Meie universum on nõnda ehitatud, et alati kasvab üldine korralagedus (ehk entroopia). Korrastada saab ainult lokaalselt ning selleks kulub energiat. See teeb korrastatuse kalliks. Tsivilisatsiooni on veel kallim pidada kui Eesti riiki. Mida parem ja korrastatum tsivilisatsioon, seda kallim energeetilises mõttes ja seda vältimatumalt lõpeb varem või hiljem.

Globaalse ja lokaalse erinevus on üks klassikalise füüsika alussambaid. Samas on need kategooriad lahutamatult seotud. Proovige kammida üleni karvast jalgpalli. Võib garanteerida, et tekib kas seitel või tuulepesa – püsipunkt või singulaarsus, olenevalt kontekstist. Ka siis, kui karvane jalgpall oleks Maa või Päikese või universumi suurune.

Nii püsipunkt kui ka singulaarsus kuuluvad tihti globaalse lahenduse juurde. Sageli on need aga kohad, kus ilmneb hoopis inimese mõtlemise piiratus. Põhjapoolusel ja lõunapoolusel on laiuskraad 90, aga pikkuskraadil pole mõtet. Maa jaoks ei ole need kohad üldse erilised. See on meie piiratuse tulemus, et näeme seal probleemi.

Globaalse ja lokaalse vahekord saab elavaks komplekssüsteemides. Imeväikesed ehk lokaalsed häiritused võivad neis vahel kiiresti kasvada ja mõjutada kogu süsteemi globaalselt. Nimelt sel põhjusel pole ka teoreetiliselt võimalik ilma rohkem kui paari nädala jagu täpselt prognoosida. Taolised nähtused on üks osa meie universumi struktuurist. Need teevad selgeks, et vahetegemine globaalse ja lokaalse vahel on sageli vaid meie kahe kõrva vahel.

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaar kõlab laupäeviti kell 17.05 Vikerraadio saates "Raadio JAIK", mis pakub arutlusi ja visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast.