Järve lahingu meenutamiseks toimus Kohtla-Järvel Vabadussõja ausamba juures mälestustseremoonia hümni laulmisega ja pärgade asetamisega. Kõnedega esinesid Kaitseliidu Alutaguse maleva esindaja Kalev Naur, Kalevi JVP esindaja ja Kohtla-Järve linnavalitsuse esindaja.

Võiduka Pagari lahingu meenutamiseks taasloodi Vabadussõja-aegne lahing Pagari mõisapargis, millele järgnes mälestusteenistus Vabadussõja ausamba juures. Kõnedega esinesid Alutaguse vallavanem Tauno Võhmar ja Kaitseliidu Alutaguse maleva ülem major Mati Kuusvere.

Pagari lahing on üks näide sellest, kuidas 100 aastat tagasi ei võidelnud Eestimaa vabastamise eest mitte üksnes eestlased. Viru rindel andsid oma panuse vastupealetungis ka baltisakslased.

"Sest nad olid üks osa meie kogukonnast ja nad olid valmis andma oma elu selle eest, et nende perekonnaliikmed ja vara oleks kaitstud," selgitas kaitseliitlane Arvid Siilak "Aktuaalsele kaamerale".

"Samas, teades ajalugu, ega ei olnud eestlased ja baltisakslased väga suured sõbrad," märkis Kuusvere.

Kaitseliitlased võtavad näidislahinguid koostööõppusena.

"Iga õppus, iga näidislahing on meie jaoks kool, et kui tuleb - ja parem, kui ta ei tuleks - reaalne olukord, et me oskaks enda eest seista," ütles Siilak.

"Täna olid siin loomulikult kõik omad. Kuigi ühel pool pidid nad mängima ka punaseid, aga mõlemal poolel ei olnud ainult eestlased, vaid olid ka venelased, kes kõik kuuluvad Kaitseliitu," rääkis Kuusvere.

Näidislahingud on kaitseliitlaste sõnul üks võimalus näidata nii vanadele kui ka noortele, et kaitseliitlastel on huvitavad ettevõtmised ja nendega tasub liituda.

Viieaastase tütrega Kohtla-Järvelt Pagarile tulnud Natalia Barmakova sõnul last paugud ei hirmutanud.

"Talle väga meeldis. Me käisime suvel temaga samuti üht näidislahingut vaatamas. Proovime käia sellistel üritustel. See on huvitav võimalus minna tagasi tollesse aega ja vaadata kõrvalt, kuidas kõik toimus," rääkis ta.

Lisaks lahingupidamisele asetati täna Pagaril lahingu mälestuskivi juurde pärjad, süüa sai sõdurisuppi ja uudistada tänapäevast lahingutehnikat.

Vabadussõja 100. aastapäeva meenutamiseks toimub sel aastal sündmuste sari "Wabaduse teekond". Lisaks rahvamatkadele toimuvad näidislahingud, mälestustseremooniad ning mööda Eestit liigub ringi soomusrong nr. 7 "Wabadus".

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise periood kestab 2020. aasta 2. veebruarini, kui möödub 100 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. 2019. aastal keskenduvad sündmused Eesti Vabadussõja 100. aastapäevale.

Pagari lahingu kirjeldus:
(allikas: Kaitseliidu Alutaguse malev)

15. jaanuaril 1919. aastal jõudis polkovnik Weissi grupp Tarumaale (Tarkuse?), kust 16. jaanuaril suundus Mäetaguse rajooni. Pataljoni eskadron liikus Illuka - Ohakvere rajooni. Von zur Mühleni grupp kavatses suunduda algul Iisakusse ja sealt Illukale, seda juhul, kui seal on kindlasti oodata kokkupõrget vastasega. Von zur Mühlen edastas kõigile Balti pataljoni osadele ettepaneku asuda 16. jaanuariks Mäetaguse piirkonda puhkusele. Saades eskadroni ülemalt teada, et Pagari mõisas on suurem punaste üksus, asus Mühlen tegema ettevalmistusi Pagari ründamiseks. Rünnakus pidi osalema pataljoni jalaväekompanii koos kuulipildujarühmadega. Kuid saades luurelt liialdatud andmed punaste arvukuse kohta, otsustas von zur Mühlen rünnaku edasi lükata kuni 16. jaanuari hommikuni. Ta lootis Pagari koos ratsapolguga ära võtta.

Eskadroni 2. rühm hõivas 15. jaanuaril kell 21 Kurtna mõisa ja 16. jaanuaril ka Rausvere-Kose teeristi. 16. jaanuari varahommikuks olid Balti pataljoni osad Pagari mõisa ümber piiranud ja vastase peamised taganemisteed ära lõiganud, olukord oli igati soodus edasitungimiseks. Loodi ühendus oma vasakul tiival tegutseva 5. polguga. 16. jaanuari hommikul oli pataljoni asetus järgmine: eskadron Ohakvere – Illuka – Kurtna, jalaväekompanii koos kuulipildujarühmadega Atsalama – Mäetaguse.

16. jaanuari hommikul otsustas von zur Mühlen Pagari mõisa vallutada. Ratsapolgu ülemalt palus ta toetuseks eskadroni ja ühe suurtüki. Jonson lubas, et kell 8 saabub eskadron ja suurtükk Illukale. Von zur Mühlen aga kartis, et abi saabub hiljem, ja saatis 1. ratsarühma Jõetagusele eesmärgiga lõigata läbi vastase taganemistee. 1. ratsarühm vallutas kell 11 Jõetaguse küla, saades saagiks voori ja kaks raskekuulipildujat. Samal ajal saatis von zur Mühlen kaks rühma ja neli kuulipildujat üle Atsalama ja Tarakuse idast mõisa peale. Pärast väikest tulevahetust vaenlase eelpostiga jõudsid baltlased Pagari mõisast 500–600 m kaugusele. 1. jalaväerühm hõivas Atsalama külast põhjas asuvad kõrgendikud. Sellega oli Pagari mõis ümber piiratud, aga suurtüki saabumine viibis ja rünnak lükati edasi.

Keskpäevaks jõudsid Pagari alla 5. polgu II pataljoni 2., 3. ja 6. rood koos kahe suurtükiga alamkapten Eduard Saali juhatusel. 2. rood suundus Kalina külast Jõetaguse suunas, kus tekkis kokkupõrge baltlaste ja 2. roodu vahel, õnneks ei kandnud kumbki pool kaotusi. Baltlased taandusid Tarakuse suunas. Kell 14.30 jõudis Tarakuse külla ka ratsapolgu suurtükk. Kell 15 avasid ratsapolgu ja 5. polgu suurtükid kiirtule mõisa pihta, sellele järgnes baltlaste ja 5. polgu osade pealetung. Kell 16 hõivati mõis vastupanuta, väike ratsasalk üritas põgeneda Jõhvi poole, kuid nad peatati. Mõisast saadi vange ja suur hulk sõjasaaki, muu hulgas 3 kuulipildujat, 50 püssi ja varustust. 5. polgu osad tungisid Pagarilt edasi Jõhvi poole ja baltlased jäid Pagari mõisa. 17.- 20. jaanuarini koondus Balti pataljon Mäetaguse – Atsalama – Ohakvere – Tarakuse – Pagari joonele ja puhkas järgmised kaks päeva selles piirkonnas.

Ajavahemikul 1.- 19. jaanuarini 1919 kaotas Balti pataljon kaks ohvitseri ja kaks reameest langenutena, haavata sai üks ohvitser ja viis reameest. Teiste väeosadega võrreldes kippus Balti pataljon maha jääma, eriti tema jalaväeosad; ratsaväeosad liikusid samas tempos nagu teised väeosad. Põhjused, miks baltlased liikusid aeglasemalt, pole selged, sest baltisaksa allikad sellest eriti ei räägi. Eesti allikates on tihti mainitud, et baltlased jäid teistest maha ega näidanud üles piisavalt aktiivsust, sellise käitumise põhjendust pole aga toodud. Aeglase edenemise põhjuseks võisid olla järgmised asjaolud. Esiteks, väikesearvuline Balti pataljon tegutses ettevaatlikult, üritades mitte kanda liiga suuri kaotusi. Teiseks võis tegu olla sideprobleemidega – tihtipeale ei saanud baltlased õigel ajal 1. diviisi staabist käske kätte. Lisaks polnud Balti pataljoni lahingupiirkonnas teeolud just kõige paremad. Kuid vastupealetung Viru rindel õnnestus ja oma osa selles oli ka Balti pataljonil.