Andrei Liimets | Kuidas me kestame? ({{commentsTotal}})

XII noorte laulupidu
XII noorte laulupidu Autor/allikas: Aurelia Minev /ERR; Siim Lõvi /ERR

See on küsimus, millele vastuse otsimise võttis sügisel ette arutelusari #kuidasmekestame. Algatuse keskmes on kolm suurt teemat: sündimus, ränne ja tööhõive. Andrei Liimets uuris, mis Eestit nendes valdkondades ees ootab.

Prognoosid ei tõota head. Kuigi maailma rahvaarv kasvab järjekindlalt veel vähemalt mõnda aega, siis Eesti rahvastikutrendide jätkudes ei saa me sajandi lõpuks enam kedagi üllatada lausega "meid on kõigest 1,3 miljonit", vaid sellest tuleb rohkem kui kolmandik maha arvestada.

Teisalt on ju alati näitena ees Island: islandlasi on veel vähem, ometi on nad viksid ja viisakad, saavad tublisti hakkama ja paistavad välismaalgi silma. Eesti riigi jaoks tähendab rahvastiku nõnda kiire vananemine ja arvukuse kahanemine siiski suuri probleeme. Olgu inimene või masin, keegi peab tööd tegema, teenuseid pakkuma ja sotsiaalkaitsesüsteemi ülal hoidma.

Korda seejuures palju tahad, et kahekümnendate eluaastate teise poolde jõudnud lastetu naine on ühiskondlikult ohtlik element, keegi selle peale tulevasi eestlasi juurde tootma ei tõtta. Nooremaks ei jää samuti keegi ning abi tuleb leida muul viisil. See tähendab aga kogu ühiskonna jaoks muutusi. Suuri.

Valmisolek nendega tegeleda algab leppimisest, et maailm me ümber vormubki kiirelt ümber ja tark on püüda neid muutusi mõista, nendega teadlikult ja paindlikult kohaneda. See ei tähenda Eesti lipu kokkupakkimist, saunade ümberehitamist mošeedeks ega üldse EV100 lõppemise järel kogu putka sulgemist. Pigem valmistumist ja sisulist arutelu selle üle, kuidas uutes tingimustes, väiksema rahvaarvuga, üha suureneva rändekoormusega ja teiseneva tööturuga hakkama saada.

Miks meid rohkem ei sünni

Et me pisikese rahvastikuga on pahasti, on küllap praeguseks teadmisena juba eestlaste DNAsse kirjutatud. See peatse kaduvuse hirm käis lainetena üle meediapildi juba ammu enne kui pagulastont koputama tuli. Eesti sündimuskordaja 1,59 jääb nimelt tublisti alla rahvastiku taastetasemele 2,1. Ehk siis lapsi, kes maksaks kinni isside-emmede (ja tänu paranevale meditsiinile ja kerkivale elueale vanaisside-vanaemmede) pensionid, lihtsalt ei lisandu. On aga pilt lootusetult tume?

"Ma ei usu, et me rahvastikutrende kartma peaksime, pigem peaksime nendega arvestama," hüüatab pessimistliku küsimuse peale sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Hanna Vseviov. Rahvastikuprotsessid on nimelt sedavõrd ulatuslikud ja aeganõudvad, et neid ei anna kuidagi kiirkorras vastupidi pöörata. Kui aga trende teadvustada, on võimalik neid poliitikate abil ühes või teises suunas nügida.

Vseviov toob välja kaks positiivset fakti, mida tasub meeles pidada. Esiteks soovivad Eesti noored uuringute põhjal saada kaks või kolm last ja sellega oleme Euroopas pigem esirinnas. Paljudes riikides on väljavaade palju mornim. "Peame aru saama, et kui soov on selline, aga tegelikud arvud teistsugused, siis peavad olema mingid takistavad tegurid, mis ei võimalda inimestel oma soove realiseerida. Kui me need tegurid aga leiame ja nendega tegeleme, saame sündimust teatud ulatuses mõjutada," kirjeldab Vseviov.

Kui varem eristus paremas olukorras Põhja- ja Lääne-Euroopa sündimusnäitajate poolest  kehvemas positsioonis Lõuna- ja Ida-Euroopast ning Eesti jäi lääneriikidest oluliselt maha, siis enam nii selgepiirilisi jooni tõmmata ei saa. Pigem on Eesti jõudsalt Euroopa keskmiste hulka liikunud ja oluliselt positiivsema demograafilise väljavaatega kui nii mõnigi Lääne-Euroopa riik.

Teine põhjus optimismiks peitubki statistikas, täpsemalt kasutatavate näitajate saamise metoodikas. Arv, mida enamasti välja tuuakse, on summaarne sündimuskordaja. Seda peavad demograafid aga üsna väheütlevaks näitajaks, mis ei võta arvesse erinevusi põlvkondade vahel. Lihtne võrdlus võiks olla keskmise palgaga – aritmeetiline keskmine ei pruugi näidata kaugeltki seda, millist palka keskmine inimene teenib.

"Need numbrid tunduvad negatiivsemad, kuna tänapäeval lükatakse sünde sageli edasi. Kui vaadata sündimuskordajat ajastusega korrigeeritult, on see number 1,85, mis on taastetasemele palju lähemal," kommenteerib Vseviov. Seega ei jää lapsed sündimata, vaid inimesed saavad lapsed hilisemas eas.

Et nii tõepoolest läheks, on riik panustanud ühtlase alusvõrgustiku loomisesse laste sündimuse soodustamiseks. "Laste baasvajadused on poliitikatega kaetud: tervisekindlustus, tasuta hambaravi, tasuta kooliharidus, helded universaalsed toetused, vanemapuhkused, lastehoid," loetleb Vseviov.

Ometi jääb tegelikult sündinud laste arv uuringute kohaselt soovitule endiselt tublisti alla. Miks siis ikkagi rohkem lapsi ei sünni? Vseviov möönab, et vaatamata kõigi klassikaliste toetusmeetmete olemasolule jääb vajaka mitmest vanemlust toetavast teenusest ning kõige nõrgem lüli on lahenduste pakkumine siis, kui pere vajab kiiret abi.

Kuldvõtmekesena toimivat lahendust muidugi pole. Probleemkohad kipuvad ikka olema kombinatsioon mitmest tegurist – nii poliitilise tahte, raha kui ka teadmiste olemasolust. Keskvalitsuse käed jäävad siinkohal sageli lühikeseks, kuna vajalikud teenused on paljuski kohalike omavalitsuste vastutada.

"Omavalitsuste võimekus on väga erinev ning paistab, et seepärast ei ole ka erinevad esmatasandi meetmed ja teenused üle Eesti ühtlaselt arenenud. Iga kohalik omavalitsus arendab neid tihti omapäi ja lähtuvalt oma võimalustest. Teenused on killustatud," teeb Vseviov kokkuvõtte süsteemsest probleemist ning lisab, et sageli on lihtsam lubada rahalist toetust kui tegeleda tegeliku teenuse väljaarendamise ja korraldusega. Viimane taandub taas suuresti poliitiliste prioriteetide, vastutuse võtmise ja eestvedamise küsimuseks.

Raha kipub samuti alati liiga vähe olema. Majanduslikud põhjused pole sellegipoolest Vseviovi sõnul esmased, sagedamini on ootuste ja tegelikkuse erinevus tingitud laiemast ebastabiilsusest ja turvatunde puudumisest – näiteks kui lastega peredele pole kättesaadav sobiv eluase, kui puudub piisav tugivõrgustik, kui paarisuhte endaga ei olda piisavalt rahul või kui töö- ja pereelu ei suudeta klapitada.

Võtmetegur on just tasakaalu leidmine professionaalse ambitsiooni ja pere loomise vahel. "Oleme viimastel aastatel põhitähelepanu suunanud lasterikaste perede toetamisele. See on olnud igati vajalik, ent selle kõrval ei tohi tähelepanuta jääda esimesed ja teised lapsed. Kui me ei tegele sama jõudsalt nende sihtgruppidega, siis tekib varem või hiljem suur tühimik, mida me ei suuda leevendada ka olukorras, kus lasterikaste perede osakaal oluliselt kasvab. Lahendused pole siin enamasti seotud otseste toetustega, vaid ka näiteks noorte võimalusega iseseisvuda – leida tasuv töö, võimalus kolida vanemate kodust välja, saada pangalaenu," kirjeldab Vseviov.

