Tsiteeriksin alustuseks Urve Tinnurit, kes võeti sel aastal Kirjanike Liitu vastu: "Nii kõigelt kaetult vargsi langeb sirm / ja alasti jääb alatusehirm".

Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed kirjutavad raamatuid, kogunevad Kirjanike Liitu ja ajavad eesti kirjanduse asja. Hea plaan. Paraku on kirjanike liidu tegevuses märgata dementsuse tunnuseid: meie eksperdid eksivad liiga sageli; auhindadega läheb halvasti, me oleme abitud nagu lapsed katsetes kontrollida Kultuurkapitali kirjanduse ekspertgrupi tegevust ja Kirjanike Liitu võetakse neljanda loovuskategooria isikuid.

Lisaks on kogu meie ala piinlikult alarahastatud, reaalset plaani olukorra muutmiseks ei ole ja nõnda edasi. Pole mingit põhjust sonkida siinkohal mainitud prügimäe piinlikes detailides. Keskendun ainult olulistele seaduserikkumistele.

Olulisemad seaduserikkumised

Esiteks on mul sügavaid kahtlusi kirjanike liidu liikmete legitiimsuse küsimuses. Vastavalt Loovisikute ja loomeliitude seadusele peavad loomeliidu liikmed olema teovõimelised füüsilised isikud, kes on vähemalt kolm viimast aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud ja kelle teosed on selles ajavahemikus avaldatud või üldsusele suunatud autoriõiguse seaduse paragrahvide 9 ja 10 tähenduses.

Pealiskaudne uuring annab masendava tulemuse, võtsin koduleheküljelt liidu liikmete nimekirja ja vaatasin e-kataloogist ESTER järgi, millal on ilmunud lugupeetavate viimased teosed: Aimla, Priit - 2009, Anvelt, Andres - 2010, Aule, Andres - 2013, Beekman, Aimée - 2010, Beier, Priidu - 2008 jne.

Hetkel on aasta 2019, nimekirja esimeses kümnendikus näib ebaseaduslikke liikmeid olevat kolmandik. Otsisin ainult viimati ilmunud teoseid, mitte enam kui kolmeaastaseid auke ilmunud teoste vahel, seega on olukord ilmselt veel halvem.

Kirjanike Liidul oleks lihtne mulle vastu vaielda, kui oleks täidetud Eesti Vabariigi seadusi. Kirjanike teovõimelisuse auditit seadus ette ei näe ja seda olekski palju tahta, küll aga peab loomeliidu põhikirjas olema kord, mille kohaselt tuleb teatada teostest, mis loomeliidu liige on loomeliidu loomealal loonud või esitanud, ja neid registreerida.

Leidsin vastava korra nii kunstnike, heliloojate kui ka interpreetide liidu põhikirjast, kirjanike põhikiri aga ei vasta seadusele, loomingu registreerimise korda ei ole ja ei ole seda ka eraldi dokumendina liidu koduleheküljel. Oletan, et loomingu registreerimisega ei tegeleta just sel põhjusel, et paljudel kirjanike liidu liikmetel pole midagi registreerida ja nad peaksid liidust lahkuma. Oleks võinud lahkuda väärikalt, aga nüüd on juba hilja.

Pornograafia kirjanike liidu asemel, renegaatlus, oleks öelnud meie vasakintelligentsi juht ja õpetaja Vladimir Iljits Lenin. Mina ütlen, et see ei ole Kirjanike Liit, sest liidu liikmed ei vasta Loovisikute ja loomeliitude seaduses kehtestatud nõuetele. Loovisikute ja loomeliitude seadus hakkas kehtima aastal 2005, sellest ajast on liitu valitsenud kolm erinevat esimeest ja neli erinevat eestseisust, täna hakkame valima uusi.

Mis siis, et liikmed on ebaseaduslikud? Siit tuleb teine seaduserikkumiste grupp, millele ma juhin tähelepanu: seadusevastaselt liitu kuuluvate liikmete poolt valitud esimehed ja eestseisused on ebaseaduslikud.

Ebaseaduslike juhtorganite tehtud otsused, nende määratud eksperdid ja stipendiumid on ebaseaduslikud, nii nagu ka nende poolt liitu võetud liikmed ja nende sõlmitud lepingud. Veel üks detail - me saame pearaha vastavalt peade arvule, seega peaks need pead olema seaduslikud, eks ole?

Ebaseadusliku tegevuse jätkamisel ei näe ma mingit võimalust, põhjust ega õigustust. Pakun olukorra normaliseerimiseks kohtuvälist lahendit: liidu tegevus peatatakse üldkoosolekul, kutsutakse kokku kirjanike liidu saneerimise komitee, valimised lükatakse edasi kuni ebaseaduslikud liikmed on liidust kõrvaldatud, siis toimuvad esimesed legitiimsed valimised pärast 2005. aastat ning tegevus jätkub seaduste raames. Üldkoosoleku tarvis serveeritud suupistete manustamist ei saa edasi lükata, need roiskuvad, seega ebaseaduslikult tellitud teenus pistetakse pintslisse, see on mõistlik ja aitab rahuneda.

Nii hea, et lameda maa natsid ei saanud kultuuriministeeriumisse, mis viga oleks siis olnud ebameeldivaid seisukohti avaldava liidu tunnustamine lihtsalt lõpetada – seadustele sülitades on liidu eksistents pandud suure küsimärgi alla. Kui loomeliitude seadus on tõesti vilets, siis Kirjanike Liit võitleb seaduse täiendamise või tühistamise eest. Võitleb ta sul jee. Ma näen otsest seost nurjunud kirjanike ja libakirjanike suure hulga ja liidu töövõimetuse vahel.

Mittekirjutavad kirjanikud vihkavad tegevkirjanikke

Inimesed, kes ei kirjuta raamatuid, ei saa aru, mis asi on kirjutamine ja kuidas seda tehakse, nad ei oska kirjandust ei hinnata ega kirjanduselu juhtida. Isikliku kogemuse põhjal võin kinnitada, et mittekirjutavad kirjanikud vihkavad tegevkirjanikke.

Nurjunud kirjanikud ei saa hakkama omaenda loominguga, kuidas nad võiksid kirjanduselu õiges suunas lükata, kasvõi ainult lihtsa valijana üldkoosolekul. Ja olemegi olukorras, et tegevkirjanikud tunnevad ennast liidus represseeritud vähemuse seisundis olevat, nende huvid ei huvita kedagi ja ei saagi huvitada.

Kirjandus ja kirjanikud ei huvita Kirjanike Liitu, me ei tee enam ammu iga-aastaseid žanriülevaateid, me ei saa isegi aukohtu vormis kirjandusasju arutada, sest aukohtu kokkukutsumise reglementi pole õnnestunud leida. Kes selle reglemendi oleks pidanud kirjutama, kas Puškin?

Ma loodan väga, et au ja häbitundeta ning loominguliselt frigiidsed isikud kasutavad võimalust ning lahkuvad kirjanike liidust, ise ja vabatahtlikult. Siis on ehk veel mingi võimalus, koos nendega proovisime, ei vedanud välja.

Eesti kirjandus on suurepärane, eesti kirjandus vajab võimalust, kirjanikud vajavad Kirjanike Liitu, kõrvalistel isikutel palutakse saalist lahkuda.