Üha sagedamini peab tuletama meelde, et meil on endiselt solidaarne tervishoiusüsteem ja igal sotsiaalmaksu maksjal peab olema mõistliku aja jooksul ligipääs eriarsti vastuvõtule. Paraku suundub üha rohkem maakondade inimesi pealinna või ülikoolilinna haiglasse või erakliinikusse.

Viimases pääseb kiirele tasulisele vastuvõtule sageli telefonikõnega. Ei mingit e-konsultatsioonide filtrit, oma raha eest saab kõike, mis siis, et sotsiaalmaks on makstud. Nii sirutab riik tervisekassa eelarveaugu katmiseks käe üha sügavamale meie rahakotti. Vaesemad jäävad lõpuks abita ning süsteem muutub kalliks ja ebavõrdseks.

Tervisekassa nimetab järgmise aasta kärpeid muu hulgas "nüüdisajastamiseks". Selle sõna taha mahub eriarsti vastuvõtu rahastuse vähendamine kolme miljoni euro võrra ja radioloogiliste uuringute rahastuse ligi kümnemiljoniline vähendamine. Tänavu vähendati ka laboriuuringute rahastust kuuendiku võrra. Eriarstiabis on miinusmärgiga muudatusi kokku üle 24 miljoni euro.

Paberil juhtub samal ajal väike ime: eriarstiabi jääb ikkagi 1,81 miljoni euroga plussi. Küülik tõmmatakse kübarast 15 miljoni euro suuruse "nüüdisajastamiste ja nõudluse hindamise reservi" abil.

Nüüdisajastamine reservis

Pole teada, millistele teenustele raha läheb, kuidas seda jagatakse või kui suur osa reservist kasutusse võetakse. Tervisekassa tahab vähendada oma eelarve puudujääki tänavuselt ligi 90 miljonilt eurolt järgmisel aastal 44 miljonile eurole. Tervishoiusüsteemi kulud samal ajal kasvavad. Arstid ja õed soovivad keskmise palga kasvust suuremat palgatõusu, sellal kui rahandusministeerium prognoosib keskmise palga kasvuks ligi viis protsenti.

Haigla eelarvest moodustavad palgad kaks kolmandikku. Kui anda haiglale vähem raha ja öelda samal ajal, et palgad peavad kasvama, meenutab see käsku võtta seljakotist viis kilo välja ja pakkida sinna kümme kilo juurde. Kusagilt peab midagi kaduma ja kõige tõenäolisemalt kaovad vastuvõtuajad ning ravivõimekus.

Tänavu oli eriarstide kontaktvastuvõtte esimesel poolaastal kuus protsenti vähem kui aasta varem ja 15 protsenti vähem kui 2023. aastal. E-konsultatsioonide hulk kasvas samal ajal 27 protsenti. E-konsultatsioon ise pole vaenlane, kui perearst saab kiiresti eriarsti nõu. Halb ja veniv e-konsultatsioon on aga tõkkepuu, mille taga patsient seisab, kuni tema haigus edasi kulgeb. Ka e-konsultatsioonidele vastavad needsamad arstid ning pudelikael jääb alles seni, kuni neid juurde ei tule.

Piiramatu ooteaeg

Võtame näiteks perearsti, kes küsib kardioloogilt nõu. Südamearst vastab, et tehke kõigepealt EKG, ehho-uuring, vereanalüüsid ja veel mõned uuringud. Siis saadetakse tulemused uuesti. Kell tiksub ja patsient pole endiselt kardioloogi näinud. Süsteem säästab raha seni, kuni haigus otsustab, et tema enam ei oota.

Majanduskriisi ajal 2009. aastal pikendati ambulatoorse eriarstiabi maksimaalset ooteaega neljalt nädalalt kuuele. Kriis sai läbi, aga kuus nädalat jäi. Mullu ei mahtunud selle piiri sisse ligi veerand plaanilistest esmastest eriarstivastuvõttudest. Piirkondlikes haiglates ületas 42 päeva piiri rohkem kui kolmandik vastuvõttudest.

E-konsultatsiooni järel määrati 23 protsendile vastuvõttu vajavatest patsientidest eriarsti aeg rohkem kui 42 päeva pärast. Kehtiv kord ütleb, et inimese võib ravijärjekorda panna ainult juhul, kui ootamine ei halvenda tema tervist, haiguse kulgu ega prognoosi ja see pole soovitus.

Kui süsteem ei suuda oma ülesandeid täita, ei saa lahendus olla lati madalamale laskmine. Kui maja vundament vajub, pole mõtet uksepiita viltu saagida, et uks jälle kinni läheks.

Me vajame rohkem arste

Esiteks tuleb suurendada Tartu Ülikooli arstiõppe vastuvõttu vähemalt 30 protsenti ning hoida suuremat vastuvõttu vähemalt kümme aastat järjest. Koos tudengite arvuga peab kasvama õppejõudude ja kliiniliste juhendajate hulk. Kui otsustame, et vajame rohkem arste, saame mõningase kogemusega eriarsti kätte kümne või üheteistkümne aasta pärast.

Ohu märgina jättis viimase viie aasta jooksul residentuuriõpingud pooleli kolmandik eriarstiks õppima asunutest. Möödunud aastal lahkus vanuse tõttu tööturult 115 eriarsti. Igal järgneval aastal saab 65-aastaseks 140–160 registris olevat arsti ning 65-aastased ja vanemad moodustavad juba 23 protsenti töötavatest arstidest.

Ühe eriarsti väljaõppesse panustab ühiskond sadu tuhandeid eurosid. Arsti õpetamine on kallis, aga tema puudumine veel kallim. Puuduse tõttu tehakse tohutult ületunde, kasvab läbipõlemise oht ja kannatab kvaliteet. Patsient ootab kauem, haigus süveneb ning odavast ravist saab kallis ravi.

Teiseks tuleb lõpetada miljonite põletamine killustunud ning ajast maha jäänud infosüsteemidele. Paarkümmend haiglat ja pisut alla tuhande perearsti kasutavad erinevaid arvutiprogramme, järgmisest aastast lisandub veel üks uus, sotsiaalsüsteemi kaasav programm. Ühtne standardne süsteem säästaks raha ja aega, muudaks andmevahetuse turvalisemaks ning looks paremad võimalused kasutada tehisintellekti.

Kolmandaks peab riik tegema haiglate kaupa pikaajalise tööjõuplaani. Rahvastikuprognoosi järgi saab arvutada, kui palju vajab iga piirkond praegu ja kümne aasta pärast kardiolooge, kirurge, radiolooge, psühhiaatreid, anestesiolooge, õdesid ja teisi spetsialiste. Personalisüsteemi ei saa ehitada eeldusele, et arst teeb kogu elu ületunde, kuna ületöö on pigem nagu varugeneraator, mitte elektrivõrk.

Neljandaks tuleb teha videovastuvõtust normaalne üleriigiline eriarstiteenus. Arst ei pea sõitma tunde läbi Eesti selleks, et patsiendiga rääkida ja uuringutulemusi vaadata. Ka patsient ei pea sõitma sadu kilomeetreid, kui sama konsultatsiooni saab teha ekraani kaudu. Ukrainas saavad inimesed varjendis olles telefoni kaudu perearstiga suhelda. Eestis on tehnoloogia ammugi olemas. Meil pole puudus kaablitest, megabaitidest ega levialast, vaid otsustest.

Viiendaks tuleb e-konsultatsioonile seada perearsti kaitseks selgemad piirid. See peab patsiendi eriarstile lähemale viima, mitte muutuma vahendiks, millega teda ukse taga hoida. Kui eriarst leiab, et inimene vajab vastuvõttu, peab ta selle saama meditsiiniliselt põhjendatud aja jooksul. Vaja on meeskonnatööd ja vähem bürokraatiat.

Praegu sünnib üha selgemalt kahekiiruseline tervishoid. Tervisekassa süsteemis läbid e-konsultatsioonide ja uuringute kadalipu, aga erakliinikusse helistades saad sageli aja mõne päeva pärast, kui oled valmis maksma üle saja euro. Kellel on raha, ostab aega, aga kellel raha pole, sellelt võtab haigus aega ära. Kui on vaja, tuleb juurde maksta

Kuuendaks peab riik lõpetama teeskluse, et vananeva ühiskonna ravikulu saab igal aastal natuke odavamaks hööveldada. Maksumaksjate ja ülalpeetavate suhe muutub, rahvastik vananeb ja tööealisi inimesi jääb vähemaks. Tervishoiu rahavajadus kasvab koos vanemaealiste ravivajadusega. Kui tervisekassal on puudu sada miljonit eurot, tuleb see vajadusel riigieelarvest juurde panna.

Samal ajal tuleb vaadata, kui palju tervisekassa ennetusse panustab. See summa peab kasvama ning selle raha eest tehtavad tegevused peavad andma mõõdetavat tulemust.

Valimisprogrammidesse on lihtne lisada klišeelauseid stiilis "arstiabi peab olema kõigile kättesaadav", tegelikkuses me hoopis kaugeneme sellest eesmärgist. Ebavõrdsust on niigi palju ja arstiabi kättesaadavus ei saa olla selle uus ilming.

Meil on olnud viimastel aastakümnetel rahvusvaheliste võrdluste põhjal väga kulutõhus ja kvaliteetne arstiabi. Kõige rumalam oleks seda edulugu süsteemi alatoitmisega kallimaks teha ja lasta inimestel oodata seni, kuni odavast ravist saab kallis ravi ja ravitavast haigusest ravimatu haigus.