"Euroopa sõltumatus algab tugevast ja konkurentsivõimelisest majandusest," Nii kirjutas Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Ave Schank-Lukas arvamusloos. Eestis nii ei arvata või vähemalt valitsuse teod seda ei kinnita. Meil on majandusest tähtsam lendorav, mille Läänemerest Kamtšatkani ulatuva hiiglasliku levikuala lääneserval Eesti õnnetuseks asub.

Eesti valitsuse jaoks paistab üldse eksisteerivat mitu erinevat tüüpi eurot.

Kui ebaõnnestunud relvatehingu tõttu võib riigieelarvele tekkida 70 miljonit euro suurune kohustus, siis võttis kaitseminister poliitilise vastutuse ja astus tagasi.

Kui aga valitsuse enda otsusega loobutakse Alutaguse rahvuspargi laiendamise tulemusena paarist miljardist eurost lisandväärtusest, sh suurusjärgus 600 miljonist eurost tuleviku maksutulust riigieelarves, siis valitsus probleemi ei näe, rahalist kahju nagu polekski. Tuletaks valitsusele meelde, et RMK metsad ei kuulu neile, vaid on usaldatud valitsusele targaks majandamiseks, mitte ühiskonnale kahju tekitamiseks.

Ernst & Young Balticu arvutuste järgi moodustasid 2022. aasta andmete alusel valitsussektori maksutulud metsa- ja puidusektori loodud kogulisandväärtusest umbes kolmandiku ja iga raiutud tihumeeter andis 314 eurot lisandväärtust. Need on avalikud andmed, aga valitsus neid otsustamisel ilmselt ei kasutanud. Mina kasutasin lisandväärtuse arvutustes konservatiivselt 300 eurot/tm.

Alutaguse rahvuspargi senine pindala oli ca 45 000 ha, millest soid oli 42 protsenti. Kuna tegu on vanade metsadega, siis on nende tagavara vähemalt 300 tm/ha. Metsa tagavara suurusjärk võiks olla vähemalt 45 000 x 0,58 x 300 = 7,83 mln tm. Sellisest puidukogusest on võimalik toota 2,35 miljardit eurot lisandväärtust. Eesti metsade keskmine juurdekasv on ca 6,5 tm/ha ehk vaid iga-aastase juurdekasvu piires raiudes ja puitu töödeldes saaks toota 51 miljonit eurot lisandväärtust igal järgneval aastal (45 000 x 0,58 x 6,5 x 300).

Valitsuse septembrikuise otsusega lisati Alutaguse rahvuspargi koosseisu veel 25 000 hektarit, millest 3000 ha moodustavad sood. Jättes sood arvestusest välja, võiks metsade tagavara sellel uuel alal olla ca 6,6 mln tm. Sellisest puidukogusest on võimalik toota ligikaudu kaks miljardit eurot lisandväärtust. Iga-aastase juurdekasvu piires raiudes ja puitu töödeldes saaks toota 43 miljonit eurot lisandväärtust igal järgneval aastal (22 000 x 6,5 x 300).

Eestis on metsamaad 2,36 mln ha, mis moodustab 52,1 protsenti maismaa pindalast. Sellest on mittemajandatavaid 20,2 protsenti ja majanduspiirangutega metsi 10,4 protsenti. Eesti metsade kogutagavara on 466 mln tm, sellest mittemajandatavate metsade oma 127 mln tm ja majanduspiirangutega metsade oma 52 mln tm. Viimastes on uuendusraied sisuliselt välistatud ehk majanduslikku tulu neist tegelikult ei saa.

Mittemajandatavate ja majanduspiirangutega metsade juurdekasv aastas kokku on ca 4,6 mln tm, mille piires raiudes ja puitu töödeldes saaks igal aastal toota ca 1,38 miljardit eurot lisandväärtust ja mis annaks valitsusele suurusjärgus 460 miljonit eurot maksutulu igal aastal (kõik metsaandmed SMI 2024 ja 2025).

Metsakaitsealade tõttu on ühiskonnal minevikus juba jäänud saamata palju miljardeid eurosid ja jääb saamata ka tulevikus. Alutaguse rahvuspargi laiendus lisab sellele kulule vähemalt 43 miljonit eurot saamata jäävat lisandväärtust igal aastal.

Liikide kaitsega peab tegelema ja kaitsealad peavad ka kindlasti olemas olema, kuid nende maht peab võimaldama ühiskonnal end ära majandada. Kaitsealad ei saa olla ühegi riigi eksistentsi eesmärk, sest kaitsealad ei kaitse inimest.

Meie esivanemad lõid Eesti Vabariigi selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, mitte lendorava levikuala laiendamiseks Narvast Sõrve sääreni. Riik, mis paneb liiga suured piirangud oma loodusressursside kasutamisele, ei saa alles jääda, sest selle elanikel pole millestki elada ja on sunnitud lahkuma.

Kui me ise kohapeal kohalikest toormetest kaupu ja energiat toota ei luba, siis tuleb need importida, ainult et mille eksportimisest saadava raha eest?

Levinud arvamus, et piisab vaid klaviatuuride klõbistamisest, arengukavadest, koolitamisest ja sotsiaaluuringutest ning raha tuleb seinast näitab, kui suured on puudujäägid eesti hariduse sisus. Streikivad õpetajad võiksid vaadata peeglisse ja mõelda, kust tekivad meil eluvõõrad, majandus- ja loodusseadustest mittearusaavad poliitikud ja ametnikud.

Eesti geograafilises asukohas ei piisab ju lootusest, et kaitsealad ja lendoravad hakkavad meid kaitsma ning õpetajatele palka maksma, selleks tuleb siiski majandusel areneda lasta. Kui isegi valitsuse ministrid ei saa aru, millele nad alla kirjutavad või ei küsi ametnikelt eelnevalt otsuste sotsiaalmajanduslikke mõjuhinnanguid, siis jääb üle oodata vaid valitsuse vahetumist. Ehk tulevad järgmisse valitsusse ministrid, kes on edukalt läbinud vähemalt kitsa matemaatika kursuse.