Arvud ja keskkond ei saa kuigi hästi läbi. Teeme näo, et teame hästi, mis maksab keskkonna lõhkumine, aga ei tea, mis loodus ise maksab. Loodushoid opereerib imaginaarse rahaga ehk sellisega, mis õnnetuse ärahoidmise kaudu kokku hoitakse. Nagu Ameerikas, kus tähtis pole hind, vaid palju kokku hoiad. Ühtse hinnakirja kehtestamine ei ole siin võimalik. Kui metsatulekahjud on Eestis kallis lõbu, on Austraalias nende puudumine palju kallim. Kui seal regulaarselt põõsastikku ei põleta, ei hakka isegi eukalüpti seemned idanema.

Elu hävitamine on tavaliselt lihtsam, kui selle loomine. Seda lihtsam, mida erilisemad end arvame olevat. George Orwell kirjutas, et iga põlvkond kujutleb ennast intelligentsemana eelmisest ja targemana järgmisest põlvkonnast. Flynni efekti (inimpopulatsiooni IQ kasv) on peetud ühiskonna järjest kiireneva arengu tagatiseks. Tegelikult on trend pöördunud "tänu" muutustele keskkonnas. Praegune põlvkond ei ole intelligentsem kui eelmine ning kindlasti pole me targemad kui järgmine generatsioon.

Euroopa keskkond on ligi 9000 aasta pikkuse inimtegevuse kaudu sündinud tasakaal. Kui inimene peaks kaduma, muutub suur osa planeedist. Seetõttu on inimkonna rolli alahindamine looduse tasakaalus äärmuslik julgustükk. Praegu on loodus meie liitlane. Metsad neelavad süsihappegaasi. Ookean stabiliseerib Maa temperatuuri. See ei pruugi nii jätkuda. Kindlasti tuleks vältida, et loodus hakkaks muutma keskkonda meie jaoks talumatuks või toksiliseks. Näiteks lepiks sellega, et oleme kogu maailma(mere) täis külvanud plasti ja õpiks seda toiduks tarvitama. Siis lõpeks tsivilisatsioon kiiresti, sest süüakse ära nii lennukid, autod, arvutid kui ka nutitelefonid, aga ka aknad, põrand ja riided meie seljast. Siis vajame nagu värsket õhku John Locke'i mõtet: "Ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta."

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaar kõlab laupäeviti kell 17.05 Vikerraadio saates "Raadio JAIK", mis pakub arutlusi ja visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast.