Mul on hea meel, et mõtted Eestis pakutava ingliskeelse kõrghariduse osas hakkavad tasahilju keskpõrandale kokku jooksma. Tõepoolest, pigem jäägu professorikoht täitmata, kui et selle ülesande võtaks omade puudumisel enda kanda "keegi väljast", kes nibin-nabin kvalifitseerub ametikohale.

Oleme tänaseks väljakasvanud metsikutest 1990ndatest, kus professorikoht Eestis võis olla nii mõnegi välismaise järeldoktori karjääriredeli alumine pulk või siis turvaline mugavustsoon neile, kes oma koduülikoolidest vanuse tõttu välja puksitud.

Vahest siiski ei tasuks eeldada, et Peeter Espaki mainitud (Postimees, 15. jaanuar) "diplomiveskid" jahvatavad kõikjal igikestvaid väärtusi peenrahaks, põhjustades kõrgete vastuvõtukonkursside kiuste "odavtudengite" massilise ülekülluse. Kaugel sellest. Kus on tõmmet, seal jääb nõrgematel latt ületamata. Kus on juba midagi käegakatsutavat ees, sinna tuleb rohkelt lisa. Ja heale haridusele jookstakse tormi, mitte halvale. Minu mõistus keeldub uskumast, et tänases Eestis saaks pakkuda rahvusvaheliselt kõrgetasemelist õpet erialadel, mille osas puudub arvestatav kompetents ja turunõudlus.

Aga see ei muuda olematuks tõsiasja, et märkimisväärne osa meie gümnasistidest valivad oma haridustee jätkamiseks välismaa ülikoolid. Või asjaolu, et magistrikraad ei ole kuidagi seotud töökoha leidmisega, mistõttu bakalaureuse lõpetanutest ei lähe magistrantuuri edasi mitte 75 protsenti, vaid ainult pooled. Kui rahvastiku taastootmisel valitseb endistviisi mõõn, siis pole ime, et kõige eelneva taustal ei saada paljudel erialadel õppekohti täidetud.

Emakeeles õpetamine on kahtlemata üllas ideaal. Samas julgen arvata, et madalad lävendid ning põhimõtte "võtame vastu kõik, kes vähegi kirjaoskajad" järgimine loob olukorra, kus konkursiga üks inimene ühele kohale paotab ukse ka nendele, kelle koht ei ole ülikoolis. Võtame vastu ja koolitame neid, kelle arvates "suhkrutööstus baseerub niisutatud suhkruroogadel", "Liibanoni keskosas elavad dražeed", "Venemaa okupeeris Eestit II maailmasõja ajal paar korda", "aprillirahutuste ajendiks oli pronkssõduri säilmete väljakaevamine ning identifitseerimine"…

Valus on. Siiralt. Eeltoodu ei ole üldistus, vaid viitab alatäituvuse probleemile. Kõigi eelduste kohaselt on just siis suurem võimalus tudengikandidaatide intellektuaalse võimekuse hindamise osas selgelt puusse panna. Õigem oleks öelda: eksida riiklike eelarveliste kohtade täitmisel. Sama kriipivaid näiteid võib tuua ka välismaalastest tudengite kohta, kuid eksimise võimalus tiheda vastuvõtusõela kasutamisel jääb minimaalseks.

Seega, valikuid on justkui kolm. Esiteks, hambad ristis jätkata ainult eestikeelse õppega – ka siis, kui konkurss õppekohtadele on olematu. Riskime sellega, et õppejõu sisutihe jutt saab vastuseks eimidagiütleva mõmina. Kes vähegi õppimisvõimelisem ja andekam tudeng, see küsib endalt, miks peaksin valitud haridusteel joonduma kõige nõrgemate järgi? 

Piisavalt taibukate tudengite nappusest tingitud allakäiguspiraal ei jäta puutumata ka õppejõudusid, kellelt röövitakse õpetamisrõõm. See on üks väheseid asju, mis akadeemilises maailmas madalamat töötasu võiks kompenseerida. Mõistan neid, kes pakivad asjad ja otsivad uusi väljakutseid muljalt. Selle asemel, et küsitava väärtusega asja teha eesti keeles. Kui äraminek on "hääletu alistumine", siis mõned meist on veel siin. Oma akadeemilises üksinduses. Võitlemas selle nimel, et otsida mõtteerksust leige veega konnatiigist.

Teiseks, kulude optimeerimise tähe all võib väiksemaid erialasid ja nendega seotud õppekavasid ümber nimetada, sulgeda, liita teistega jne. Ükskõik, mis nurga alt vaadatuna, matemaatiline tehe 1 + 1 = 2 siin ei kehti. Sest muidu poleks ju tegemist püstitatud eesmärgi täitmisega. Ümberkorraldused võivad hägustada erialade identiteete – nende olemus ja mõtestamine kohandub moodsa aja nõuetega. 

Tegevuskava, mille kohaselt "ühiskonnal on õigustatud ootused, riik küsib ja ülikoolid annavad vastuse" väljutab "muiduleivasööjad" rangest akadeemilisusest ja kitsastest eriala piiridest. Ühinemissund ja soositud interdistsiplinaarsus sillutavad teed probleemipõhisele õppele. Samal ajal tähendab säärane optimeerimine seda, et neid keda eesti keeles õpetada on jätkuvalt vähe, mistõttu kärpekirves tabab eestikeelset akadeemilist personali – neid samu, kes peaksid rahvusülikooli püsti hoidma.

Nii jõuamegi kolmanda teeni, milleks on rahvusvahelistumine. Ingliskeelne õpe avardab mänguruumi ühes võimalusega lappida eelarve puudujääke ja tagada arvestatav hariduskvaliteet, mis hoiaks kinni meie parimaid üliõpilaskandidaate ja endale rahvusvahelises plaanis nime teinud teadlasi. See sunnib endale esitama kõrgemaid nõudmisi ja kohanduma karmimate konkurentsitingimustega. Ikka selleks, et väärida kõrget kohta rahvusvahelises pingereas. 

Aga minna võib ka teisiti. Eriti kui rahvusvahelistumist tõlgendatakse universaalse üleskutsena loobuda kõrghariduses eestikeelsest õppest kõikjal ja koheselt. Kõik sellega hakkama ei saa. Kõik ei tohikski sellist liigutust teha ilma tagajärgedele mõtlemata. Kõrghariduses muutuste juhtimine ei saa olla pelgalt plaani täitmine (viitega soovitavale välisüliõpilaste arvule) ega ka pimesi kvootide seadmine (viitega ingliskeelse(te) õppetöö/õppekavade suhtarvule). Sest need ei lähtu erialade erinevusest.

Viimasena mainitu puudutab ka neid mõtteid, mis üritavad eristada ingliskeelset ja tasulist kõrgharidust eestikeelsest ja tasuta kõrgharidusest. Meid on vähe ja me ei peaks dubleerima. Segregatsioon ei ahvatle eestikeelset tudengit, kes sooviks kogeda rahvusvahelist keskkonda. Ega peibuta see ka ingliskeelset tudengit, kes siis elab omas mullis ega saa osa kohalikust kultuurimiljööst.

Maksumaksja raha pole üldse mingi argument niikaua, kuni pole täit selgust nende eestlaste arvust, kes Eestis koolitatud, aga välismaal töötamas. Ega ka neist, kes välismaal koolitatud ja siis Eestisse panustamas. 

Martin Ehala mõte (Postimees, 1. veebruar) ingliskeelse erialaõppe lahustamisest kohustusliku eestikeelse ainemooduliga (ehk 20 protsenti õppekava mahust) räägib "õhust", mida neisse õppekavadesse on sisse puhutud. Arusaam, et selline ainemoodul võiks tulla eriala õpetamise arvelt, on vildakas. Nagu ka see väide, et eestikeelne moodul õpetab eestlased emakeeles sõnu ritta seadma ja mõtestatud teaduslikku teksti tootma.

Jätaks need käibetõed gümnaasiumi seinte vahele ja keskendugem olulisemale – selleks, et tagada kõrghariduse kvaliteet ja erialade säilimine on meil kohati ingliskeelset õpet vaja samavõrd kui eestikeelset õpet. See ei saa tulla eestikeelse õppe arvelt, aga ei pea jääma tulemata üksnes emotsioonidele tuginedes. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.