Majanduslike meetmete mõju sündimusele on uuritud paljudes riikides ning leitud, et otsestel toetustel on pigem väike mõju või on see lihtsalt lühiajaline. Eesti puhul on madala sündimusega ühiskonnagrupp kõrgharitud naised. Kõrgharidusega kaasneb enamasti suurem sissetulek, seega kipub vähem lapsi olema pigem jõukates peredes. See näitab, et sündimuse kontekstis on oluline pöörata tähelepanu lahendustele, mis võimaldavad tööd ja pereelu ühitada ja vähendavad karjäärikatkestusega seotud riske.  

Ehk siis veel kord: ühtset lahendust ei ole ning olukorra parandamiseks tuleb tegutseda mitmel rindel korraga. Ühes valdkonnas saavutatud areng võib jääda veetilgaks kõrbes, kui mujal toppama jäädakse. Nii Eesti kui teiste riikide kogemuse näitel on sündimusele positiivne mõju olnud hästi tasustatud vanemapuhkusel, paindlikel võimalustel tööturule naasta, kvaliteetse lastehoiuteenuse kättesaadavusel, aga ka laste kasvatamist toetavatel ühiskondlikel normidel ja hoiakutel.

"Kui vanemal on esimese lapsega väga keeruline, siis on ka väiksem tõenäosus, et soovitakse järgmist last. Meil on palju üksikvanemaid ja lapse kasvatamisega kaasnev koormus langeb suuresti naise õlule," viskab Vseviov kinda meestele. "Mida võrdõiguslikumate hoiakutega ja pereellu panustavamad on mehed, seda tõenäolisem on laste sündimine." Ründav hoiak laste saamise edasilükkajate suhtes toob pigem kaasa vastupidise mõju ning signaal peab nii riigi kui ka inimese tasandil olema ennekõike see, et lapsed pole üksnes naise vastutus.

Põhjamaades ja Sloveenias läbiviidud uuringutest selgus, et kui mees oli olnud esimese lapsega kodus, suurenes järgmise lapse sünni tõenäosus. Sellises olukorras ei taju naised sundi, et tuleb valida kas laste saamine või karjäär.

"Üks suuremaid paarisuhete pingeallikaid on koduste tööde ja perekondliku vastutuse jaotus – sellised lihtsana näivad asjad nagu kas olukorras, kus mõlemad vanemad käivad tööl, panustab ka mees kodu korrashoidu, jääb haige lapsega koju, aitab lastel koolitööd teha. Kui pered lähevad lahku, siis paraku ei jõuta tihti järgmisi lapsi enam saada. Kui seevastu jõutakse ühise panustamise ja mõistmiseni, on ka paarisuhe püsivam," ütleb Vseviov.

Et Eesti naised on meestest enam haritud ja osalevad aktiivselt tööturul, on koormus ja võimalik kaotus naistele seda suurem. Demograafiliste trendide ümberpööramiseks pole seega mõtet lihtsalt käed rüpes oodata riigi või kohalike poliitikute abikätt, alustada võiks meeste puhul lihtsamatest asjadest – põrandalapiga sõpruse loomisest, pesusvammi käsitsema õppimisest ning kokaametiga tutvuse tegemisest.

"Kui küsimus on, kas uus põlvkond suudab olla piisavalt tootlik ja vananevat ühiskonda ülal pidada, siis see pole muidugi seotud ainult pealekasvava põlvkonna arvukusega, vaid ka nende võimete ja oskustega – näiteks sellega, kuidas innovaatilised lahendused töö tegemist toetavad," toob Vseviov välja tegureid, millele juba praegu mõelda tuleks. "Et uued põlvkonnad on mõnevõrra väiksemad, ei tähenda, et riik peaks kehvemini toimima. Eesti rahvaarv on kahanenud juba pikka aega, aga ühiskonna jõukus on tublisti kasvanud."

Eesti otsib supertalenti

Mis sündimusega siinmail kehvasti, seda on võimalik korvata mujalt lisanduvate inimestega. Ränne on aga üleilmse pagulaskriisi ja pideva massiimmigratsiooni tondiga hirmutamise tõttu kehva maigu külge saanud, nii et vahel tundub, et ei saa seda sõna väljagi öelda, ilma et juba Toompeal ei piketeeritaks. Piire suletakse ja müüre ehitatakse pärast pikka avanemisperioodi mitmel pool maailmas.

Võrdusmärk rände ja paguluse vahel on siiski ekslik, kuna tegemist on erinevate rändevoogudega. Nii neid puudutav regulatsioon kui ka kummagi mõju riikidele on erinev. Pagulus seostub rahvusvahelise kaitse vajadusega ehk on loomult kriisiseisund, millele tuleb leida lahendus. Ränne pole seevastu enamasti kriis, vaid tavaline osa inimkogemusest.

"Inimesed on alati liikumises olnud. Eestil ei ole aga pikka ajalugu rahvusvahelise kaitse andmise ehk nõndanimetatud pagulaste vastuvõtuga," ütleb rände ja paguluse erinevuse kohta Euroopa Rändevõrgustiku Eesti koordinaator Ave Lauren. "See on meile uus kogemus, mida püütakse lahti mõtestada varasemate, aga teist laadi rändekogemuste põhjal. Paljudel on meeles nõukogudeaegne sisseränne ja praegu toimuvat vaadatakse kontekstis, et keegi saadeti siia."

Laureni sõnul on ühiskonda lõhestav diskussioon sisserände teemadel sedavõrd teravaks muutunud suuresti ennetava teavitustöö puudumise tagajärjel. Tekkinud on moraalne paanika, mis toidab inimeste eksistentsiaalseid hirme nii meil kui ka mujal ja takistab rahulikku arutelu rändega kaasnevate võimaluste ja probleemide üle.

Arutelu on aga vajalik, sest rände rohkus üha kasvab. "Optimaalne sisserände maht on miljoni dollari küsimus, millele teadlased on üritanud üle maailma vastust leida," jääb Lauren ühiskonnale sobiva sisserände teemal mõtlikuks. "Riigi vastuvõtuvõimekus on väga kompleksne teema, kuna kätkeb endas väga erinevaid rändeliike, rändajate profiile, kohanemisvalmidust ja muidugi riikide erinevaid võimalusi eri ajahetkedel."

Kui selline arv ka leiduks, oleks see ajas äärmiselt muutuv. Lauren lisab siiski, et Eesti puhul võiks pigem hoida konservatiivset joont – eriti põhjusel, et väga mitmekesise taustaga inimeste sisserände kogemus meil puudub ja sellega saab harjuda ennekõike ajapikku.

Ühel või teisel viisil liiguvad inimesed nagunii. Rändega hakkama saamine sõltub riikide võimest seda juhtida ja korrapärastada. Esimene lahendus paanikat vähendada on seega võitlus ebaseadusliku rände, mitte rände enda vastu. Kaootilised olukorrad nagu Vahemere rändekriis on viljakas pinnas kuritegevusele, mis kipub aga omakorda kriise süvendama.

Hea juhtimine seevastu püüab rände eripärasid arvestada ja soovitud inimesi pigem meelitada, mitte tagasi tõugata. Eesti puhul on üha enam räägitud talentide ja oskustööliste rändest. Talendijaht on muutunud paari kümnendiga prioriteetseks üle maailma ning aitab liikuda innovatsioonimajanduse poole, kaasata uusi oskusi ja teadmisi, kasvatada selle abil kogu majandust. Ennekõike on sellele teemale kõlapinda loonud Eesti paljukiidetud IKT-sektor, kust on praegu puudu tuhandeid kvalifitseeritud inimesi. Töökäte nappust on aga mitmel pool mujalgi.

Välistöötajate siiatulekut saab soodustada protseduuri lihtsustavate õigusaktide vastuvõtmisega, kuid see ei ole alati piisav, sest konkurents on tihe kogu maailmas. "Euroopa jääb talendijahis Austraalia, Uus-Meremaa, USA ja Kanada varju. Populaarsed riigid on ingliskeelsed, meil lisandub keelebarjäärile rahvuskultuuride rohkus, millesse sisenemine võib välismaalases segadust tekitada ja teda hirmutada," kirjeldab Lauren. Samas möönab ta, et nuriseda ka ei maksa – Eesti kasuks räägib ennekõike tugev digibränd, oleme huvitav sihtkoht, kus atraktiivsed on nii elukvaliteet kui ka hinnatase. Võita on seega võimalik kõvasti.

Üks asi on aga talentide meelitamine, teine asi nende hoidmine. Viimane võib olla keerulisemgi, sest eeldab tugevat kohapealset avatust välismaalaste suhtes. Paraku on rändeliike segamini paiskav üldistamine ja hirmust kannustatud vaenulikkus võõraste vastu kerge viis kustutada Eesti ka soovitud talentide maailmakaardilt.

"Prantsuse ärikool INSEAD avaldab talendiindeksit ning me oleme tolerantsust ja vastuvõtlikkust puudutavas osas mitu aastat järjest madalal kohal. Suudame talente küll kohale meelitada, aga meie järgmine katsumus on neid siin hoida ja rakendada, võime pakkuda neile võimalusi oma potentsiaali saavutada," räägib Lauren. "Kohanemisprogramm ja rahvusvaheline maja on esimesed sammud, aga ühiskonna üldine vastuvõtlikkus on väike. Suur küsimus on, kas eestlased on valmis sisserändajatele võimaluse andma."

Ringiga jõuab probleemistik tagasi varasema kogemuse puudumiseni. Ümbritsevas maailmas on rände mitmekihistumine juba pikk protsess. Rände rohkusele ja selle erinevatele vormidele on jõutud reageerida ja nendega harjuda, isegi kui hetkekriisi poleemika lõhestab ühiskondi peaaegu igal pool. Et tarbime globaalset meediat, hirmutab aga Eesti piiridest võrdlemisi kaugel toimuv ka siin, mis sest, et olukord võib olla kardinaalselt erinev ja praktilist põhjust karta ei pruugi ollagi.

Lauren on kindel, et hirme tuleb tõsiselt võtta ja nendega aktiivselt tegeleda: "Rände ümber on palju demagoogiat, hirmude süvendamist. Arutelu keerleb selle ümber, kuidas rännet peatada. Ja kui keegi ei suuda seda peatada, tekib paanika, et see on kontrolli alt väljas. Tihtipeale me ei tajugi, et oleme ise rändajad – olime juba enne Euroopa Liiduga liitumist, aga pärast seda oleme neid võimalusi samuti väga palju kasutanud."

Näidetena eestlaste enda rändeharjumustest toob Lauren nii vaheaastaid Austraalias kui ka välismaal õppimist – inimesed liiguvad pidevalt edasi-tagasi ja vaevalt leidub kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on välismaal õppinud või töötanud. "Kui nüüd tuleb Eestisse sisserändaja, on tal ju samad katsumused, mistõttu vajame arutelu tema kogemuste üle, mitte demagoogiat."

Lauren ei tee ka nägu, justkui oleks kõik parimas korras ja Eesti võiks pagulaskriisile mõeldes rahulikult paigal istuda: "Kordan, et pagulus on kriisi tagajärg ja kriise on alati raske ette näha. Aga kui küsida, kas ränne tulevikus suureneb, siis suure tõenäosusega jah. Lihtsalt tänapäevane ränne on teistsugune, inimesed ei jää paigale."

Suurimaks küsimärgiks rände muutumises saab ilmselt kliimaränne, mis kujuneb paljude ekspertide hinnangul üheks sajandi suurematest probleemidest. Lauren ei tõtta siiski apokalüptilisi stsenaariume toetama. "See mõjutab ka Eestit, aga ma poleks nii kindel, kas saame rääkida katastroofilisest olukorrast, mida meedias kohati kuulutatakse. Kindlasti tuleb katsumusi, aga paljud hirmud on moondunud palju suuremaks, kui tegelikult põhjust on."

Nende hirmudega hakkama saamiseks tuleb Laureni sõnul valmistuda – mõelda strateegiliselt ja töötada vajaliku infrastruktuuriga. Ta toob näiteks Saksamaa, kus on küll suur võimekus saabunute vastuvõtmiseks, aga kus kriisitingimused ikkagi üllatusena tulid. Seetõttu tekkis võidujooks ajaga ning pärale jõudnud inimesed pidid ümbrusega kohanema olukorras, kus vajalik toetusstruktuur polnud veel paigas.

"Kui läheme uude riiki, siis on esimene poolaasta kriitilise tähtsusega. Selle aja jooksul kujundame oma arusaamad riigi toimimisest, kujunevad välja rutiinid, kus ja kellega me suhtleme," kirjeldab Lauren teekonda, mis puudutab nii pagulust kui ka tavalist uude riiki kolimist, nii Euroopasse rändajaid kui ka eestlasi endid.

Lauren rõhutab, et ränne pole oma olemuselt ei hea ega halb, selle mõju sõltub täielikult kontekstist. Kestvuse mõttes nähakse rännet aga paljudes riikides üha mustemates toonides, ennekõike just väheneva rahvastikuga riikides, kus kardetakse, et uued tulijad on nooremad, sünnitavad rohkem ja võtavad ühiskonna üle. "Reaalsus on paraku see, et sisserändajad vananevad pigem samamoodi ja hakkavad käituma kohalikesarnaselt."

Kes teeb ära tuleviku töö

Kui ka õnnestub kriisidest terve nahaga läbi jõuda, ränne mõistlikul moel kontrolli alla saada, talendid kohale meelitada ja tööle panna, pole probleemid paraku lõppenud. Koguni 10% Eesti tööealisest rahvastikust on töövõimetuspensionil, erialane ettevalmistus ja tööturu vajadused aga korralikult nihkes. Töö muutumine ja paljudes sektorites sellest massiliselt ilmajäämine tekitavad pingeid, need pinged teisenevad rahulolematuseks ülejäänud maailmaga.

"Tark tööhõivekorraldus võiks olla selline, mis suudab ära kasutada olemasoleva inimressursi viisil, et inimesed ei jääks tööturult kõrvale, ning samas võetaks arvesse töö muutuvat olemust," viitab Arenguseire Keskuse ekspert Johanna Vallistu paljude rahulolematuse algpõhjusele – töö kiirele ja kohati tundmatuseni muutumisele. Traditsiooniliste töösuhete osakaal väheneb, esile kerkib üha uusi töövorme, inimesi asendavad mõnel pool masinad ja inimeste tehtavad tööd muutuvad üha keerulisemaks. Eesti nagu muugi maailm kipub veel pigem nende muutuste järel sörkima.

Paraku osalevad täiendus- ja ümberõppes kõige vähem just nende ametite esindajad, mis ei eelda eriti palju teadmisi ega oskusi. Täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC andmetel on umbes 40% Eesti inimestest osalenud täiendusõppes, kuid madala kvalifikatsiooniga inimeste hulgas on täiendusõppes osalenud vaid viiendik. Seega on õigustatud küsimus, mis saab neist inimestest, kui kõrgemaltki kvalifitseeritute tööd üha kiiremas tempos kaovad.

Eestis pakutavad töökohad nõuavad samal ajal palju vähem oskusi, kui inimesed on omandanud. Kõrge lisandväärtusega, keerukaid töökohti on Vallistu sõnul pigem vähe. See väljendub ka palgas. Majandus teiseneb aga struktuurselt – töökohad muutuvad üha keerulisemaks, tempos püsimiseks tuleb üha juurde õppida, seda eelduslikult innustav palgakasv aga jääb Skandinaaviast kaugele maha. Väga paljud inimesed on palgavaesuses. Loota võib, et kui ettevõtted leiavad vähem tööjõumahukaid ärimudeleid, toob see kaasa teadmismahukate töökohtade suurema osakaalu ning eeldatavalt ka kõrgema palgataseme.

