Kuidas suhtuda kliimamuutusesse? Prooviks ratsionaalselt? Aga kuidas see käib? Kes teab kliimamuutustest, -soojenemisest ja nende tagajärgedest piisavalt? On see üldse hoomatav ja millest see probleem koosneb? Kas juulilõpu kuum ilm on piisav tõestus ulatusliku katastroofi algusest? Kas selliseid küsimusi võib üldse rahulikult küsida, ilma et ususõdadesse ei satuks?

Üldiselt valitsevat teadlaskonnas valdav veendumus, et kliimasoojenemises on oluline inimtekkeline komponent. Niisiis on süüdlane olemas ja ilmselt peame me isekeskis selle küsimusega ka tegelema.

Kliimakriis

Kired kliima ümber on kasvanud ja mõne aja taguses Facebooki-kakluses sai mulle oma naha kaudu selgeks, et sel teemal tekib kergelt raevukas vastandumine nagu tänapäeval kombeks. Kui küsida, et mil määral on kliimamuutus inimtekkeline ja väita, et kliimaprotsessid on siiski väga keerukad, siis pelgalt selliste küsimuste eest võib saada lamemaalase templi otsa ette.

Tundlemine ja ebamääraste terminitega vaidlemine tundub olevat popp, aga kahtlustan, et viib pigem konfliktide eskaleerumise kui inimkonna tegevuse "kliimaneutraalsuseni".

Ühe Rootsi koolilapse murest alguse saanud ülemaailmne noorte kliimastreik tekitas kaasaelamist ja -piketeerimist nii meil kui ka mujal. Küsimus, et mida 15- aastane laps teab asjadest, mille uurimisega on teadlased tegelenud kogu elu, ei näi olevat kliimakriisi laagris kohane. Prantsuse meedias avaldatavad artiklid pidid Eesti suursaadiku sõnul sealses noorsoos lausa paanikahoogusid tekitama.

Viimasel ajal ongi lisaks "kliimamuutustele" ja "kliimasoojenemisele" hakatud kasutama muutuste tähistamiseks ka dramaatilisemat mõistet "kliimakriis". Kas "kliimakriis" on parajalt doseeritud termin ja kajastab olukorra tõsidust adekvaatselt, näib samuti olevat küsimus, mida igal pool esitada ei tohi. Euroopa Parlamendis Ursula von der Leyeni kuulamisel kasutati ka mõne EP saadiku poolt apokalüptilisi sündmusi ennustavat retoorikat.

Häda tundub olevat selles, et laiemas plaanis ainult teoreetiliselt hoomatava globaalse probleemi kohta on kõigil oma arvamus ja igaüks suhtub sellesse nii dramaatiliselt kui heaks arvab.

Kuna inimolend on füüsiliselt piiratud ja suudab 24 tunni jooksul vastu võtta piiratud hulga informatsiooni, siis näib, et hinnang kliimamuutuse tõsidusele sõltub sellest, kellega koos õlut juuakse ja millistesse gruppidesse kuulutakse ning oleneb sellest, milline info neis gruppides liigub.

Niisiis võib urbaniseerunud hipsteri, India slummielaniku, Ida-Euroopa kaevuri ja akadeemiku arvamus märkimisväärselt erineda. Küsimustele, kui dramaatiline kliimamuutus tegelikult on ja kas tegemist on kliima muutumise, -kriisi või katastroofiga ning kes selles kui palju süüdi on ja mida sellega ette võtta ei ole lihtne vastata.

Kõigepealt läheme tülli

Mida sellega siis Eestis peale hakata? Kindlasti alustuseks omavahel tülli minna, eksole... Aga kui mitte ironiseerida, siis on selge, et maailmas on kõrgel poliitilisel tasemel juba ammu kokku lepitud (Kyoto protokoll, 1997; Pariisi kliimakokkulepe, 2015 jm), et kliimamuutus on olemas, selles on inimtekkeline komponent ja inimkond peaks sellega midagi ette võtma.

Nüüd, kui kokkulepped on sõlmitud ja globaalselt mingis suunas liigutakse, oleks ilmselt praktiline seda aktsepteerida ja nuputada, kuidas sellest trendist enda ja maailma jaoks kasu välja võtta nii, et hundid oleksid söönud, lambad terved ja eluolu üldiselt paraneks.

Selline pragmaatiline positsioon ei tähenda aga seda, et siinkirjutaja mingit moraalset komponenti ei tajuks. Muidugi pole ilus reostada, lagastada ja raisata, kui säästlikumad ja mõistlikumad alternatiivid on olemas. Aga kiviaega tagasi ka ei tahaks.

Niisiis tuleks toimida mõistlikult ja trendi jälgides aga mitte uisapäisa tormates. Kõikidele lepetele, mis riikide eripärasid piisavalt arvesse ei võta, ei peaks mõtlemata alla kirjutama ja vahel võib see olla just edasiliikumiseks taktikaliselt ratsionaalne viis. Tuleb tegutseda keskkonnamajandustrende arvestades ja targemad inimesed seda kindlasti juba ka teevad, sest turg jälgib alati tuule suunda.

Metatüli teemal, kas muutus on päris või mitte ja millisel määral, võiks lõppeda. Liiguks pigem väiksema, siseriiklikesse raamidesse mahtuva, rehepaplikuma ja praktilisema tüli juurde.

Selle tüli põhiküsimus võiks olla vaidlus selle üle, kuidas kliimamuutuse majandustrendiga kaasa purjetada ja sellest kasu saada, ähvardamata samal ajal neid kaaskodanikke, kelle elu on seotud vanema paradigmaga - demokraatlikus riigis ei ole nutikas kõrgest kantslist hüüelda, et globaalsetes huvides likvideerime teie eluvaldkonna ja vaadake ise, kuidas edasi saate.

Ilmselt ei mõjutaks isegi terve Eesti likvideerimine maailmakaardilt globaalset kliimat karvavõrdki. Või kui, siis justnimelt ainult karva võrra.

Näiteks Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oli poliitiliselt nutikam ja ütles Poolat külastades nii: "Piirkondades, mis peavad minema üle uutele tehnoloogiatele ja uutele töökohtadele, on vaja hiiglaslikke investeeringuid, sestap loome me nende piirkondade toetuseks õiglase ülemineku fondi (Just Transition Fund)." Mõtleme siis kaasa.

Edasi liikumiseks võiks ehk pöörduda tagasi Jakob Hurda poole, kelle järgi peaksime me olema vaimult suuremad, isegi kui rahvaarvult suureks ei saa. Parafraseerides seda põhimõtet saab sellest vanast heast mõttest taaskasutuse käigus teha positiivse maksiimi ka kliimaküsimustes - tuleks olla enda suhtelisest suurusest maailmas suurem kliimaprobleemide lahendaja. Ja kui üksi ei suuda, siis näiteks koos mõne väikese ja sõbraliku (põhja?)naabriga, kes ikka nutikuselt teistest ees on olnud.

Kuigi tehnoloogilised muutused energia- ja tootmisvaldkonnas pole globaalselt märkimisväärselt meie väärata, oleks see positiivse programmina ehk ühendav, mitte negatiivsena lahutav nagu viimasel ajal kombeks.

* Veiko Lukmann on Isamaa erakonna nõunik. Artiklis väljendab autor isiklikke seisukohti.