Mart Kadastik: sõnad on poliitikas täielikult devalveerunud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Poliitikud on oma sõna täielikult devalveerinud, lubades enne valimisi üht ja pärast teist, selle sees on ka ajakirjanikel raske triivida, ütles endine meediamogul Mart Kadastik intervjuus Vahur Kersnale.

Mart, neli aastat tagasi andsid sa käest ära oma elutöö, võib öelda isegi, et lapse - Postimehe, kogu selle Eesti Meedia paketi. Kas sa tänasel päeval nüüd juba öösiti magad? Magad rahulikult?

Eks ma olen maganud ka natuke varem. Aga kui nüüd üritada mitte poliitiku kombel vastata, lihtsalt udu sulle siia laua peale panna, siiski ma saan aru, mida sa silmas pidasid - et kas on mingisugused hingepiinad ja läbielamised, mis tõenäoliselt igal inimesel ikkagi tulevad kaasa, kui ta töölt lahkub. Ja ma olin tõesti 40 aastat või natuke pealegi selles samas firmas töötanud ja 32 aastat seda sama firmat juhtinud. Aga see äratulek ise ja see, mis järgnes tegelikult, mis osalt ka tänase päevani järgneb, on see ju, mis magada kindlasti laseb, aga teeb ikkagi haiget aeg-ajalt.

Olles lugenud sinu raamatut Postimehest, su süda tilkus ikkagi verd. Mis tilkus? Ta ikkagi voolas pahinal verd. Kas sa oled sellest nüüd üle saanud?

Ma arvan, et päriselt üle ei saa ju mitte kunagi. See raamat oli seesama vorm, kuidas sellest asjast üle saadi ja kui ma poleks seda raamatut kirjutanud, võib-olla oleks palju raskem olnud.

Aga see raamatu kirjutamine tõesti nagu ravis sind?

Ma arvan küll, sest teine variant, et ma ei oleks kirjutanud, oleks kõik minu enda sisse jäänud. Ma enne tänast saadet lehitsesin seda uuesti ja vaatasin, et uskumatu ja isegi kahetsusväärselt kurb, et see, mida ma kartsin, see, mida ma pidasin probleemiks ja mida ma nägin tulevat probleemina, kõik on tulnud ja veel hullemal kujul kui ma kartsin.

Ma ei tea, kas sa oled õige inimene, kelle käest küsida, aga mis seal Postimehes toimub? Aastate jooksul kõik, kes vähegi olid suured nimed, praktiliselt kõik on sealt lahkunud. Ja nad ei räägi, mis selle taga on. Kas sina tead, mis selle taga on?

Eks nad on rääkinud eraviisiliselt natuke rohkem, avalikult natuke vähem ja on ka avalikult välja tulnud, aga ega ma ei ole, jah, õige inimene ütlema, sest ma ju seal sees ise ei ole. Aga see, mis välja paistab, on ikkagi see, et seda ettevõtet, mis on ajakirjandusettevõte, ei ole algusest peale koheldud nagu ajakirjandusettevõtet. Ja mul on meeles see lause, mida Margus Linnamäe ehk nüüdne ainuomanik mitu korda meie avalikel koosolekutel - avalikel selles mõttes, et need on juhatuse koosolekud, mitte nelja silma all, vaid ka paljude teiste inimeste juuresolekul - rõhutas, et ta ei näe mingit vahet, mis on apteekril ja ajakirjanikul, et organisatsiooni seisukohalt on apteegiäri täpselt samasugune nagu ajalehetoimetus, seal mingit vahet ei ole, üks äri kõik.

Aga sinu arvates on vahe?

Fundamentaalne vahe.

Mis see fundamentaalne vahe on?