Tuleviku tööle mõeldes on Arenguseire Keskus sõnastanud mitu stsenaariumi aastani 2035, mille võimalusi ning riske tuleks riigil hinnata. "Neis stsenaariumides räägime sageli kõrge lisandväärtusega töökohtade osakaalu kasvust, aga ei saa eeldada, et tulevikus on kõik töökohad sellised," räägib Vallistu. "Tööturg on duaalne – mida rikkam riik, seda suurem ebavõrdsuse kasvu risk. Hetkel näeme, et automatiseeritakse palju töökohti, mis eeldavad keskmist või madalat oskustaset, vähem on ohustatud kõrgete oskustega töökohad. Teisalt tekib siis suur nõudlus mõnede madalapalgaliste töökohtade ja lihttööde järele, vajatakse lapsehoidjaid ja kohvikutöötajaid."

Vallistu sõnul on selliste vastandlike tendentside suurim risk võitjate ja kaotajate tekkimine, üha suurenev ebavõrdsus ja kihistumine. Tehnoloogilised muutused on aga sedavõrd kiired, et ühiskonna poliitiline korraldus ei jõua kaasa. Paralleeli toob Vallistu ajaloost – tööstusrevolutsiooni järel viis tehniline areng selleni, et inimeste töö asendati masinate tehtuga, mis kasvatas kõvasti tootlikkust. Samal ajal oli muutus sedavõrd kiire, et sotsiaalkaitsesüsteemid ei kohanenud ja vara ei osatud kohe vastavalt ümber jagada, sissetulekute tase stagneerus.

"Praeguse olukorra toonud areng on kestnud juba paarsada aastat," soovitab Vallistu siiski rahulikuks jääda. "Kui mõelda lähemale, kas või 1990. aastate peale, siis praegused võimalused on kardinaalselt erinevad. Enamik muutusi toimub nii, et me ei pane neid kohe tähelegi. On paratamatus, et muutused jätkuvad ja jäävad jätkuma, ajas tagasi minek või arengu peatumine ei vii meid suurema heaoluni."

Suurema heaoluni võib aga viia see, kui tuua tööturule ja aidata seal püsida rohkematel inimestel – vanematel inimestel, puuetega inimestel ja paljudel teistel erinevate riskidega tõtt vaatavatel ühiskonnagruppidel. Selleks annavad praegu levivad paindlikud töövormid ja uued hoiakud hea võimaluse. Kuigi aastast 2000 on Eesti tööealiste arv vähenenud 52 000 inimese võrra, on samal ajal töötajate arv kasvanud 72 000 inimese võrra.

"Meil on küll pensionäride seas Euroopa võrdluses kõrge tööhõive määr, aga see on pigem paratamatus, sest pension ei anna võimalust väärikaks toimetulekuks. Kui vaadata viiekümneste inimeste võimalusi tööturul laiemalt, siis siin on palju arenguvajadusi," jõuab Vallistu vanemate inimeste diskrimineerimiseni värbamisel. Neid jäetakse tema sõnul sageli konkurssidelt kõrvale, erialase töö leidmine muutub seetõttu üha keerulisemaks.

Ameti õppimine on jäänud minevikku ning Vallistu sõnul on täiesti normaalne teha karjääri jooksul kannapöördeid või oma tööalast fookust peaaegu täielikult nihutada. Ümberõpet tuleks omakorda toetada nii kursustega kui ka tööandjate hoiakute kaudu, ent paraku pole viimased kaasa tulnud ning eriti keeruline on pöördeid ette võtta vanemas eas.

Igal juhul on vähetõenäoline, et 1,3 miljonil inimesel, keda jääb niigi üha vähemaks, oleks olemas kõik oskused ja teadmised, et tööturu nõudlusele vastata ja majandust arenemas hoida. Mida keerukamaks areneb tehnoloogia, seda spetsiifilisemate oskuste ja teadmistega inimesi vajab ka meie tööturg ning seetõttu on tööturu tervikpildi ja majanduse arengu mõistes töörändel väga oluline roll.

"Ühelt poolt on vaja pakkuda toetavat keskkonda, et talente juurde tuleks. Eestil on veel palju teha, et talendipuudus ei hakkaks takistama ettevõtetes heade ideede rakendamist," ütleb Vallistu. "Teisalt võib töörände teemat laiemas perspektiivis vaadates väita ka seda, et lihtsama tööjõu puudus sunnib ettevõtteid olema innovaatilisemad. Seepärast peab töörändepoliitika olema hästi läbimõeldud."

Vallistu toob siiski välja, et seisukohad automatiseerimise mõju asjus erinevad suuresti. "Mõned majandusteadlased on väga veendunud selles, et tootlikkuse kasv kompenseerib tulevikus ka rahvastiku vähenemise ning ei teki ei tööjõu- ega tööpuudust. Samas on ka neid teadlasi, kes arvavad, et automatiseerimine hakkab töökohtade arvu peagi kiirelt vähendama."

Vabakonnal on võtmeroll

Maailm me ümber muutub niivõrd kiiresti, et kohanemisvõime ja suutlikkus muutustega toime tulla on saanud võtmekompetentsideks. Muutuste keerises on aga üha vähem kasu lihtsate lahenduste otsimisest, pigem aitab nendega hakkama saada jalgade maas hoidmine ning endale teadvustamine, et edasi viib lõpuks ikkagi erinevate tegurite koosmõju.

Johanna Vallistu viitab, et töö muutuv olemus on kodanikuühiskonna tugevnemise mõttes väga suur potentsiaal – üha rohkem inimesi otsustab olla iseenda tööandja, mis tähendab, et ka nende sotsiaalne kapital ja tööelu korraldus hakkavad oluliselt erinema tavalises kontoris kujunevast. "Üha enam inimesi valib oma töö ja ülejäänud elu korraldamiseks mingi uue tee, mistõttu neil on vaja uusi viise, kuidas organiseeruda, ühtekuuluvustunnet kogeda ja oma ideedele tuge leida."

Ave Lauren toob eeskujuks Silicon Valley võrgustumise. "Mis puudutab talente, siis tippspetsialistide kohanemine käib sageli vabaühenduste ja nende tegevuse kaudu. Paljud andekad inimesed tahavad ise midagi ära teha, olgu keskkonna heaks või mujal, seega on võtmetähtsusega nende kaasamise oskus – et nad tunneksid ennast kodus, kogukonna osana."

Vabaühendustel on siin täita töökohaga vaat et võrdne roll vahendaja ja kaasajana, et nii sisserändajad kui ka kohalikud saaksid ühise eesmärgi nimel kokku tulla. "Rohujuuretasandil tekib inimestel palju parem arusaam, millised on ühiskonna vajadused," lisab Lauren.

"Kodanikuühiskonna roll võiks selles olukorras olla hoiakute kujundaja ja müütide murdja," paneb Hanna Vseviov vabaühendustele ette. Sündimust ja rännet puudutav on võrdlemisi tuline teema, kus ka poliitikud ühest äärmusest teise kalduvad. Äärmused viivad liialdusteni, liialdused valearusaamadeni ning valearusaamadest sünnivad ka valed poliitikavalikud. Tegelikkusega tasakaalukamas kontaktiks olemiseks soovitab Vseviov vabaühendustel sarnaselt teadlastega kodanikke puudutavates küsimustes aktiivsemalt sõna võtta.

Vabaühendustel näeb ta ka ühiskonna tasakaalustaja rolli: "Meil on vabaühendused, kes esindavad kitsamaid gruppe – näiteks Üksikvanemate liit, Lasterikaste Perede liit. Kõik seisavad oma huvide eest, aga sageli on need huvid vastuolus, mistõttu on vaja solidaarsust ja laiemat vaadet, et oleks võimalik vedada arutelu tarkade valikute üle." •

Artikkel on algselt ilmunud vabaühenduste liidu väljaandes Hea Kodanik.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: