Ülo Pikkov: Eesti kultuur vajab paremini fikseeritud erikohtlemist ({{commentsTotal}})

Ülo Pikkov.
Ülo Pikkov. Autor/allikas: Erakogu

Eesti Rahvusringhäälingu seadus vajab kiiresti uuendamist. Eelkõige tuleks selles fikseerida Eesti kultuuri erikohtlemise kontseptsioon ja piirmäärad – ja anda omamaise toodangu hankimiseks piisavalt raha, kirjutab Ülo Pikkov.

Omamaise kultuuri hoidmiseks ja stimuleerimiseks on Euroopa Liidu tasandil vastu võetud seadusandlikke akte, mis muu hulgas reguleerivad meediaettevõtete programmi päritolu. Eelkõige selleks, et kohalik kultuur globaalse massikultuuri varjust rohkem välja paistaks.

Audiovisuaalmeediateenuste direktiiv (AVMSD) ja selle kohalik rakendusakt Meediateenuste seadus (MeeTS) sätestavad, et 51 protsenti televisiooniteenuse osutaja programmist peab olema Euroopa päritolu. MeeTS jätab siiski võimaluse väljaantavate tegevuslubadega reguleerida eestimaiste ja -keelsete teoste edastamise kohustust.

MeeTSi paragrahv 40 sätestab, et "tegevusloa kõrvaltingimustena võib selleks, et tagada teenuste mitmekesisus, kehtestada Eesti autorite teoste ja Eesti riigi rahalisel toetusel valminud audiovisuaalteoste miinimummahu programmis (…)". Ja nii sätestataksegi Eesti autorite ja Eesti riigi rahalisel toetusel valminud teoste edastamise kohustus ja piirmäärad tegevuslubadega.

Tegevusload antakse aga välja reeglina viieks aastaks, mis teeb Eesti omakultuuri nõudest suhteliselt ajutise ja muutuva iseloomuga meetme. 

Prantsusmaa näiteks rakendab juba 1994. aastast Touboni seadust (nimetatud kultuuriminister Jacques Touboni järgi, kelle ajal seadus vastu võeti), mis kehtestab Prantsuse päritolu toodangu 40-protsendilise osaluse raadios. Oluline on välja tuua, et vähemalt pool esitatavast omamaisest toodangust peab olema tänapäevane – see nõue tagab järjepidevuse ning vajaduse uute teoste järele. Tänapäevasuse nõue on võimalus just noortele artistidele, kelle toodangu järele on nii pidev nõudlus.

Prantsusmaa on üldse väga jõuline oma kultuuri ja keele kaitsel. Käibel on omaette poliitiline kontseptsioon l'exception culturelle, mis sätestab prantsuse kultuuri erikohtlemise. Erinevaid näiteid kodumaise kultuuri erikohtlemisest võib leida ka paljudest teistest Euroopa riikidest. Nii leidis Portugali parlament 2003. aastal, et eetris ei kõla piisavalt oma maa muusikat, ja otsustas, et vähemalt 40 protsenti raadios kõlavatest lauludest ja muudest heliteostest peab edaspidi olema Portugali päritolu.

Eestiga võrreldes on nii Prantsuse kui ka Portugali kultuur ju ikka väga suured ja elujõulised, kuid kui Eesti püüab oma kultuuri kaitsta meediaettevõtete tegevuslubade kõrvaltingimusega, kaitsevad suurriigid seda selgelt seaduses fikseeritud piirmääradega.

Kas Eestis peaks samuti olema oma l'exception culturelle, Eesti kultuuri erikohtlemise kontseptsioon, mis oleks ka seaduses määratud konkreetsete piirmääradega?

Täna on meil põhiseaduses kirjas üldised sätted kultuuri hoidmisest ja kaitsest. Ka Eesti Rahvusringhäälingu seadus sätestab sarnaselt põhiseadusele vaid üldise kohustuse "toetada eesti keele ja kultuuri arengut", kuid mingit kohustust näiteks avalik-õiguslikus meedias Eesti autorite loomingut edastada tegelikult ei ole. (Kohustus on küll edastada "omatoodangut", kuid Eesti seaduste järgi ei tähenda see ainult Eesti toodangut, vaid võib olla ka Euroopa sõltumatult tootjalt tellitud saade või programm, mis käsitleb Eesti tänapäeva või kultuuripärandit).

Seega võib ERR vähemalt teoorias ka loobuda Eesti tootjate ja autorite loomingust ja "omatoodangu" näiteks Lätist sisse osta... ja kahjuks on meil ka näiteid, et midagi sarnast on raha kokkuhoiu eesmärgil praktiseeritud. Veel enam teoorias võiks ERR kehtiva õiguse järgi kogu toodangu sisse osta, peaasi, et 51 protsenti pärineks Euroopa Liidust. Keeleseadus kehtestab vaid nõude, et muukeelsele programmile tuleb lisada eestikeelne tõlge.

Tänane olukord, kus ERRil on paljuski vaid moraalne kohustus Eesti autoreid ja Eesti tootjate teoseid edastada ning teistele meediaettevõtetele sätestatakse need nõuded tegevuslubade kõrvaltingimusega, on Eesti kultuurile ikka väga vilets garantii.

Leian, et Eesti Rahvusringhäälingu seadus vajab kiiresti uuendamist. Kaasajastamist vajab uute digitaalsete platvormide kasutus, kuid eelkõige tuleks seaduses fikseerida Eesti kultuuri erikohtlemise kontseptsioon ja piirmäärad. Seaduses fikseeritut saab arvestada ja pikalt ette planeerida nii meediaettevõte ise kui eelkõige tootjad, kes teavad, et nende toodangule on nõudlus.

Selge on ka see, et fikseeritud omatoodangu täitmise kohustus peab olema eelarveliselt kaetud ning et kehtestatud piirmäärad peaks muutuma miinimumstandardiks tervele valdkonnale. •

Autor on Eesti 200 liige.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: