähendama ainult võimalust ülikooli astuda, vaid ka võimalust seal päriselt õppida.

Hea on, kui töötamine on vaba valik. Probleem tekib siis, kui sellest saab ellujäämisstrateegia. Ilmselt ei näe me 24. septembril üliõpilaste meeleavaldusel kuigi arvukalt kõige haavatavamas olukorras noori. Me ei pruugi neid näha ka ülikoolis ja nende olukord ei kajastu üliõpilaste toimetuleku statistikas. Kui noore inimese kogu jõud kulub igapäevasele hakkamasaamisele, on tal endal raske hinnata, kas olukord on õiglane või saaks teisiti. Neid, kes ise abi küsima ei jõua, peavad oskama märgata ka ülikoolid ja ühiskond.

Artiklis kasutatud uuringud: "National student fee and support systems in European higher education" (Eurydice, 2020), "Social and Economic Conditions of Student Life in Europe. EUROSTUDENT 8 Synopsis of Indicators 2021–2024" (wbv Publikation, 2024, võrdlusandmed teiste riikidega) ja "EUROSTUDENT 9 Eesti tulemuste lühiülevaade" (Praxis, 2026, värsked Eesti andmed).