See tulebki tänastest juttudest, mis siin ühiskonnas on ju väga aktuaalseks korraga läinud - ajakirjandusvabadus. See ei ole endast mõistetav, selle eest tuleb seista ja võidelda. Ja ei ole seda retsepti, mille alusel patsiendile välja kirjutada see vitamiin või midagi sellist, mis apteegis apteegitöötajal on. Tal on ikkagi need reeglid ja mänguruumid suhteliselt selged, mis rohi tal sealt kapist võtta on. Ajakirjanduse vabadus selles seisnebki, et mitte midagi ei ole ette määratud, mitte midagi ei ole kindel ja sa pead iga kord nagu uuesti alustama. Iga artikliga alustad uuesti, iga päev on uus uudis, iga päev on uus kontekst, iga tekst omandab oma tähenduse ainult uues kontekstis ehk see kõik muutub. Ja kui seda hakata reguleerima, kuidas sa pead käituma selles ettenägematustega olukorras, aga on teada, kuidas sina pead käituma - olukord muutub, kontekst muutub, aga sinu tekst, selle tonaalsus, selle stiil peab olema juba teatud reeglite järgi -, siis apteegiäris võib-olla niimoodi peabki olema. Ja peabki niimoodi olema, vastasel korral inimeste elud on ohus. Aga ajakirjandusvabadus on risti vastupidi - seal sellist determineeritust, mingite mallide täitmist ja mingite hoiakute, eelhoiakute võtmist ei saa olla.

Ajakirjandusvabadus algab sellest, et toimetus on vaba ka organisatsiooni mõttes, mitte ainult üksikindiviidi tasemel, et ajakirjanik tuleb ja kirjutab, mida ta tahab. Päris nii see ei ole ju. Toimetus loomulikult ise otsustab, mis täna on oluline, mis ei ole. Ja seda ei otsusta mitte üksik ajakirjanik, vaid see on ikkagi toimetus ja toimetuse sees on peatoimetaja. Ja peatoimetaja persoon on minu arvates see fundamentaalne koht, kus tegelikult sõlmuvad need probleemid kokku ja ka konfliktid. Peatoimetaja peab olema nagu müür, nagu tulemüür, kus omaniku või juhatuse või nõukogu nõuded kas ei lähe läbi või kui lähevad läbi, siis nad lähevad läbi sellisel kujul nagu see on ajakirjanduse või siis toimetuse huvides.

Peatoimetaja peab olema see persoon, kes komplekteerib terve toimetuse. See on tema otsus, see on tema vabadus ja tema kohustus. Aga kui hakkavad sellised sammud peatoimetaja kõrvalt, ülevalt, selja tagant peale, et talle hakatakse tema all olevat kaadrit komplekteerima nii, nagu ma olen aru saanud, Postimehe arvamustoimetuse juhataja puhul. Ma ei hakka teisi näiteid välja tooma, aga arvamustoimetuse juhataja enne jõule, enne valimisi, kui valimised hakkasid lähenema, siis arvamustoimetuse juhataja vahetati välja. Selle informatsiooni järgi, mis nüüd on tulnud Postimehe enda inimeste käest, see ei olnud peatoimetaja valik.

Kas sinu hinnangul on probleem, et Postimehe peatoimetaja on Mart Helme vennapoeg? Kas veri on paksem kui vesi tegelikult? Kas elu on näidanud sulle seda?

Igal juhul on see Postimehe usaldusväärsust kahandav märk. Kui asetada peatoimetaja olukorda, kus ta võib-olla on tegelikult vaba sellest sugulusliinist, aga tegelikult nüüd ta püüab tõestada, et ta on vaba, siis mõlemal juhul tegelikult on toimetuse normaalne funktsioneerimine häiritud, et siis sa pead tõestama, et sa ei ole kaamel. Aga sama tõenäoline on ka variant, et ta siiski on kaamel. Võta sa nüüd kinni. Eks seda aeg näitab.

Aga ma ütleks, et palju fundamentaalsem on Postimehe viimasel ajal kerkinud probleemi taustal see, et omanik on ühe erakonnaga seotud. Ühemõtteliselt seotud. Ta on selle erakonna suurfinantseerija. Margus Linnamäe on finantseerinud Isamaad. See on ju selge, et kui üks inimene paneb raha sinna - mis ei ole küll suur raha tema jaoks -, aga siiski ta annab sellega märgilise signaali, et ma olen väga huvitatud, et see minu erakond oleks võimul. Muidu ei ole mõtet ju.

Ajakirjanduse jaoks on igal juhul selline omaniku seotus halb. See vähendab ajakirjanduse usaldusväärsust. Sellest peaks aru saama. See ei ole hea ajakirjandusele. Kes ka ei oleks omanik, ajakirjanik, ajakirjandus kui institutsioon on tegelikult kestvam, tugevam kui kestab see omanik - omanikud võivad vahetuda, elu näitab, et vahetuvadki, aina tihedamalt. Aktsiad müüakse ära, ostab keegi teine. Aga see institutsioon seal peab kaitsma ise omaenda sõltumatust ja olema selle nimel väga valvel. Ja igal sammul, mis tundub, et läheb üle selle piiri, selle vastu ka seisma. Seda julgust peab olema. Ja tegelikult, omanik, kui tal ühel päeval võib-olla mingid ärevamad perioodid lähevad üle, siis ta saab aru tegelikult, et sellega on ka tema huve kaitstud.

Meil oli samamoodi tegelikult - Heldur Tõnissonil olid oma mingid mõtted sellest, kuidas ajakirjandust teha, aga ta ei surunud neid kunagi peale ja sa võisid alati teha nii nagu sul oli ettekujutus. Temal oli ainult üks nõue, et ärge kiitke Konstantin Pätsu. Sellega tema nõuded lõppesid.

Kevadiste sündmuste valguses - kas sinu hinnangul ajakirjandusvabadus Eestis on reaalselt ohus?

Jah, on kinnitanud ju paljud erinevad meediajuhid, rahvusringhäälingu juht sealhulgas, et meediavabadus, ajakirjandusvabadus ei ole ohus ega saa ka kunagi ohus olema. Mis mind eriti valvsaks teeb, et kui meediajuht kinnitab, et kunagi sellist ohtu ei saa üldse tekkimagi, siis on asi ikka väga tõsine juba, sest siis see juht ei märkagi üldse. Ta lihtsalt oma retoorikas või demagoogias väidab, et see on nagu väljamõeldud teema ja seda pole olemas, seda ei saa tullagi.

See saab väga kergesti tulla. Kas see täna on juba kohale jõudnud, see aeg, kus ajakirjandus tegelikult ei ole enam täielikult vaba, vaid on juba suukorvistatud mingil kujul, sisetsensuuri, enesetsensuuri läbi, ma arvan, et osalt see üks samm selles suunas kindlasti on ajakirjandus täna lähemal kui ta oli eile.

Ajakirjanikud on ka inimesed ja ma olen ikkagi näinud neid olukordi küll, kus valikuid tehes on lihtsam omaenda, perekonna rahu pärast, pangalaenud on kukil ja mingisugused üürivõlad jne - milleks neid ebamugavusi teha, milleks konflikte teha, ma ju tean, mida omanik arvab tegelikult, ma ju tean, mida mingi poliitik arvab, miks mul vaja tema seda kurja sõna või kurja rünnakut enda kaela tõmmata, ma parem võtan sellise väljendusviisi, diplomaatilisema, et mitte endale seda sõda kaela tuua. Seda märki on õhus tunda.

Kust see piir siin läheb? Ajakirjanik on ka ikkagi ju lõppude-lõpuks inimene ja tal on omad mingisugused hoiakud ja seisukohad ja arusaamad, elukogemus, hirmud? Ja kus on see objektiivsuse ja neutraalsuse tasakaal? Kas seda saab kuidagi talle ette anda või kätte näidata?

Neutraalsuse mõiste on veel kuidagimoodi selgemini arusaadav, defineeritav. Ja kui nüüd paljud nõuavadki ajakirjanduselt neutraalsust, siis mistahes ajakirjanduse õpik ütleb, et ajakirjandus ei saa ega tohi ega peagi olema neutraalne. Ei saagi olla neutraalne. Ajakirjanduselt ei tohiks eeldada üldsegi, et ajakirjandus ei oma emotsioone. Aga nagu emotsioon tuleb välja, siis emotsioon on juba ise esimene asi, mis lõhub ära neutraalsuse. Ajakirjandus ei peaks olema neutraalne. Ajakirjandusel on õigus võtta positsioone.

Objektiivsus on keerulisem nähtus, sest seda on nii raske hinnata, mis hetkel sa oled objektiivne, mis hetkel sa ei ole, kas sa oled pahatahtlik või heatahtlik. See on hoopis keerulisem kriteerium. Mina võtaksin appi hoopis mingi teise parameetri. Et objektiivne olla konkreetse mingi erakonna või ka üksikisiku tasandil, seda on väga keeruline mõõta. Aga ajakirjanik peab olema objektiivne faktide suhtes. Sa ei tohi olla kallutatud faktide suhtes. Aga kui on fakt teada, ajakirjanik teab seda, siis järelikult ajakirjanik peab olemagi kallutatud - kallutatud tõe poole. Selle tõttu, kui keegi poliitik väidab, et see ja see väljaanne või see ja see ajakirjanik on kallutatud meie vastu, siis see ei ole oluline - ta on teie vastu, ta on teie valede vastu. Selles mõttes ajakirjandus peabki olema kallutatud.

Need terminid kõik - neutraalsus, objektiivsus, kallutatus - nendega lihtsalt käiakse ümber lahmivalt. Ainult selleks, et siis omaenda järjekordseid valesid õigustada. Tegelikult ajakirjandus olgu rahulikult kallutatud. Ta ei pea olema kallutatud inimese nahavärvi või usuliste vaadete või kõikide muude subjektiivsete kategooriate alusel, aga ta peab olema kallutatud selle nimel, et leida üles tõde. Ja liiga palju valet on tulnud ja minu meelest ajakirjanduse tänane roll ongi selles, et kui ta loobub tõe otsimisest, siis ei ole ajakirjandust vaja. Sest seda valetõde või libatõde või üldse valetamist on niivõrd palju, et mitte keegi teine ei jõua tegelikult sellega tegeleda, ei saagi sellega tegeleda kui ainult ajakirjandus.

Ja ma arvan, et see on uus olukord ajakirjanduse jaoks, et ka ressursside ümbervaatamine võiks olla kõikides meediaorganisatsioonides, keskenduda sellele, kuidas ühiskonnas hoida tõde. Kui intervjueerija, kes poliitikuid intervjueerib, kuuleb, et tema vastuses on midagi valet, siis ta ei saa niimoodi suhtuda, et noh, las ta räägib oma jutu ära, küll meil järgmises saates või järgmises artiklis keegi teine ütleb, kuidas asi tegelikult on. Valel tuleb kohe püksid jalast ära võtta, vale tuleb kohe kinni püüda, vale tuleb kohe vahele võtta, sest hiljem on hilja. 24 tundi hiljem, selle ööpäeva jooksul on juba kõiksugused lainetused üle käinud, seda valet levitanud ja võimendanud jne.

Miks valed toimivad nii hästi? Miks paljudel inimestel on kalduvus neid uskuda?

Mida täpsem, mida detailsem, mida pikem on vale, seda usutavam ta on. Mida rohkem kordad seda, seda usutavam ta on. Ja inimesel on selline omadus, et kui ta mingit asja hakkab uskuma, siis selle usu muutmine tähendab tema enda sees nagu tunnistamist, et ta oli rumal või loll, et ta uskus mingit asja. Sellega koos peab ta tunnistama, et ma olen eksinud, ma olen vale ohvriks langenud, ma olen manipuleeritav. Seda ei taha keegi tunnistada. Pigem uskuda edasi ja lõpuks hakkadki uskuma. Nii on ajaloos kõik muudatused, mis on lõppenud väga pahasti - sõdadega - nii aset leidnud, et algul tundub uskumatu, kuidas inimesed usuvad asju, mis peaksid olema nagu natukenegi terve mõistusega lähenedes välistatud. Aga ei ole. Ja uuesti ja uuesti inimkond elab läbi täpselt samu hetki, kus jäädakse uskuma valet.

Väga paljude näitajate poolest me elame ikkagi väga heas maailmas, väga ilusas ja edukas Eestis. Millest see rahulolematus? Millest see protest? Millest see ootus muutustele?

Eestis on maal mehi rohkem kui naisi ja noori mehi on oluliselt rohkem kui noori naisi. Kui mehi on rohkem kui naisi, siis tekib meestel agressiivsus. See on ka ühe järelduse järgi paljude sõdade tekitajaks olnud sellepärast, et siis sõjad reguleerivad seda populatsiooni - nii hull kui seda ka öelda ei oleks.

