Sandra Jõgeva: avalik kiri uuele kultuuriministrile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sandra Jõgeva
Sandra Jõgeva Autor/allikas: Jaak Kikas

Kummalisel kombel on välja kujunenud situatsioon, et küll räägitakse raha juurdevoolust kunstivaldkonda, tõstetakse kultuuritöötajate keskmist palka ning mõned kunstiinstitutsioonid naudivad suuremat rahalist küllust, kui iial varem, kuid kunstnikuni jõuab sellest jätkuvalt ääretult vähe, kirjutab kunstnik ja režissöör Sandra Jõgeva avalikus kirjas tulevasele kultuuriministrile.

Kõigile asjassepuutuvatele isikutele!

Eeldan, et teil on vaja ülevaadet Eesti kaasaegsest kunstist ja eriti kunstipoliitikast. Seega pakun lahkelt oma teeneid ja briifin teid teid sellel teemal. Loomulikult on erinevaid vaatenurki ja arvamusi palju, samal ajal usun, et olen Eesti kunstieluga viimasel kahel aastakümnel selles osalemise kaudu piisavalt kursis, andmaks kujunenud olukorrast teile kiire ülevaate.

Peatuksin mõnel probleemsel momendil, mis puudutavad Eesti kunstipoliitikat aastal 2019.

Esiteks: ebavõrdsuse ja kihistumise tekkimine

Enamik natukenegi pikemalt kunstivaldkonnas tegutsenud inimesi tunnevad seda. On palju räägitud "professionaliseerumisest" ning "kunstielu korrastamisest", mis peamiselt tähendab seda, et kultuuriministeeriumi toetus kunstigaleriidele jaguneb vaid mõne loetud Tallinna kesklinnas asuva kunstiinstitutsiooni vahel.

"Professionaliseerumine" ei paista niivõrd välja tulemuses, st eksponeeritava sisus ja kunsti kvaliteedis, vaid pigem palgaliste töötajate arvu suurenemises ning asutuse poolt tellitud tööde ja teenuste eest mitmekordse turuhinna maksmises oma sõprade firmadele.

Samuti rahvusvahelisele standardile vastavates honorarides kutsutud väliskuraatoritele - Eesti töötasudega võrreldes on need summad sõna otseses mõttes sündsusetud. Kunstnikele teatud asutuste poolt makstud töötasud (olgugi pigem sümboolsed) toovad aga kaasa olukorra, kus neid tasusid hakkavad kunstnikud küsima ka teistelt, mitte nii priviligeeritud institutsioonidelt, mis teeb viimaste võimalused pakkuda kvaliteetset programmi veelgi kesisemaks.

Teiseks: väga väike otsustajate ring

Kunstikomisjonide nimekirjades korduvad ühed ja samad nimed. Kunstnikupalga - mis on Eestis rahalises mõttes suurim võimalik preemia kunstialal - žürii koosneb selle projekti algusest saadik praktiliselt täies koosseisus samadest inimestest.

Kahe olulise vanalinna galerii, mis on Eesti Kunstnike Liidu alluvuses ja täies ulatuses riiklikul rahastusel, programmi valib ainuisikuliselt üks isik, ja see on nii olnud 15 aastat järjest.

Varem, veel mõni aasta tagasi oli nii, et Kunstihoonesse isiku- või kuraatorinäituse taotluse tegija sai selle korra aastas esitada ja valiku tegi Kunstihoone nõukogu. Nüüd soovitatakse Kunstihoonesse jooksvalt läbirääkimistele tulla. Ei mingit žüriid, ei mingit läbipaistvust, ei mingit võimalust oma projektile või ideele laiapõhjalisemat tagasisidet saada.

Kui kunstnik või kuraator taotleb raha, saab ta vastuseks lakoonilise "ei" või "jaa", ning mitte kunagi mingit pikemat põhjendust. Kuna otsustavad tihti ühed ja samad inimesed, kes sageli veel omavahel seotud, on kerge tekkima suhtumine, et "ega see/nemad mulle niikuinii ei anna", "neile meie lähenemine ei meeldi" jne.

Lisaks levivad müüdid ühe või teise isiku tohutust mõjuvõimust. (Kuni selleni välja, et olen kuulnud ühe tuntud kuraatori kohta, et see otsustavat Kulka preemiad üksinda ära isegi siis, kui komisjoni ei kuulugi (ja väga iroonilisel kombel sattusin varsti pärast selle müüdi kuulmist seltskonda, kus nimetatud kuraator just äsjaseid Kulka preemiate laureaate südamest kirus…))

Kuna teen ise hetkel dokumentaalfilmi "Kunst ja külm sõda. Esteetiline vastupanu", olen just Ameerikas intervjueerinud mitmeid väga tuntud nõukogude mitteametliku kunsti, mille hulka kuulub ka osa Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal valminud kunstiklassikat, spetsialiste. Kunstiteadlasi, kuraatoreid, galeriste. Üks mõte, mida nad kõik välja ütlesid, on järgmine: hea kunsti äratundmine ja selle toetamine on nende elukutse juures kõige olulisem asi.

Ma pole isiklikult kindel, kas meie väike kivistunud otsustajate ring on alati selle ülesande kõrgusel. See on ka paratamatu, et ühed ja samad inimesed, keda tihti seovad lisaks pikaajalised sõprussuhted, teevad sarnaseid valikuid, jagavad maailmavaadet ja maitset. Mis aga vaesestab kunsti üldpilti ning on kindlasti üheks põhjuseks, miks meie kunstisaalid on enamasti tühjad ning kunsti kui valdkonna prestiiž madal.

