Kümned demonstreerijad lebasid liikumatult riigikogu peaukse ees, et näitlikustada praeguse valitseva maailmavaate soovi minna kasvõi üle "laipade", et jätkata oma tavapärasel elukeskkonda ja seeläbi iseennast hävitaval suunal. Mina olin üks neist, kelle sõnum riigikogu avaistungi austatud osalejatele oli lihtne - järgmised neli aastat ei tule tavapärased.

"Lootus sureb viimasena? Ei, head sõbrad! Loodus sureb viimasena. Lootus peab surema palju varem, et loodus saaks edasi elada. Lootus on igatsus tulevikuseisundi järele, mille üle sul endal puudub kontroll. Kui lootus sureb, siis tegevus algab. Kui loodus sureb, siis sureb kõik."

Selliste süngete sõnadega algas 4. aprilli hommikul Vastuhakk Väljasuremisele aktsioon Toompeal. Kümned demonstreerijad lebasid liikumatult riigikogu peaukse ees, et näitlikustada praeguse valitseva maailmavaate soovi minna kasvõi üle "laipade", et jätkata oma tavapärasel elukeskkonda ja seeläbi iseennast hävitaval suunal. Mina olin üks neist, kelle sõnum riigikogu avaistungil osalejatele oli lihtne - järgmised neli aastat ei tule tavapärased.

Mis kriis?

Eestlased on tuntud oma heade faktiteadmiste poolest (ka keskkonnaprobleemide osas), kuid samavõrd kuulsad tegevusetuse poolest olukorra muutmisel. Meil on lootus, et küll keegi teine tegutseb suurte probleemidega, tubli eestlase kohustus on ainult püüda prügi mitte maha visata, vaid seda kohusetruult sorteerida.

Tuleb tunnistada, et eelmise aasta alguses olin minagi veel samal arvamusel. Meil on ju keskkonnaministeerium, meil on keskkonnaühendused, meil on riigi põhiseaduses säte kaitsta inimeste elu - kõik on korras. Pealegi, Eesti on ju nii väike riik, absoluutarvudes ei määra me midagi.

Lisaks, kui asjalood oleks tõesti nii halvad, nagu maailma tippteadlased väidavad, ja riikide tegevus tõesti nii jõuetu, nagu Pariisi kliimaleppe truu mittetäitmine meile otse näkku ütleb, siis peaks ju rahvas juba ammu tänavatel olema? Vaatame aga Eesti meediasse või aknast välja - kõik täitsa korras.

Olukorda on juba keerulisem eitada, kui tuletada meelde möödunud aasta erakordselt kuuma suve, mis hävitas ohtralt nii kohalike põllumajandussaaduseid kui tõstis ka märgatavalt suremust Euroopas. Või ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli raportit, mis andis maailmale 12 aastat, et viia läbi suuremahulisi elukorralduse muutusi, püüdmaks jääda veel kokkuleppeliselt "ohutu" kliimasoojenemise piiri peale.

Või seda, et väike Eesti on paljudele teistele riikidele innovaatiliseks eeskujuks, olgugi et meie süsinikujalajälg inimese kohta on üks OECD riikide suurimaid ja me peame siin arendatud ülireostavat põlevkivitehnoloogiat suureks kingituseks kogu maailmale. Vaimne kriis on see, kui väikesed keskkonnakaitse alased töövõidud ei paku enam rõõmu, sest sa tead, et samal ajal jõudis süsteemi mõni teine kombits teha kusagil lähedal juba pöördumatut kahju.

Kliimakriisi punane joon

Aastaga võib muutuda palju. Sirvides teaduskirjandust, lugedes raamatuid, osaledes Emajõe keti korraldamises, nähes ministeeriumite siseelu Eesti Rohelise Liikumise ridades ja uurides lähemalt ka Väljasuremise Vastuhaku kohta, on selgemast selgeks saanud üks tõsiasi.

Nimelt ei ole olemas ühte kõikvõimsat fakti, mis paneks inimesi tõeliselt aru saama, et me elame keset kuuendat massiväljasuremise lainet ja ökosüsteemide kokkukukkumise serval. Tuleb välja, et see lävend on individuaalne ja tihti täiesti teadvustamata. Seega, hea lugeja, võta hetk ja küsi endalt: mis peaks juhtuma, et sa aktsepteeriksid seda, et meie keskkond on kiirelt muutumas elamiskõlbmatuks?

Võib-olla veenab sind mõni juhuslikult loetud kriitiline raamat? Võib-olla kümme sarnast raamatut? Äkki mõni kõrgetasemeline teadustöö? Äkki 6000 sellise teadustöö kokkuvõte (ehk kuulus IPCC raport)?

Arvamused, mis viitavad sellele, et IPCC hinnangud on liiga optimistlikud ja tegelikult on aega oluliselt vähem? 23 000 teadlase ühine selgesõnaline "hoiatus inimkonnale"? Üks 16-aastane Rootsi koolitüdruk? Sinu enda lapse osalemine iga-reedesel kliimastreigil? Sinu hea sõbra "laip" riigikogu ees? Kas ja kus on see punane joon?

Vastuhakk või väljasuremine

Mängime korraks mõttega, et elukeskkonnaga ongi lood halvasti. Lisaks kujutame ette, kuidas meie valitsus kas ei saa sellest olukorrast aru või siis ei hooli, kuna lühiajaliste eesmärkide nimel on mugavam kaugem tulevik ohverdada läbi mittetöötavate lepingute. Kuidas käitud?

Positiivne psühholoogia ütleb, et inimesi tuleb võimestada heade lugudega ja väikeste konkreetsete sammudega, et seeläbi muuta maailma. Hirmsad uudised seevastu võivad täiskasvanud inimesi ahastusse viia ja neid peaks vältima.

Alternatiivne lähenemine oleks rääkida täiskasvanutega nagu täiskasvanutega ja lasta neil endil otsustada, kuidas nad kliimakriisile reageerivad. Senine lühike kogemus teise lähenemise puhul on näidanud, et arvestav kogus inimesi, kelle subjektiivne kliimakriisi punane joon on lõpuks ületatud, muutuvad aktiivseks.

Nad ei looda enam, et riigikogu avastaks järsku ühel hommikul, et elukõlbliku keskkonna küsimused on prioriteet number üks. Nad tegutsevad selle nimel. Ja nad ei looda, et vana hea allkirjade saatmine kuhugi musta auku ning sotsiaalmeedia kliktivism olukorda oluliselt muudaksid. Nad tegutsevad teisiti, tulles tänavatele ja häirides vajadusel tavarutiini. Sest nad saavad aru, et alla selle tegutsemine oleks allaandmine.

Appi, radikaalid!

Mida see Vastuhakk siis endast täpsemalt kujutab? Lühidalt öeldes: mitte-vägivaldset kodanikuallumatust.

Jah, inimesed on valmis muutuma lausa nii radikaalseks, et istuvad luba küsimata keset teed maha. Mitte, et nad ei oleks raevu täis, aga eesmärk pühitseb abinõu - paljusid erinevaid varasemaid ülestõuse uurides selgub, et suurima edukusega süsteemimuutjad kipuvad olema liikumised, mis on rangelt rahumeelsed, aga samas selgelt häirivad.

Nii on võimalik saavutada ka väiksema hulga inimestega tuntav mõju, lisaks on uutel huvilistel lihtne tegevustega liituda - ei ole vaja olla militarist, et keset autoteed üks korralik tänavatantsufestival maha pidada.

Ei pea oskama enesekaitsevõtteid, et lamada riigikogu ees. Tuleb teada vaid oma põhiõigusi (ja kohustusi) Eesti Vabariigi kodanikuna. Ei pea omama kõrgharidust kliimasüsteemide modelleerimisest, et pakkuda valitsusele lahendusi - lugege põhiseadust, kuulake oma enda teadlasi ja tehke teile usaldatud tööd. Nagu üks Toompeal "üle minu laiba" aktsiooniga spontaanselt liitunud inimene hiljem kommenteeris: "See on nii normaalne, et võib ka ise pikali heita, et sõnumit kohale viia."

Kelle viha valida

Inimesed, kes on informeeritud parima saadaoleva keskkonnateaduse poolt ning aktsepteerivad ka sotsiaalteaduse tulemusi suurte süsteemimuutuste teemal, leiavad end keerulise valiku eest.

Kas häirida kaaskodanike rutiini ja püüda neid hoiatada saabuva kliimakaose eest, püüdes seda kuidagigi pehmendada, aga riskides seejuures arusaamatusest tuleneva pahameelevalanguga? Või käituda nii, nagu tõde polekski päris ja küll olukord kuidagi ehk loodetavasti ikka laabub, tõmmates mittelaabumise puhul endale potentsiaalselt kaela tulevaste põlvede vihased süüdistused.

Mina ja kümned tuhanded teised üle maailma valime esimese variandi. Vabandame juba ette, aga ajad on sellised. Kahjuks ei pääse me keegi oma varasema nõrga etteaste tõttu enam aga ka teisest variandist, parafraseerides noori 15. märtsi kliimastreigilt riigikogu hoone ees: "Täiskasvanud ei ole saanud seda planeeti päranduseks oma esivanematelt, nad on võtnud selle laenuks oma lastelt. Ja me tahame seda laenu tagasi - intressidega!"

Lõppmäng

On ilmne, et suuri muutusi ei saa tekitada üleöö - see on lapselegi selge. Seepärast toimuvad noorte kliimastreigid Fridays For Future alates märtsi keskpaigast nüüd juba igal reedel. Ka Vastuhakk Väljasuremisele ei ole ühekordne nähtus - Extinction Rebellion'i suur rahvusvaheline avang toimus 15. aprillil (jah, ühel "täiesti tavalisel" esmaspäeval) ning sealt edasi on häiringud uueks normaalsuseks, millega kõik rahumeelsed elanikud on oodatud liituma. See on kliimareaalsus, milles me täna elame.

Häid valikuid uue riigikogu jaoks laual ei ole - me kas muudame lähiaastatel oma elukorraldust märkimisväärselt ja loodame parimat või jätkame ambitsioonitult ja lukustame ennast kindlalt üha süveneva ökokatastroofi stsenaariumisse.

Pall on poliitikute väravas - kas mängida pikka ja ebamugavat partiid oma riigi elanike, teadlaste, põhiseaduse ja keskkonna vastu või luua varmalt kõigi huve esindav tiim, et heitluses kontrolli alt väljunud süsteemidega siiski võitjana välja tulla.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.