"Nad kõik on inimsusevastaste kuritegude ohvrid, nad kõik on totalitaarsete režiimide ohvrid. Kõige väärikam monument kõigile nendele süütutele ohvritele on vabaduse, õigusriigi ja demokraatia kindlustamine. Vaid siis saame ära hoida nende õuduste kordumise, sest sellised kuriteod saavad toimuda vaid demokraatlike vabadusteta ühiskonnas," ütles president.

Presidendi kõne täismahus:

Kallid inimesed!

Märtsikuu 70 aastat tagasi oli karge ja lumine. Kevade ootuse lõikas paljudes meie kodudes läbi kurjuse koputus uksele.

Kalju Lepik on paguluses kirjutanud:

Magav maimuke kambrist kisti,
taadi sülest kogunisti.
Mulla alla taat magama -
sinna kus viha valuvärvi,
valu lume valget värvi.
Risti ei kellegi haual.

Rattad ruttasid raual.

Kellele ma kaeban kurja,
kurjale, et kargaks turja.

See märtsikuu päev 1949. aastal tähendas enam kui 20 000 inimesele senise elu lõppu. Oma kodudest viidi ära sülelapsed ja vanavanemad, emad ja isad, tütred ja pojad – mitte keegi ei saanud armu. Nii, nagu ka juunis 1941 ja vahepealsetel ning hilisematel rasketel aastatel.

Eestist küüditati eestlasi, venelasi, juute ja sakslasi – paljude erinevate rahvuste esindajaid. Meie kõik olime ühesuguseks vaenlaseks totalitaarsele režiimile, süüks vaid sobimatus võõrale võimule, kes meid ei usaldanud ja kartis.

Massiline vägivald rahulike elanike vastu oli okupatsioonirežiimi juurutamise küüniline vahend, hirm pidi kindlustama nende süsteemi kestmise. Süütuid inimesi nimetati "rahvavaenlasteks" või "bandiitideks", "natsionalistideks" või "kulakuteks" ideoloogilistel ja propagandistlikel põhjustel, vaenu ja umbusu külvamiseks, oma julmade tegude õigustamiseks.

Mälestades küüditatud kaasmaalasi, mälestame kõiki kommunismi ja natsismi ohvreid, sõltumata nende rahvusest, nende kodumaast või nende usutunnistusest. Nad kõik on inimsusevastaste kuritegude ohvrid, nad kõik on totalitaarsete režiimide ohvrid.

Kõige väärikam monument kõigile nendele süütutele ohvritele on vabaduse, õigusriigi ja demokraatia kindlustamine. Vaid siis saame ära hoida nende õuduste kordumise, sest sellised kuriteod saavad toimuda vaid demokraatlike vabadusteta ühiskonnas.

Seda õõvastavam ja arusaamatum on totalitaarsete režiimide ülistamine või õigustamine, sest meie Eesti inimesed on just demokraatia ja õigusriigi puudumise tõttu kõige enam ja kohutavalt kannatanud. Meie mäletame neid aegu veel väga selgelt, ega soovi neid kunagi tagasi.

Kuid alati peame meeles hoidma, et miski ei pruugi olla kunagi kindel ja inimeste õigused ja vabadused võivad kaduda vaid mõne üksiku hetkekasu valikuga, mis on tehtud muud moodi, kui demokraatlikest väärtustest lähtuvalt. Tuletan siinjuures meelde teie saatusekaaslase, küüditamise üle elanud Lennart Meri mõtet ajast, kui meie saamine Euroopa Liidu ja NATO liikmeks oli veel suur küsimärk: "Molotovide ja Ribbentroppide aeg on möödas ega tule kunagi tagasi, kui me oma põhimõtetele truuks jääme. Kui me tõestame suurtele, et vabaduse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted võivad väikeriigi tõsta suurtest suuremaks."

Lisan siia, et vaid demokraatlik ja vabadusi austav riik saab apelleerida rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele. See kõik on meie kindlustuspoliis.

Head kaasmaalased!

Me ei ole üksi, meiega koos on meie liitlased – riigid, mis hindavad samu väärtusi. Riigid, kus peetakse oluliseks demokraatiat, kodanike õigusi ja õigusriiki. Maailmas ei ole olnud ega ka tule lihtsaid aegu, kus demokraatlikel väärtustel rajanev maailm püsiks iseenesest ning ilma samameelsete riikide koostöö ja pingutuseta. Vaid koos saame hoida vaba maailma, vaid koos saame seista totalitaarse mõttelaadi taastulemise ja kõikehaarava julmuse vastu. Saame seista ühiskonna eest, kus mitte keegi ei tunne hirmu.

Head sõbrad!

Hoiame meie iseseisvust, demokraatiat ja kodanikuvabadusi. Nii saame olla kindlad, et kurjus enam kunagi meie inimeste ustele ei koputa.

Hoiame Eestit!