Ja teiselt poolt on siis vanad mehed, kellel rahulolematus on sellega, et nende väärtussüsteem, mida nemad on pidanud oluliseks, kuskilt otsast hakkab kokku varisema. Ja see väärtussüsteem on seotud jälle ka selle sama sugupoolte eluga. Abielu kui selline ju tegelikult oma võrdsete poolte abieluna - kui vana ta on? Ta on mõnikümmend aastat vana. Nagu öeldakse, naine sai vabaks tegelikult siis, kui pesumasin leiutati. Pesumasin võeti kasutusele pärast Teist maailmasõda. Kuni selleni oli naine pesija. See on natuke kujundlikult väljendatud, aga tulemus oli ikkagi see, et naistele - Lõuna-Euroopas eriti - alles mõnikümmend aastat tagasi anti õigus valida, alles mõnikümmend aastat tagasi anti neile õigus pangaarvet avada. Ehk naine ei olnud võrdväärne abielus. Abielu oli tegelikult maskuliinne, patriarhaalne kooseluvorm, kus naine sõltus mehest majanduslikus mõttes, ühemõtteliselt. Ja see on ainult mõnikümmend aastat vana - see mudel, kus tegelikult naine ja mees on võrdsed abielus.

Nüüd, kui hakata väärtusi kaitsma, abielu väärtusi, siis mida tegelikult kaitstakse? Viha tekib, aga viha tekib, frustratsioon tekib sellest, et see süsteem, kus nemad on harjunud - see patriarhaalne väärtussüsteem -, laguneb ära. Nüüd tekkis vastureaktsioon, agressiivne reaktsioon. Ja see on see mudel, mis on tegelikult töötanud Ameerikas, Ungaris, Itaalias, natuke ka Eestis.

Ekreismi jõulise pealetungi taga on siis tegelikult seksuaalne rahuldamatus?

See on üks komponent, mida võiks nagu arvata. Seksuoloogid võivad seda lähemalt rääkida. Aga see on üks seletus. Sellepärast, et see on väga tugevalt meestekeskne, maskuliinne on see populistlik liikumine, mida me Eestis näeme EKRE kujul. Siis tahes-tahtmata, miks selline jõuline maskuliinsus leiab sellise poliitilise väljundi? Kõik see pehmode vastane, et me ei ole pehmod ja selline retoorika on sellele üles ehitatud, et me oleme tegijad mehed - mulle tundub nii, et päris tegijad mehed seda, et nad on tegijad mehed, nii väga ei rõhutagi.

Lahendus oleks... tasuta bordellid?

Ma ei usu, et see oleks mingi lahendus. Pigem on lahendus naistes. Selles mõttes naistes, et naised ei peaks leppima sellega. Aga tasakaal on ühiskonnast ära läinud ja et seda tagasi tuua, siis on vaja tuua sellist hoolivat, empaatilist suhtumist rohkem ühiskonda. Naisvalijad tegelikult - kui poliitikat silmas pidada - peavad selgelt läbi nägema, kus on ikka tõeline naiselik alge veel säilinud ehk on lootust ka hoolivusele ja muretsemisele ja hoopis teistele, pehmematele väärtustele, mis on vajalik ühiskonna koos hoidmiseks, ja ka neid naisi eelistada. Teistmoodi ma ei kujuta ette, et saaks siin bordellide abiga seda EKRE probleemi lahendada.

Kui see erameedia on nüüd nii nagu ta on, läbi kasvanud - nagu hea sealiha - ärihuvidega, siis kuidas sa sõnastaksid rahvusringhäälingu rolli selles meedia tänases pildis? Mille eest tema peab seisma?

Täna, ma arvan, et tegelikult meedia teistel kanalitel on raske olla sama kaalukas positsioonis nagu seda on rahvusringhääling. Mõneti võiks öelda, et ta on asendamatu. Postimehel oli see võimalus olla - siis küll erakapitalil põhinev- , aga enamasti täita nagu funktsionaalselt avalik-õiguslikke ülesandeid. Ma arvan, et see ei ole õnnestunud.

Aga rahvusringhääling kas või reitingut vaadates või mida iganes ei vaata, siis on selle viimase paari-kolme aastaga - võib-olla erameedia ebaõnnestumiste tõttu osalt, aga mitte ainult, ka ikkagi selle töö tõttu, mis on rahvusringhäälingus tehtud, nende ajakirjanike tõttu, kes on seda vankrit vedanud - ilmselt sellises positsioonis, mida tal ei ole olnud vähemasti vaba Eesti vabariigi ajal vist mitte ühelgi aastal kui tal nüüd on. Aga see seab ka hoopis teise fookusse kõik need surved, nõuded, kohustused, vastutused, mis rahvusringhäälingule seatud on. Kui varem oli see nagu rohkem põhikirjas või kuskil seaduses ja see oli meie jaoks nagu teooria lihtsalt, siis nüüd on see tegelikult reaalsus.

Ajal, mil me tähistame Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva, siis kuidas sulle tundub, kas need põhimõtted, mida tema õpetas sadadele ja sadadele tulevastele ajakirjanikele, on tänapäeval veel aktuaalsed? Kas need on kandunud meie meediapilti tänasesse päeva?

See meediapilt on nii drastiliselt erinev selle ajaga kui Juhan elas, et väga raske on nüüd kanda puht ajakirjanduse kohta käivaid mõtteid tänasesse päeva, mida Juhan rääkis.

Aga väärtused läbi aegade ikkagi ei upu ega sure?

See pool ongi see, mis Juhaniga on tulnud kaasa. See, mis ümberringi muutunud on, on see, et Juhani ajal ikkagi ei olnud digimeediat olemas. Ja kui me mingist kolmest revolutsioonist üldse räägime - siin on mehaanika revolutsioon, mis trükimasina leiutas, siis elektrirevolutsioon ja lõpuks digirevolutsioon. Ja nees on toimunud 20-30 aasta, ühe põlvkonna jooksul selline revolutsioon, mis enne võttis aega mitu sajandit ja mitu põlvkonda. Need eelmised revolutsioonid olid väga aeglased ja vinduvad. See kõik on nagu kuskilt otsast pannud meid kõiki väärtusi elus ümber hindama.

See ei puuduta ainult ajakirjandust. See on muutnud tegelikult inimeste sotsiaalset lävimist ja väärtushinnanguid ja kõike, mida on muutnud see nn digirevolutsioon. Ja muutnud ka poliitika olemust, koos sellega ka ajakirjanduse olemust ja kõike on muutnud. Selles olukorras tegelikult tekibki see pinnatuse tunne ja sul ei ole nagu mitte millelegi toetuda, tundub, et kõik ümberringi variseb kokku. Ja mingid deemonid on inimestes nagu valla pääsenud. Meis kõigis on mingi deemon ja mingi kurjuse alge, aga nüüd on see kuidagi võimendunud ja võimendatud. Ja siis tekib selline lootusetuse tunne, mis on tekkinud mitte kellegi konkreetsel tahtel, aga lihtsalt ühiskonnad lagunevad koost. See pole üldse mitte Eesti probleem, vaid see on üleilmne probleem. Ei teata, mismoodi nüüd edasi saab, mismoodi edasi elame.

See on pannud ajakirjandusele hoopis teised rollid, hoopis teised kaalukausid ja minu meelest tõstnud just selle juhanpeegelliku ellusuhtumise palju rohkem jälle tagasi, toonud tagasi võrreldes sellega, mis paarkümmend aastat võib-olla on olnud, kus Juhan ei ole nii aktuaalne olnud. Minu jaoks on Juhan täna aktuaalsem kui kunagi varem. Ja ma arvan, et see on märk sellest, et see, mida Juhan on tegelikult sisse istutanud - väärikust ja seda identiteeditunnet, et ajakirjandus ei ole kas poliitikute käepikendus või PR-i vahend või instrument lihtsalt teiste äride ajamisel, et ajakirjandusel on endal institutsioon, endal selgroog. Ja see on võib-olla esimest korda nüüd üldse nii selgelt ja tugevalt teadvustatud ja ma arvan, et tänu Juhanile, paljuski on see kandunud ka tema õpilastesse ja sealt edasi. Tänu sellele täna ka mõeldakse nii nagu mõeldakse ehk siis ei olda rahul sellega, mis toimub ajakirjanduse ümber.

Mulle siiski tundub, et tema õpilased - kindlasti lõviosa neist - võitlevad viimase veretilgani tõe ja õiguse eest ja ülekohtu vastu?

Vaat, see tõde ja õigus on nii nagu ta on. Oleks see nii lihtne. See tõde ja õigus on... see on hea, kui on lihtne. Ja kui siin mõned poliitilised erakonnad - ma ei hakka jälle seda sama nime välja ütlema, see neljatäheline -, kus on vale nii ilmselge, selle vastu on lihtne võidelda, vähemalt on lihtne seisukohta väljendada, vähemalt on lihtne vale välja tuua. Aga on hoopis ähmasemaid piirkondi ja ka poliitilisi piirkondi ja poliitikuid, kes tegelikult on kaotanud ära selliste punaste joonte taju üldse ja on ka deklareerinud, et punaseid jooni nagu ei olegi enam Eesti poliitikas olemas, et võib kõike.

Sõna on devalveerunud - lubad enne valimisi ühte, pärast on kõik midagi muud. Peaks olema vastutus kõigest hoolimata - kui sa midagi ütled teise inimese kohta halvasti, siis peaks olema järgmine päev kuidagi ebamugav otsagi vähemasti vaadata. Ei ole. Mitte midagi sellist ei ole. Selles mõttes on sõnad poliitikas täielikult devalveerunud ja vot selle udu sees on ajakirjandusel palju raskem triivida. See teeb olukorra keeruliseks.

Tõde ja õigus - jah, need on Eestis uuesti aktuaalne, eksole. Aga tuletan meelde, et Jaan Tõnisson, kes hoidis Postimeest ülal ja tegi Postimehest sellise Postimehe nagu me teda ajaloost oleme tänasesse päeva toonud, talle ei meeldinud Tammsaare. Talle ei meeldinud "Tõde ja õigus" sellepärast, et naise ja mehe suhete käsitlus "Tões ja õiguses" ei vastanud sellistele väärtustele, mida Jaan Tõnisson kandis ja hoidis. Tee siis selgeks, kummal see õigus on - Tammsaarel või Jaan Tõnissonil. Mõlemad olid targad ja lugupeetud ja Eesti ajaloos erakordselt olulised, üks kirjaniku, teine poliitikuna. Ja see ei ole nii mustvalge tegelikult. Ka see suhtumine praegu sellesse, mis ühiskonnas toimub. Kui see jääks selliseks mustvalgeks, siis on lihtne, siis on lihtsam, siis suudab ajakirjandus ennast kaitsta. Ja seda väärikust on tal küll ja küll.

Ja võib-olla seda praegust müristamist ja välku on ka tarvis selleks, et mõned asjad saaksid meile selgemaks.

Jah. See on selline hea, positiivne lähenemine. Ja tegelikult seda positiivsust tulebki hoida, sest öeldakse, et ükski kriis või skandaal ei ole seda väärt, et sealt mitte midagi õppida. Igast kriisist - kui üldse praegust olukorda kriisiks nimetada, ma arvan, et ta nii hull ei ole, vähemalt sel hetkel, kui me siin räägime -, aga ka sellest on midagi õppida, igal juhul mingi tark inimene teeb ka mingid järeldused sellest, mis on võib-olla valesti tehtud ja mida saaks paremini teha jne.

Aga mina selle tuha pähe raputamise ja peeglisse vaatamisega ei läheks küll liiale ehk need manitsused, et me peaksime ajakirjanikena ikka ise ka vaatama peeglisse, et me oleme ikka vist natuke liiga äkilisi küsimusi esitanud ja toon ja stiil ja mis iganes on vale - see on see koht, kus ei ole tegelikult mitte midagi peeglisse vaadata. See ei ole see koht. Risti vastupidi, minu meelest tuleks Eesti ajakirjandusel hoida oma tugevat selgroogu ja minna rahulikult edasi sellepärast, et valedega ei saa leppida. Kui su vastas on tegelikult valetaja, siis see on see koht, kus - kas on küüniline, omakasupüüdlik või rumal, ükskõik -, aga kui on valetaja vastas, siis sa pead temaga võitlema, midagi ei jää üle.

Ajakirjandus võitleb tõe nimel ja tõe eest ja kompromissitult ja lõpuni - see on tema suur ja esimene ülesanne?

Jah. Mitte ainus, aga kui seda esimest ülesannet ei täida, siis kõik järgmised ülesanded kaotavad mõtte.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: