Eelmisel aastal kirjeldasin ma siinsamas kõnepuldis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kui ideed paremast maailmast. Tegemist on hoolikalt koostatud kokkuleppega, mille eesmärk on tagada rahu ja julgeolek, edendada arengut ning kaitsta inimõigusi. Ma usun endiselt sellesse, mis on kirjas ÜRO põhikirjas.

Kuid meid ümbritsev maailm on muutumas, ja paraku mitte paremuse poole. Viimasel aastal on saanud üha selgemaks, et mitmepoolne maailmakord, mille keskmes on ÜRO ja selle põhikiri, on jõudnud olulisse pöördepunkti.

Rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja põhimõtete jultunud eiramine, mida võimendab karistamatuse tunne, tõrjub liiga sageli tagaplaanile õigusriigi põhimõtete järgimise ja riikide koostöö, mille eesmärk on luua paremat tulevikku. Vastastikust sõltuvust peetakse üha enam nõrkuseks. On oht, et agressioon, sõjad ja konfliktid muutuvad uueks normaalsuseks.

Ukrainas, Gazas, Sudaanis, Haitis ja Myanmaris kannatavad miljonid. Mõnikord kipume unustama, et numbrite taga on alati inimesed, lahutatud pered, hirmunud lapsed, hävitatud kodud ja konfliktide tõttu segi paisatud elud. Viimase kolme aasta jooksul on hukkunud üle tuhande humanitaartöötaja.

Peale käimasolevate sõdade ja konfliktide ähvardab meid ka kliimamuutusest põhjustatud kriis, millele lahenduste leidmiseks jääb meil üha vähem aega. Just nüüd on aeg tegutseda. Eesti annab selleks oma panuse, oleme viimase 35 aasta jooksul vähendanud heitkoguseid 66 protsendi võrra, kujundades ümber oma energiasüsteemi.

Jah, maailm on leekides. Raskused ja probleemid kuhjuvad meie silme all. Rahvusvahelistes suhetes valitsenud koostöövaim, mis sai alguse San Francisco konverentsil ja oli selgelt tuntav külma sõja järel, on kadumas. Selle all kannatab ka ÜRO.

Ühtlasi teame, et tulla toime 21. sajandi katsumustega tuleb ÜRO-d põhjalikult reformida. Põhimõtteliselt oleme silmitsi küsimusega: kas laseme ÜRO-l koos selle eesmärkide ja asutamispõhimõtetega lihtsalt aegamisi hääbuda? Või asume tekkinud probleeme ühiselt ja vastutustundlikult lahendama, proovime ÜRO-d reformida ning kasutame ainsat meie käsutuses olevat ülemaailmset raamistikku vastutustundlikult ja mõistlikult? Panused on suured. Valik on meie.

Eestile – ja ma usun, et ka enamikule ÜRO liikmesriikidele – on ÜRO põhikirja põhimõtete järgimine elutähtis. Teisalt teame, et nende põhimõtete püsimiseks ja austamiseks peame neisse ka ise panustama – nii sõnade kui tegudega.

ÜRO asjakohasusele hinnangu andmisel on suurim proovikivi Venemaa agressioon Ukraina vastu. Juba üle 12 aasta – alates Krimmi ebaseaduslikust annekteerimisest ja Ida-Ukraina okupeerimisest 2014. aastal – on julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa Föderatsioon pidanud Euroopa südames agressioonisõda. See eirab läbinisti ÜRO põhikirja põhimõtteid: rikub riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtet ning teise riigi vastu jõu kasutamise keeldu.

Venemaa agressiooni tagajärjed ulatuvad aga palju kaugemale kui Ukraina ja ülejäänud Euroopa. Näiteks võtab Venemaa üha enam sihikule Ukraina Musta mere sadamad, kaubalaevanduse, teraviljataristu ja alternatiivsed eksporditeed, ohustades sellega tõsiselt üleilmset toiduga kindlustatust.

See teeb meid kõiki murelikuks – ja täiesti põhjendatult. Venemaa tegevuse on hukka mõistnud enamik siinse assamblee liikmeid. Aga hukkamõistust üksi ei piisa: peame ühiselt selleks, et sundida Venemaad Ukrainas rahu sõlmima ja läbirääkimislaua taha tulema, tõstma selle agressioonisõja hinda. Selleks tuleb rakendada kõiki sobivaid majanduslikke, diplomaatilisi ja poliitilisi vahendeid.

Kutsun tungivalt oma kolleege – riigipäid ja valitsusjuhte – kasutama võimalust nõuda, et Venemaa agressiooni lõpetaks. Tunnustan kõiki teid, kes olete seda juba teinud, olgu siis globaalses lõunas või põhjas. ÜRO põhikirja põhimõtteid ei tohi jalge alla tallata. Meie ühine ülesanne on neid kaitsta.

Toetada tuleb ka rahvusvaheliste kehamite tööd sõjakuritegude dokumenteerimisel, vastutuse tagamisel ja abi osutamisel neile, kelle õigusi on rikutud.

Eesti annab sellesse ka omapoolse panuse: oleme viinud lõpule kõik vajalikud siseriiklikud menetlused ja võtnud eritribunali võimalikult kiireks loomiseks Strasbourgi aruteludes juhtrolli. ÜRO liikmesriigil, kelle relvajõude on peasekretäri aruannetes korduvalt seostatud laste vastu toime pandud raskete rikkumiste ja konfliktiga seotud seksuaalvägivallaga, ei tohiks olla kohta ÜRO rahuvalveoperatsioonides.

Tuleb kindlustada, et kurjategija võetaks vastutusele. Samavõrd oluline on aga säilitada usaldus ÜRO rahuvalveoperatsioonide vastu ja nende operatsioonide terviklus. Seetõttu kutsun ÜRO-d üles mitte kõhelda ja võtta viivitamata asjakohaseid meetmeid.

Ukraina vajab abi nii enda kaitsmiseks kui ka riigi ülesehitamiseks. Eesti on oma partneritega teinud tihedat koostööd, et parendada Ukraina küberturvalisust ja kerksust ning kasutades Tallinna mehhanismi ja IT-koalitsiooni reageerida õigeaegselt muutuvatele ohtudele.

Oleme uhked ka selle üle, et 2027. aastal toimub Eestis Ukraina taastamise konverents, mida korraldatakse koostöös meie lähimate sõpradega Põhja-Balti piirkonnas. Varasemate konverentside tulemustele tuginedes aitab järgmise aasta üritus praktiliste sammudega edendada pikaajalist rahvusvahelist tuge Ukrainale ja selle taastamisele. See on ehe näide rahu ja julgeoleku nimel tehtavast mitmepoolsest koostööst.

Kuigi olukord Ukrainas ja Ukraina julgeolek mõjutavad Eestit kõige otsesemalt, ei ole me ükskõiksed teistegi sõdade, ohtude ja konfliktide suhtes ega jää nende mõjust puutumata.

Olukord Läänekaldal ja Gaza sektoris on endiselt äärmiselt murettekitav. Sõja mõju tuleb hoida eemal süütutest tsiviilisikutest ega lastest. Eesti on järjekindlalt nõudnud, et järgitaks rahvusvahelist humanitaarõigust ning tagataks abivajajatele turvaline, kiire ja takistusteta juurdepääs humanitaarabile.

Jätkame järjepidevalt UNRWA rahastamist ja toetame usaldusväärset poliitilist protsessi, mille tulemusena saavutatakse läbirääkimiste teel kahe riigi lahendus, kus Iisrael ja Palestiina elavad kõrvuti rahus, turvaliselt ning väärikalt. Oleme andnud toiduabi Gaza haiglatele ja oleme valmis pakkuma oma digiülemineku alaseid teadmisi piirkonna tulevasel ülesehitamisel.

Eesti on järjekindlalt hukka mõistnud Iraani rünnakud meie lähedaste partnerite, Pärsia lahe riikide vastu, ning näidanud valmisolekut aidata kindlustada selles piirkonnas meresõiduvabadust. See puudutab meid kõiki.

Samuti näeme, kuidas rännet kasutatakse riikide survestamiseks – seda nii Euroopa Liidu ida- ja lõunapiiridel kui ka mujal. Ebaseaduslik ränne on muutunud üha suuremaks julgeolekuprobleemiks, mis nõuab koordineeritud rahvusvahelist reageerimist.

Kui soovime, et ÜRO teeks otsuseid tõhusamalt, kasutaks oma ressursse paremini ja peaks sammu tehnoloogia arenguga, peame ühiselt ajakohastama selle struktuuri kõigis kolmes sambas ning vaatama üle, kuidas ÜRO toimib.

Eesti toetab ÜRO80 süsteemiülest reformi ja uuendusi humanitaarabis. Mõlemad protsessid on juba täies hoos ning andnud julgustavaid tulemusi. Nüüd tuleb seda hoogu hoida ja reformidega otsustavalt edasi liikuda.

Peame olema ambitsioonikad. Näiteks võiks humanitaarabi sektor peale andmete ühtlustamise liikuda ühise koostalitlusvõime mudeli poole, mis võimaldaks kõikidel asjaomastel koos toimida ning andmeid kiiresti ja turvaliselt vahetada. Eesti humanitaarorganisatsioonid katsetavad neid lahendusi juba praegu, seda alates Palestiina ja lõpetades Sudaaniga.

Ühtlasi on vaja otsustavust. Eelkõige tegusid, mis tugevdavad ÜRO-d kui peamist mitmepoolse koostöö organisatsiooni ja valmistavad seda ette tulevasteks kriisideks.

Sel aastal peab ÜRO tegema ühe olulise otsuse: valima ja ametisse nimetama järgmise peasekretäri. ÜRO juures tegutseva vastutuse, sidususe ja läbipaistvuse töörühma (ACT) aktiivse liikmena on Eesti toetanud läbipaistvat, õiglast ja kaasavat valikuprotsessi.

Sellel organisatsiooni jaoks keerulisel ajal vajame tugevat ja põhimõttekindlat juhti, kellel on laitmatu maine rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja ÜRO põhikirja põhimõtete kaitsmisel ja edendamisel. Eesti leiab samuti, et 81 aasta järel on aeg anda ÜRO juhtimine naisterahva kätte.

Lubage mul kasutada seda võimalust, et avaldada tunnustust ja tänu praegusele peasekretärile António Guterresele tema pühendumuse eest ÜRO põhikirja põhimõtetele, sealhulgas toetusele õiglase ja püsiva rahu saavutamiseks Ukrainas.

Mis puudutab julgeolekunõukogu, siis ohustab selle suutmatus teha mõne tänapäeva tõsiseima kriisi puhul õigel ajal otsustavaid otsuseid kogu ÜRO tulemuslikkust. Me ei ole näinud nõukogu ühtset ja otsusekindlat tegutsemist seoses Ukraina, Sudaani ega Myanmariga. Vetoõiguse kasutamine ja sellega ähvardamine mõjutavad endiselt nõukogu tegevust ning halvavad kõik selle püüdlused midagi ette võtta.

Eesti on juba pikka aega toetanud seisukohta, et ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed peaksid jõhkraid massikuritegusid käsitlevate resolutsioonide puhul hoiduma vetoõiguse kasutamisest. See vastaks Prantsusmaa ja Mehhiko ettepanekule ning ACT-i välja pakutud käitumisjuhendile.

Samuti kutsume Julgeolekunõukogu liikmeid üles hakkama taas täielikult rakendama põhikirja artikli 27 lõiget 3 ning konflikti üheks osapooleks olemisel hääletamisest loobuma.

Peaassamblee resolutsioon "Ühinenud rahu nimel" annab sellele ÜRO kõige esinduslikumale ja demokraatlikumale kehamile võimalused tegutseda rahvusvahelise rahu ja julgeolekuga seotud küsimustes, kui Julgeolekunõukogu ei suuda oma ülesandeid täita. Peame üheskoos tugevdama ÜRO peaassamblee rolli rahu ja julgeoleku valdkonnas, et leida lahendusi ka siis, kui Julgeolekunõukogu ei suuda tegutseda.

Eesti on veendunud, et rahu, julgeoleku ja heaolu eeltingimuseks on inimõiguste austamine. Toetame kindlameelselt ÜRO inimõiguste süsteemi ning jätkame selle kaitsmist ja tugevdamist. Eesti oli ülemaailmse inimõiguste võrgustiku (Global Alliance for Human Rights) üks esimesi toetajaid. Meie hinnangul peavad inimõigused jõudma taas üheskoos kujundatava maailma keskmesse.

Eesti on aastatel 2026–2028 ÜRO inimõiguste nõukogu liige ja täidab praegu nõukogu aseesimehe ülesandeid. Kuna Eesti kuulub ajakirjandusvabaduses maailma kolme esimese riigi hulka, tegeleme pühendunult meediavabaduse edendamise, ajakirjanike kaitsmise ja meediapädevuse suurendamisega.

Pühendume ka edaspidi kindlalt naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning -õigustele. Koos Uus-Meremaa ja Kolumbiaga juhib Eesti inimõiguste nõukogus läbirääkimisi resolutsiooni üle, mis käsitleb emade suremuse ja haigestumuse ennetamist. Lisaks tervishoiule on emade ellujäämus ka õigluse ja inimõiguste küsimus.

Eesti toetab kindlalt igasuguse lastevastase vägivalla lõpetamist. Üks Venemaa Ukraina-vastase sõja kõige rängemaid tahke on Ukraina laste massiline küüditamine ja sunniviisiline ümberasustamine – süstemaatiline ja tahtlik katse kustutada nende Ukraina identiteet. See on sõjakuritegu ja inimsusevastane kuritegu.

Seetõttu kordame 3. detsembril 2025 vastu võetud ÜRO peaassamblee resolutsioonis esitatud üleskutset ning nõuame, et Venemaa Föderatsioon korraldaks kõigi sunniviisil ümberasustatud ja küüditatud Ukraina laste ohutu, viivitamatu ja tingimusteta tagasipöördumise.

Täname kõiki oma rahvusvahelisi partnereid, kes tegutsevad selle nimel, et need lapsed saaksid naasta oma perekondade juurde, ning eriti Ameerika Ühendriikide esileedit Melania Trumpi tema märkimisväärse humanitaaralgatuse eest.

Tehisintellekt on tulnud, et jääda. Nii nagu kõik olulised tehnoloogiauuendused inimkonna ajaloos on see mõeldud inimeste abistamiseks. Seejuures kaasnevad tehisintellektiga muidugi ka omad riskid ja kitsaskohad, kuid teadmiste, tarkuse ja koostegevuse kaasabil saame seda kõike inimkonna hüvanguks rakendada. Eesti on koos El Salvadoriga esimese ÜRO tehisintellekti haldamist käsitleva ülemaailmse dialoogi kaasesimees ning annab uhkusega oma teadmised ja kogemused ÜRO ja selle liikmesriikide teenistusse.

Mul oli sel suvel au saada tehisintellekti hea globaalse kasutuselevõtu komisjoni liikmeks. Minu jaoks tähendab see roll nii usaldust kui ka vastutust: pean aitama tagada, et tehisintellekt teeniks inimeste huve, selle kasutamine oleks turvaline ja usaldusväärne ning selle eelised jõuaksid võimalikult paljude riikide ja kogukondadeni.

UNICEF-i juhatuse praeguse esimehena on Eesti pööranud eritähelepanu haridusinnovatsioonle, eelkõige sellele, kuidas vastutustundlikul viisil edendada tehisintellekti abil turvalist, kaasavat ja lapsekeskset õpet.

Eestis oleme algatanud ulatusliku haridusinnovatsiooni programmi TI-hüpe, mille eesmärk on aidata koolidel, õpilastel ja õpetajatel kohaneda tehisintellekti ajastuga ning toetada seeläbi mõtestatud õppimist. Tehisintellekt peaks olema õpetamise ja õppimise tugi, mitte nende asendus. ÜRO egiidi all, eelkõige tihedas koostöös UNICEF-iga, toome oma kogemused ja parimad tavad ülemaailmsele areenile, pidades silmas, et tehisintellekt looks võrdsed võimalused kogu inimkonnale.

Teame, et digiteerimine, mida on nüüd täiendamas tehisintellekt, on meie väikesel riigil võimaldanud kasvada, uuendusi ellu viia ja sidustuda kogu maailmaga. Seepärast oleme jaganud oma kogemusi ligikaudu 150 maailma riigiga. Just seetõttu on Eesti ka esitanud oma kandidaadi ITU arengusuuna büroo direktori ametikohale.

Võite olla kindlad, et teeme kõik selleks, et ühenduvus oleks kestlik ja seisame selle eest, et ükski riik ei jääks digipöördes järelejooksikuks. Loodame selles teie väärtuslikule toetusele.

Lõpetuseks.

Juba ainuüksi see, et oleme siin, annab lootust, et meie pühendumine ÜRO põhikirjale ja mitmepoolsele koostööle on püsiv. Miks me muidu igal aastal taas New Yorki koguneksime?

Hoidkem alles see, mis on oluline, kohanegem seal, kus vaja, ja kujundagem tulevikku – üheskoos. Meil on valida: kas kujundame muutusi ise või laseme muutustel kujundada meid. Saame neid kujundada ise ainult siis, kui hoiame kokku.