Meelis Oidsalu | Kohtu kolleegiga galeriis
Veetsin mihklikuu Tallinna galeriides. Võtsin suurelt ette, käisin iga nädal vähemalt kahel näitusel. Ma ei tea, kas tänavune sügis on eelnenutega võrreldes erakordne, aga võin kinnitada, et jutud kujutava kunsti formalistlikust eluvõõrusest on liialdatud.
Seekordne galeriikäik osutus eriti elamuslikuks ja seda mitte ainult eksponeeritud tööde tõttu. Avastasin enda jaoks ka muid, kaasnevaid kasulikke funktsioone, mida üks näituseruum lisaks kunstiteose eksponeerimise tarbele täita võib.
Otseloomulikult käisin ära Kumus, paljuräägitud Michel Sittowi näitusel. Sittow on ju Eestist pärit inimene, kellest sai eurooplane aastail, mil avastati Ameerika ja enne seda, kui Euroopa ise euroopastus … Mida üks 21. sajandi idaeurooplane oma enesetunde parandamiseks veel ihkaks? Näitus oli maitsekalt, professionaalselt kujundatud. Peeti vajalikuks jagada infot ka laulva revolutsiooni ja mõne teisegi tõiga kohta Eesti lähiajaloost, mis Sittowiga kuidagi seotud ei ole, aga mis kogu näitust saatva pühaliku paatose tõttu eriliselt silma torkas. Sain aru, et olen lisaks meistritöid sisaldanud näituseruumile külastamas Eesti enesehinnangu-tõstesaali.
Draakoni galeriis võis imetleda Mare Mikofi skulptuuri 34-aastasest Johann Voldemar Jannsenist. See skulptuur oli väheste modifikatsioonidega koopia suvel Tartus avatud Jannseni monumendist. Skulptori sõnul jäid tal Tartus mõned ideed teostamata, sellest ka Jannseni skulptuuri edasiarendatud, vabama versiooni esitamise vajadus. Ma ei tea, kas ja mis seal Tartus täpselt vaidlust põhjustas, aga kui oleks tehtud julgem valik ja püstitatud kuju näitusel esitletud täiendustega, sealhulgas Jannseni jalga aetud erksiniste kummist kalosside ja käsi katvate oranžide kootud sõrmikutega, saaksime rääkida isegi "heade mõtete linna" kohta üllatavast skulptuuriansamblist. Ometi pole Mikoff galeriid kasutanud nii, nagu me seda poliitilise kunsti puhul teinekord tajume, see tähendab arveteõiendamise või kibestumise välja elamise paigana, vaid ideaalide ja reaalsuse lepituskojana.
Vaal galeriis saab kuni 27. oktoobrini vaadata Andres Lõo ja Peeter Lauritsa näitust "Utoopiline eelmäng", kus kunstnikud esitlevad kapitalismi, tehnoloogilist arengut ja loodusarmastust ootamatul kombel lepitavat visiooni tulevikuühiskonnast. On hirmuäratav, kui tajumuslikult intensiivse ja läbinisti veenva simulaakrumi on kunstnikud luua suutnud – annaks jumal, et kumbki neist kunstnikest poliitikasse ei läheks. Näitus peaks huvi pakkuma nii erakonna tagatoa niiditõmbajale, e-Eesti sõuruumi pealikule, riigibrändijale, reklaamiagentuuri loovdirektorile, suhtekorraldusgurule, eriti aga rahastajaid otsivale idufirmale… Selle, kaht korrust läbiva näituse puhul, on tegemist ideaalse ilmavaatetorniga.
Ajapuudusel püüdsin oma sügisese galeriiretke ühendada töise eluga, pidasin mõnegi töökohtumise galeriis. Soovitan teilgi nüüd kalender avada ja vähemalt üks järgmiseks nädalaks planeeritud kohtumine galeriisse kolida. Galerii sobib töökoosolekuks ainuüksi seetõttu, et kunstisaalis teie kõrval mõne maali, skulptuuri või video ees seisev kolleeg kuulab teie sosinal öeldud sõnu erilise tähelepanuga. Jutt on seal ka märksa lühem ja selgem.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu [email protected] Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi