Mihkel Solvak, Tartu ülikool

Hoogne ja põnev debatt, kus oli nii pika valitsuskogemusega inimesi, erasektori esindaja kui ka poliitilisi uustulnukaid. Saates debateeritud teemad jagunesid neljaks – maksud, tööjõud, infrastruktuur ja tulevase majanduskasvu allikad.

Maksude osa keskmes oli tulumaks ja alkoholiaktsiis, viimase osas valitses pea konsensus: sooviti alandada või lubati mitte enam tõsta. Põhiline arutelu keerles selle ümber, kes siis ikkagi aktsiisid tõstis, kuigi siin ei ole ju iseenesest midagi debateerida, sest kõik on dokumenteeritud.

Sarnane konsensus oli infrastruktuuri osas, erinevused ilmnesid vaid selles, kes mis mahus ja kui kiirelt maanteid ehitab ja rongiliiklust arendab. Tööjõupuuduse osas eristusid EKRE ja Isamaa teistest oma sooviga võõrtööjõu sissevoolu pidurdada. Majanduskasvu allikate osas oli ideid juba oluliselt rohkem ja mitmekesisemaid.

Priit Alamäe on Eesti ühe suurima IT-ettevõtte juht ja omanik. Jättis debatis väga hea mulje. Maksudebatis tegi ettepaneku maksude protsendipunktide asemel arutada laiemate probleemide üle, mida need maksud lahendada võiksid, rõhutas eelkõige demograafia olukorda ja tööjõupuudust. Õnnestus sellega ka teistele teema ette seada.

Alamäe oli selge ja konkreetne, faktidega varustatud (näiteks puidutööstuse osas) ja kindel oma ettepanekutes. Jättis selge mulje kui keegi, kes on enda jaoks probleemid läbi mõelnud ja valdab teemat. Ei olnud konfliktne, võibolla vaid EKRE positsioonide suhtes, suunas oma vastused pigem laiemate probleemide adresseerimiseks. Minu hinnangul selle debati parim esitus.

Martin Helme (EKRE) tuletas televaatajale igal võimalusel meelde, et mitu vastudebateerijat on aastaid samu asju lubanud, aga pole neid ellu viinud. Ta heitis seda ette nii Keskerakonnale kui eriti Reformierakonnale. Kordas ka pidevalt üle EKRE majandusprogrammi kui terviklikku paketi olemust.

Samas olid teised osapooled saates kergelt muigamas (või Priit Alamäe lausa hämmingus), kui tööjõupuuduse lahenduseks liigse palgakasvu olukorras pakub EKRE suurt riiklikku investeeringuprogrammi koos välistööjõu piiramisega. Huvitav, kuidas majandusteadlased seda kommenteerinud oleksid? Programmi sisust mööda vaadates oli aga nagu tavaliselt osav ja terav debateerija.

Majandusminister Kadri Simson rõhus Keskerakonna põhilubadustele aidata rohkem vähe teenivaid inimesi läbi maksusüsteemi, nii seni tehtu kui ka tulevikus plaanitava osas. Oli samas aga ka pigem passiivne ja tema kunagine klassikaline vastaseis Jürgen Ligiga antud debatis uuesti õide ei puhkenud.

Debati rahuliku kulgemise mõttes oli see samas ka kindlasti hea ja näitas, et valitsusvastutuse kandmine on sundinud Simsonit pigem ettevaatlikkusele asjade väljalubamises. Saate alguses küsitud astmelise tulumaksu määrade osas viitas ta näiteks sellel, et kõik sõltub tulevaste partneritega läbirääkimistest.

Rene Tammist rõhus ettevõtlus- ja tehnoloogiaministrina vastavalt ametile mitmel korral teadus- ja arendustegevuse vajadusele ning tööjõupuudusele digitaliseerimisega vastamisele. Võttis pikalt sõna ja suutis võibolla rohkem kui teised ideid esile tuua. Vastanduma ei kippunud ega torganud kordagi silma, et oleks kedagi teist otse kritiseerinud. Asjalik esitlus.

Jürgen Ligi kui endine rahandusminister oli debatis pigem tagasihoidlik ja keskendus rohkem Keskerakonna ja Isamaa kritiseerimisele kui erinevate uute ideede väljapakkumisele. EKRE programmilisi seisukohti pidas ta aga majandusloogikaga vastuolus olevaks.

Samas leidis Ligi infrastruktuuri osas kokkupuutepunkte sotside sooviga mitte teiste kujul teedeehitamisega tormata, vaid teha seda järk-järgult. Ligi oli pisut alavormis, muidu terav debateerija ei toonud piisavalt välja Reformierakonna tugeva majandusprogrammi põhipunkte (kui, siis ehk vaid maksusid puudutavas osas).

Sven Sester, endine rahandusminister, pareeris väidet, et Isamaa läks kaasa Keskerakonna astmelise tulumaksu ideega huvitava uue terminiga "astmeline tulumaksuvabastus". Täitsa Orwelli vääriline nimetus astmelisele tulumaksule.

Oli debatis viisakas ega tegelenud teiste kritiseerimisega. Tunnistas ka ühena vähestest, et aktsiis tõstmisega mindi kiirelt liiale. Isamaa oli koos EKREga ainuke, kes ei nõustu tööjõu sissetoomisega, kuigi näevad viise, kuidas erandite abil tagada kõrgepalgaliste tulekut. Samas tõi välja vähe konkreetseid ideid, kuidas peaks majanduskasvu saavutama.

Jaanus Ojangu oli pigem passiivne osaline. Tänuväärselt oli aga üks vähestest, kes rõhutas pidevalt regionaalset dimensiooni ja vajadust maapiirkondade arenguks midagi ära teha. Samas selles mitte väga konkreetseid lahendusi tuues. Nõustus vajadusega mittetöötavaid ja õppivaid noori hõivesse tuua, aga kuidas täpselt seda teha jäi ebamääraseks. Esinemisest oli raske välja lugeda, mida Vabaerakond konkreetselt ära teha luba, kuigi nende programmis on see kirjas.

Joonas Laks, noor roheline esindas rohelist maailmavaadet. Võibolla aga sellises ulatuses, mis tekitab küsimuse, kuivõrd neil ikkagi on komplekssem vaade majanduse probleemidest ja olukorrast. Saate paar esimest teemat proovis taandada vaid Eesti majanduse liigsele energiavajadusele, jäi arusaamatuks kuidas see väga erinevaid probleem ühtmoodi lahendama peaks.

Oli kohati selgetes raskustes roheliste enda programmipunktide selgitamisega. Näiteks ei suutnud absoluutselt vastata töönädala lühendamise küsimusele, vaid rääkis kõigest muust kui sellest. Peale energia küsimuste oli tema väidetes pisut vähe konkreetsust.

Anna Karolin, Eesti Väitlusselts

Majanduse käekäik kipub hästi ennustama võimulolevate erakondade käekäiku järgmistel valimistel. Olgugi et analüütikute ennustused on muutunud pessimistlikumaks, läheb majandusel, eriti tööjõu vaatest, üldiselt hästi. Väljakutse on aga vähene heaolu ümberjaotamine juba pikemat aega ning selle tõttu tekkinud sotsiaalmajanduslik rahulolematus teatud valijasegmentides. Nõnda leiab erakondade programmidest ja ka kõlanud debatist palju heaolu ümber jaotamise lubadusi, olgu need siis pensionitõus, vähem tarbimismakse või astmeline tulumaks. Samal ajal ei ole Eesti majanduse potentsiaali arendamise juures ühtegi suurt ideoloogilist küsimust ja seetõttu sarnanevad enamiku erakondade majandusprogrammid üksteisega, erand keskkonnale keskenduvad erakonnad ning süsteemivastase retoorikaga EKRE.

Tüüpiliselt arutati ka kes-tegi-mida küsimusi ehk alkoholiaktsiisi ning teisi õnnestunud või ebaõnnestunud maksumuudatusi. 

Nii paljude osalejatega poliitilises debatis läheb kandidaadil minu arvates hästi, kui ta suudab üheaegselt vastata saatejuhtide torkivatele küsimustele, tuua sisse ja efektiivselt kiirelt ära selgitada oma erakonna tugevused ja teemad ja visata paar tõhusat torget debatti ja teemas olulistele oponentidele. See on keeruline, kuna debati kulg on kontrollimatu ja sõna saadakse pigem harva ning ka siis saatejuhtide poolt suunatud küsimusele vastamiseks. Kandidaatidel pole võimalust põhjalikult argumenteerida, pigem tuleb olla osav žonglöör, mõõganeelaja ja noaviskaja. 

Kadri Simson suutis läbi debati oma erakonna lubadusi efektiivselt, võrdlevalt ja vahel isegi andmetega varustatult välja tuua ja kaitsta ning samas selgitada seniseid samme ja kriitikat. Kritiseeris aeg-ajalt küll teisi, ent eristus selgelt just enda programmi välja toomise ja selgitamise poolest. Märkasin kõhklust majanduskasvu tagamise arutamisel, ent see võis tulla debati käigust. Selles debatis sai Keskerakonna programm (nt astmeline tulumaks) minu jaoks üllatavalt vähe klassikalist kriitikat, see võis tugevas esituses oma rolli mängida. 

Priit Alamäe osales debatis omamoodi, jäädes peavoolu erakondade omavahelisest vaidlusest pigem kõrvale. Sarnaselt Simsoniga suutis Alamäe pea igas teemas väga usutavalt Eesti 200 majanduslubadused välja tuua ja kiirkorras nende olulisust selgitada. Samuti tunnustan Alamäed julguse eest öelda, millised teemad tema arvates olulised polnud – valimisdebatid vajavad sellist raamistamist.

Samuti oli Alamäe oma vähestes ümberlüketes tugev. Erinevalt Helmest ei rõhutanud Alamäe oma erakonna erilisust või erinevusi teistest ja seetõttu võis valijale jääda Eesti200-st mulje kui heast koalitsioonierakonnast, aga ehk mitte peaministriparteist. Tugev esinemine!

Rene Tammist esines üldiselt hästi, tuues debatti mitmed olulised majanduse arenguga seotud võtmeteemad, tema mõtetele viitasid ka mitmed tema oponendid. Pidades silmas sotside programmi sisu – läbi ajaloo on lubatud rohkem heaolu ümberjaotamist – jäi Tammist selle välja toomisel nõrgemaks mitmest teisest erakonnast, nt Keskerakonnast või EKREst.

Pigem paistis Tammist tuginevat ideele pädevast juhist/erakonnast, mis on pigem Reformierakonnaga sarnane väärtus. Tammist oli oma retoorikas teiste vähem ründav ja oma erakonda kui parimat valikut raamistav, ent kompenseeris seda sisuliste teemade sissetoomisega.

Martin Helme sai hästi hakkama oma erakonna lubaduste sissetoomisega ning raamistas EKREt jõuliselt kui alternatiivi võimul olevatele erakondadele. Samuti oli ta kõikidest kandidaatidest kõige ründavam ning sildistavam. Helme apelleeris tugevalt mitmele väärtusele – heaolu ümberjaotamisele ja igasugustele maksulangetustele, nende programmist saabuvale majanduskasvule ning rahvuslikele väärtustele. Olles aga lugenud infot EKRE programmi kulukuse kohta, jäi minu jaoks puudu selgitustest, kuidas kõike seda samaaegselt teha saab ja kui usutavad programmi lubadused on. Kui lubatakse majandusteaduslikus mõttes nii äärmuslikku programmi, on selle selgitamisel oma hind.

Helme etteheited teistele erakondadele ellu viimata lubaduste osas olid teravad ja osaliselt õigustatud ning tõenäoliselt EKRE valijatele olulised. Soovitaksin Helmele tema väidetesse nüansirohkust – et etteheited oleksid vähem mustvalged ja mõistlikumad, nt vaid mingite oluliste teemade osas. Mustvalge retoorika on keskmise valija jaoks tõenäoliselt skepsist tekitav ja raskem argumenteerida ja tõestada.  

Reformierakond on minu arvates pikalt toetunud nägemusele endast kui (majanduslikult) efektiivselt valitsevast ning liberaalsest erakonnast. Opositsiooniparteina see kuvand efektiivsusest, kombineerituna oponentide etteheidetega ellu viimata lubadusest, on veidi tuhmunud. Jürgen Ligi tõi küll debati jooksul välja mitmeid klassikalisi majandusteaduslikke väiteid ja mõtteid majanduse arengu kohta, ent ei paistnud silma oma erakonna erilisuse või tugevuste välja toomisega.

Tunnustan Ligit mitmes kohas mõistlike mõtete väljaütlemise eest – nt mõte demograafiaprotsesside muutmise võimatusest jne. Ligi tegi ka mitmeid torkeid oponentide suunal, ent need ei olnud minu arvates suures plaanis olulised, pigem tüüpiline kes-tegi-kunagi-mida vaidlus. Mulle tunduvad Reformierakonna loogilised oponendid majandusteemas olevat Keskerakond ja EKRE, EKRE programmi on Reformierakond aga kampaania jooksul vähe puudutanud. 

Sven Sester paistis minu jaoks silma aruteludes praeguse valitsuse tegevuse kohta, ent jäi minu arvates Isamaa programmiliste tugevuste välja toomisel läbi debati nõrgaks. Samuti ei suutnud Isamaa oma väidetega minu jaoks teistele erakondadele sisuliselt kahju teha. Sester mainis ka mitmeid häid ideid majandusarengu kohta, ent kokkuvõttes ei jäänud Isamaa tugevused majanduse- ja maksundusteemadel kõlama. Siin võib oma roll olla ka programmide sarnasusel ja teiste kandidaatide osavusel teemad endale krabada ja varem sisse tuua. 

Jaanus Ojangu mõtted olid huvitavad, ent ta jäi põhidebatist otsekui kõrvale. Mitmete seisukohtade puhul soovinuksin teada rohkem, Ojangu aga ei suutnud erinevalt Alamäest oma mõtete eeliseid ja usutavust kiirelt selgitada, samas ei esitanud ka neid eriliselt ebausutavalt. Soovitan vabaerakonna kandidaatidel rohkem erakondade põhivaidlustega suhestuda. 

Joonas Laks oli läbi debati elavaloomuline ning tõi debatti pidevalt sisse roheliste temaatikat. Samas jäi ta pea igas teemas hätta oma teema elegantselt lahti selgitamisega ja mitmed roheliste lubadused tundusid selles debatis kohatud või kummalised. Samuti ei aidanud pea iga teema roheliste temaatika peale viimine tal teiste erakondadega sisuliselt suhestuda. Laks üritas minu arvates esitleda rohelisi kui süsteemile alternatiivset erakonda, ent ei saanud sellega nii hästi hakkama kui Helme. Rohelistele tuleks minu arvates kasuks oma ideede esitamine kui normaalsete või otsekui kuidas-te-nii-juba- ei-mõtle stiilis selgitamine, samuti oma lubaduste kiirkorras selgitamise harjutamine.

Rain Kooli, ERR

Seekordne valimisväitlus oli tänavustest kõige tulisem, kiskudes kohati isegi inetuks. Maailmavaateliselt eristusid kõige rohkem Martin Helme ja Joonas Laks, kelle erakondadel on mõlemal omapärane lähenemine majandusele ja rahandusele. Ülejäänud erakondade puhul on vähemalt eilse debati järgi otsustades pigem tegemist paljukõneldud peenhäälestamisega. Eristuda võinuks ka Reformierakond, kuid Jürgen Ligi jättis kasutamata laiema võimaluse profileerida oma erakonda rõhutatult liberaalse majandus- ja konservatiivse eelarvepoliitikaga erakonnana.

Väitluse võitja tuli väljastpoolt suurt poliitikat ning Eesti 200 suutis kordki endale omistatud asjatundjaerakonna kuvandit õigustada. Priit Alamäe oli siiski kõike muud kui kuivik-asjatundja. Tema esinemine polnud teda tundvate inimeste jaoks ilmselt üllatus, laiema üldsuse seisukohalt võis aga rahulikult, argumenteeritult, tõenduspõhiselt ning isegi kriitikas viisakaks jäänud Alamäe olla rõõmustav uus nähtus.

Martin Helme retoorilised oskused ning oma erakonna majandusprogrammi kehtestamine saates osutusid ootuspärasteks. Miljarditesse ulatuva rahastuse allikate taoline "pisiasi" jäi korralikult lahti seletamata ("raha ei ole maailmast kadunud" pole argument), kuid üldiselt suutis oma sõiduvees olnud Helme irdpunkte noppida päris palju.

Helme kasutas ka kõige värvikamat keelt "käkkide" ja muu sellisega. Õnnestunult viitas ta nii mõnigi kord konkurentide täitmata lubadustele, sundides muu hulgas Kadri Simsoni niimoodi kaitsepositsiooni.

Kui Helme realiseeris oma väitlejavõimed pea täiesti, jäi Simson saate vältel tavalisest rabedamaks. Valimislubadused olid peas ja andmeid minister valdab, aga tonaalsuselt ja hoiakult jäi kohati mulje, nagu oleks tegemist ebakindla opositsioonipartei, mitte populaarse peaministripartei esindajaga kõva majanduskasvu ajal. Jäi tihtipeale vaidlema detailide üle.

Sven Sestergi ei suutnud kuidagi leida neljandat käiku, mis oleks tal aidanud valimisväitluse kiirteel parimatega sammu pidada. Korra tõi siiski keskustellu teretulnud realismi, viidates erakondade valimislubaduste hinnale ning lisades, et ilma maksutõusuta pole seda raha kusagilt võtta.

Rene Tammist kulutas väärtuslikku kõneaega vastandades sotsiaaldemokraate Reformierakonnaga, kuid jäädes selles küllaltki loosunglikuks. Samas ei suutnud lahti seletada näiteks seda, kuidas tööst ja õpingutest eemal noored, lastega emad ja omastehooldajad täpselt tööturule tuuakse – eriti kui tema enda väitel on tööandjad hakanud tööjõupuudusele vastama automatiseerimise ja robotiseerimisega.

Jürgen Ligi keskendus kohati liiga palju kemplemisele muu hulgas Martin Helmega, ning jäi Simsoni moel rohkem kui korra detailidesse sobrama ja neid "ära õiendama". Kasutas ka valetamisväidet teiste esinejate suhtes ülekaalukalt kõige enam. Nii Ligi kui ka Simsoni puhul on paradoksaalselt probleem ka pikas kogemuses – neile valijatele, kes (majandus- ja rahandus)poliitikaga vähem kursis, on raske jälgida juttu, milles suvalised teemad ja viited kerkivad esile ilma vähimagi sissejuhatusena täielike enesemõistetavustena, kuigi nõuavad põhjalikke taustateadmisi.

Kaks nõrgimat – Joonas Laks ja Jaanus Ojangu – olid nõrgad võrdselt, aga erinevatel põhjustel. Ojangu jäi väitluses kahvatuks ja suutis paaril korral moodustada enesestmõistetavusi kordavaid mittemidagiütlevaid lauseid. Laksil jagus värvikust mõlema eest, kuid ta pingutas rohelist mõtteviisi majandusse ning tööturu olukorda kohaldades korduvalt üle (ei, inimesed siiski ei emigreeru Eestist põlevkivi osakaalu tõttu energiatootmises, kuigi see nii mõnegi arvates probleem on).

Saadet saab järele vaadata siit.