Kolmandaks: kunstniku madal positsioon "toiduahelas".

Kummalisel kombel on välja kujunenud situatsioon, et küll räägitakse raha juurdevoolust kunstivaldkonda, tõstetakse kultuuritöötajate keskmist palka ning mõned kunstiinstitutsioonid naudivad suuremat rahalist küllust, kui iial varem, kuid kunstnikuni jõuab sellest jätkuvalt ääretult vähe.

Sellessamas rahaliselt edukas kunstiinstitutsioonis näitust tehes avastab kunstnik, et temal soovitatakse ikkagi ise oma projekti teostamiseks raha küsida. Tihti samadest allikatest, nii et ta üksikisikuna sisuliselt konkureerib temaga koostööd tegeva näitusemaja või muu institutsiooniga.

Või siis annab Kunstihoone tema produktsioonikuludeks enda taotletud "riiklikku" raha, kuid kui kunstnik peaks oma seal eksponeeritud teose hiljem maha müüma, on ta selle produktsioonisumma (loe: materjalid, transport, võimalikud sisseostetud teenused) Kunstihoonele võlgu.

Kummalisel kombel oleks veel natuke aega tagasi sama kunstnik samas Kunstihoones näitusel esinemiseks kulunud summa ise fondidest taotlenud ja poleks samast riiklikust allikast pärit raha kellelegi võlgu.

Erinevalt filmidest, mille puhul on praktiliselt alati tegemist tiimitööga ning produtsendi roll on konkreetne amet, jääb kunstimaja kui teose "produtsendi" roll ähmaseks. Töö teostab ju ikkagi kunstnik ise (äärmisel juhul koos palgatud tööjõuga). Sellest, kas kunstiinstitutsioon on teose tellija või "produtsent", sõltub ehk see, kes valib kunstimaterjalide poe, meistrimehe või transpordifirma telefoninumbri, ei enamat sisulises mõttes.

Kultuuritöötajate alampalk järjest tõuseb, seda saavad tuhanded inimesed. Samal ajal valitakse igal aastal välja kolm uut kunstnikku, kes hakkavad saama rahalises mõttes eriala suurimat tunnustust: kolm aastat Eesti keskmist palka. Koos haigekassa kindlustusega, mis on sel alal tegutsejatele eriti oluline, sest suur osa avalikust kunstnikke puudutavast diskussioonist peatub juba aastakümneid faktil, et olulisel osal vabakutselistest kunstnikest ei ole ravikindlustust. Diskussioonidest hoolimata ei ole sisuliselt selles asjas midagi muutunud.

Kulka raha, mis laekub muuhulgas alkoholi- ja tubakaaktsiisist, millegi korraldamiseks, mille puhul tahetakse inimestele nende töö eest maksta, suunatakse hetkel hoopis suurema bürokraatia suunas.

Kuid summad, millega mõne konverentsi, festivali, vestlusringide seeria või muu taolise korraldamisel opereeritakse, on äärmiselt väiksed.

Nii tuleb mõnekümne euro suurusjärgus honoraride jagamiseks luua juriidiline keha, tasuda umbes pool summast tööjõumaksudeks - ürituse korraldajale tähendab see suure tõenäosusega ise tasuta ja varasemast rohkem töötamist. Ühtlasi tähendab see kõigile asjaosalistele senisest märgatavalt vähem maksmist.

Tekib küsimus, et kas iseenesest maksuvaba Kulka raha tuleb jagada sellisel moel, et riik sellest märkimisväärse osa tagasi saab. (Rõhutan, et tegu on uue suunaga Kulka raha kasutamisel, varem lahendati asjad reeglina muul moel.)

Kõrgel diplomaatilisel tasemel avatud kunstinäitustel ei tutvustata publikule pahatihti autoreid, isegi kui need on kohal.

Prestiižikate isiknäituste puhul mitmetes juhtivates muuseumides ja näitusemajades ei makstud veel hiljuti kunstnikule endale ainsana töötasu. Samas serveeriti näitusele eelnenud või õhus olevaid kunstioste omamoodi privileegi ja vaikimisi töötasuna, mille eest tuleb tänulik olla. Nüüd on need honorarid, juhul kui neid makstakse, ühe-kahe keskmise kuupalga suurusjärgus. (Näitust hakatakse ette valmistama kuni poolteist aastat varem!)

Kõik need pisikesed tüütud asjad moodustavad kokku olukorra, kus kunstnik tunneb ennast süsteemselt alandatu ja mitteolulisena, kõige madalama lülina "toiduahelas", mis samal ajal ei saa kuidagi toimida ilma tema osaluseta. Võiks öelda, et tema on püramiidi lai alus, millele toetuvad kunstikorraldajad, kuraatorid, galeristid, pedagoogid, muuseumitöötajad ja paljud teised.

"Ega sellest ei saa muidugi ära elada," on klišee, mida ei häbene hästitasustatud kunstiinstitutsioonide juhid oma "alamate" panuse kohta öelda.

Lugupeetud tulevane kultuuriminister, ma loodan, et teil oli aega ja huvi mu märkmed läbi lugeda. Juhul, kui on täpsustavaid küsimusi, olen valmis neile rõõmuga vastama.

Tänan tähelepanu eest!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: