Kätlin Konstabel: väsimus üldsõnalistest emotsionaalsetest teadaannetest ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Enda arvamuste ja kindlate "siin ma seisan, teisiti ma ei saa" tüüpi punajooneliste seisukohtade väljaütlemises pole midagi halba, halb on aga üldsõnalisus, leiab oma kommentaaris Kätlin Konstabel.

Eesti peaks olema nii- ja naasugune. Tahan sellist kodumaad, teistsugune on kohutav. Lendavad ja emotsionaalsed väited, ikka koos äärmiselt kenade või koledate omadussõnadega. Sotsiaal- ja pärismeedias, sünnipäevapidudel ja saunalaval.

Tunnistan ausalt, ma olen hakanud neist üldsõnalistest emotsionaalsetest teadaannetest väsima. Enamasti ei saavutata nendega ju muud, kui et omad saadakse innukalt kaasa noogutama (või oigama - kui teatame midagi selle kohta, mis kõik on armsas Eestis väga halvasti) ning kui teisemeelsed nägema või kuulma juhtuvad, muutuvad nad veel vastalisemaks.

Maad võtab lootusetus ja abitus

Enda arvamuste ja kindlate "siin ma seisan, teisiti ma ei saa" tüüpi punajooneliste seisukohtade väljaütlemises pole ju midagi halba, vastupidi. Halb on aga üldsõnalisus. Eriti halb on üldsõnalisus siis, kui inimesel on enda arvates südames soov sildu ehitada ja teisel kaldal olijatega normaalsemat läbisaamist saavutada.

Mida abstraktsemalt ja loosunglikumalt paneme aga teele väite oma meeldimiste ja vastumeelsuste kohta, seda laiem on selle tähendusväli ja meisse negatiivselt suhtuv inimene – olgu ta vastasparteist poliitik või kurjustav elukaaslane – näeb ikka seda, mis tema miinusmärgilist hoiakut kinnitab.

Kaldad kaugenevad üksteisest veel rohkem ja sillaloomise soov väheneb, sest maad võtab lootusetus ja abitus. Ma ju üritasin, proovisin kontakti luua, aga sain jälle haiget. Nii mõeldes tõmbutakse oma kaldale, tehakse kõlakambri müüre rünnakut kartes tugevamaks ja meelt teise suhtes hoolimatumaks.

Kuidas aga oleks, kui suurema mõistmise ja sillaehitussooviga inimesed alustaksid esmalt sellest, et mõtleksid iga oma väärtustele viitava väite ülitäpselt läbi? Defineeriksid nii selgelt, kui vähegi oskavad ja tooksid välja, millistel juhtudel väide ei kehti. Esmalt iseenda jaoks.

Klassikaline psühholoogi soovitus on, et kõik väited tuleks ülima selguse huvides üles kirjutada ja mida rohkem just sellele iseloomulikke käitumisi juurde lisada saab, seda parem. Me ei pruugi saavutada tulemuseks, et teistmoodi arvaja kohe endaga nõusse saame, aga siis me vähemalt teame, mida räägime.

Jah, kui mõni ilmavaatelt erinev on sellisel suhtluskaugusel, et temaga saab rahulikult ja ilma üksteist kurjalt sildistamata asju arutada, võib seda defineerimise katset teha ka koos, aga kõigepealt peaks endas selgus olema.

Üldine väide võib tähendada väga erinevaid asju

Olgu toodud mõni näide, kus üldine väide võib tähendada väga erinevaid asju ja kus ilma täpsema määratlemiseta end emotsioonidega ära kurnatakse.

Sõna peab olema vaba ja see vabadus on ohus. Kas nii ütleja arvab, et ainult tema sõna ei saa piisavalt kõlada või on see tema meelest üldisem, kõigivaateliste mureteema?

Sõnavabaduse soovija võib tahta sedagi, et kõik ja igal pool saaks absoluutselt igasuguseid enda arvamusi ja tundeid ausalt väljendada – ükskõik, mismoodi need vastuvõtjale mõjuvad või levima hakkavad - ja kui keegi kurdab, et nii tehakse üksteisele või näiteks Eesti mainele kõvasti haiget, saab rääkida sõnavabaduse kadumise hirmust.

Võib ka igatseda, et sotsiaalmeedias saaks vabalt rääkida, ajakirjandus ent oleks hillitsetud, soliidsem – või siis vastupidi. Milliseid sõnu ja sõnumeid peab üldse väljendada saama ja kus? Ole omadega viisakas ja vaoshoitud, võõrastega lase sõnad täiesti vabaks?

Poliitikast ja maailmavaatest peab saama igal pool rääkida, aga supiretseptid ja lemmikloomaeelistused on vääritu ja enesetsensuuri eeldav žanr – või hoopis ümberpöördult? Tõlgendusvarinte võib loetlema jäädagi.

Sõna- ja olemisvabaduse juurde käib sallivus. Kui sallivus on kellegi meelest tähtis, siis mida täpselt peab tema arvates sallima ja mis tingimustel? Vaevalt leidub ju sallivust tähtsaks pidavat inimest, kelle meelest kõik sõnad ja teod ning inimesed nende taga on alati aktsepteerimist väärt.

Teadus on Eesti jaoks oluline - vähe on neid, kes selle mõttega ei nõustuks. Ent igal neist on nõustumise taga oma loogika.

Üks mõtleb, et kõrgkoolidiplomita poleks praegust tööd saanud, oma lapsel on kunagi vast sama paberit vaja ja seega peaks Eestis mõni ülikooli moodi asi olema – välismaal last harida läheb liiga kalliks.

Teine meenutab heldimusega kuue samba ilu ja nende vahel veedetud kauneid nooruspäevi.

Kolmas arvab, et apteegis peaks olema muu kraami kõrval ka korralikult toimivad ravimid müügil, mis võiks olla enne ikka järgi ka katsetatud ja see katsetamise värk just teadust tähendabki.

Neljanda jaoks on teadus oluline, sest see võimaldab maailmast paremini aru saada ja Jakob Hurda "vaimus suureks saamise" soovituse järgi käies Eestit edasi viia.

Viies ütleb aga ütleb teaduse oluliseks mõne professoriga kokku puutudes ning kui arutab ilmaasju muu valdkonna esindajaga, siis rõhutab tolle valdkonna ülimat tähtsust ja mõtleb, et nii ongi õige teha.

"Lapsed on meie kalleim vara"

"Lapsed on meie kalleim vara" on fraas, mida kohtab samuti tihti. Aga miks on just selle ütleja jaoks lapsed tähtsad ja mil moel? Mõni võib pidada silmas laste väärtust pensiosambana - seega peaks laps olema endaga elus hästi hakkama saav, muidu pole ta mingi vara, sest vanemaid toetada ju ei jaksa.

Teine peab silmas eelkõige seda, et eestlased rahvana säiliks, keel ja kultuur edasi kanduks ja nii hindab eelkõige kena eesti keelt kõneleda tahtvat järelpõlve. Kolmas mõtleb seletamatust hellast soovist kedagi väikest ja alguses nii abitut toetada, armastada, talle eeskujuks olla - ja kõige selle abil lendu aidata.

Suur segadus võib tekkida, kui kellelegi meeldib viidata kristlikele väärtustele kui millelegi, mis peaks olema Eesti ja kogu Euroopa vaimse ja kultuurilise olemise aluseks – ja viidates mõista anda, et kuskil on nii paljud, kes temaga selles üldse ei nõustu.

Aga kas viitaja peab kristlike väärtuste all silmas kümmet käsku? Seda, et muu hulgas tappa, varastada, teisest valet rääkida või tema elukaaslast ühemõttelise pilguga vaadata ei tohi? Neist mõtetest päris paljudes leiaks kristlased ühise arusaamise suure hulga uskmatutegagi. Või hoopis meenub kuskilt, et "...suurim kõigist on armastus" (1.Kor 13:13)? Või peaks kõige olulisemaks teejuhiks olema "Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile." (Mt 7:12)?

Kui kristlike väärtuste tuuma nii mõtestada, siis kaasteeliste iseendaga samaväärne kohtlemine, topeltstandardite vältimine, on küllap ka päris paljudele mittekristlastele vastuvõetav.

Kui inimene on endale tema jaoks olulised väited ja väärtused lahti mõtestanud, aga tüli kartes ei söanda teist meelt olevatega neid arutama minna, on ju tegelikult üks väga lihtne viis, kuidas Eesti elu mõistlikumaks ja omavahelist läbisaamist rahulikumaks saab. Selline, milleks arutamist vaja polegi. Hakata oma lahtimõtestatud ja konkreetsete käitumistega seotud põhimõtteid ise järgima. Kohe.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: