Kurjus peitub eelkõige inimese, iga inimese südames ja alles siis poliitilises süsteemis, kirjutab Aleksander Solženitsõn. Carl Gustav Jungi arvates peab iga inimene endale aru andma, millisel määral on ta suuteline heaks ja missugusteks häbitegudeks on ta võimeline. Mõlemad võimalused on olemas.

Ootamatu pihtimus

Dimitri Šostakovitši raamatust "Tunnistus" jäi mind kummitama ühe viisaka ja tagasihoidliku muusiku pihtimus.

Autor kirjutab: "Üks tuttav, kellega koos napsu võtsime, puistas mulle tol õhtul südant. Ta jäi ööseks minu poole, kuid me ei saanud und. Ta hakkas mulle pihtima, et teda piinab üks soov. Üks painaja. Sain teada järgmist. Ta oli alates lapsepõlvest lugenud suure naudinguga piinamiste ja hukkamiste kirjeldusi. See oli tema kummaline kirg. Ta oli lugenud kõike, mida sel julmal teemal on kirjutatud. Ta loetles vastavaid teoseid ja nimekiri sai päris pikk. /…/

See ei ole veel kõik. Tol ööl pihtis see tuttav mulle, et tema huvi piinamise kirjelduste vastu varjas tegelikult tema tõelist kirge: ta tahtis ise inimesi piinata. Varem olin ma arvanud, et ta on aus muusik, kuid mida kaugemale ta oma jutuga jõudis, seda vähem ma sellesse uskusin. Ja ta rääkis ja rääkis, hingeldades ja värisedes. See mees ei olnud oma elus tapnud tõenäoliselt kärbestki. Kuid tema sõnade põhjal ei tulenenud see sellest, et ta oleks pidanud hukkamist ja surma vastumeelseks. Otse vastupidi. Veri ja kõik, mis selle voolama pani, erutas ja võlus teda."

Kalduvus kurjusele on inimesele loomuomane ja kätkeb temas sünnipäraselt, uskus Immanuel Kant. Kurja normatiivid johtuvad egoismist ja enesearmastusest. Kõigi rahvaste juures, vaatamata kommete tohututele erinevustele, esineb ühtlane arusaamine heast ja kurjast.

Vanad egiptlased, babüloonlased, hindud, hiinlased, kreeklased ja roomlased on oma arusaamades sarnased. Moraalsed otsustused jäävad alati ja kõikjal püsima. Erinevused ajastute moraalis on vaid pindmised, välist kombestikku puudutavad.

Kanti arvates seisame me alati kõlbeliste valikute ees. Hea ja kurja suhtelisus ei tähenda sugugi, et need kategooriad oleksid kehtetud või et neid polekski. Kurjusele kalduvus võib ilmneda kas lihtsalt nõrkuse ja ebasiirusena või kõlbeliste nõuete teadliku rikkumisena.

Teadlik rikkumine

Kõlbeliste nõuete teadlikku rikkumist nimetatakse rikutuseks (ld corruptio, perversitas). Clive Lewise arvates näitavad Dante kirjeldused "Infernost" rikutuse eri avaldumisvorme.

Loetelu on pikk: tühisus; elava usu puudumine; triivimine lodevasse moraali, ahne tarbimine, finantsiline vastutustundetus ja talitsematu halb tuju; enesekindel ja jonnakas individualism; vägivald, ükskõiksus ja austuse puudumine teiste ja iseenda elu ja omandi vastu; seksi ekspluateerimine, keele vulgariseerimine reklaami ja propaganda kaudu; religiooni kommertsialiseerumine; ebausu soodustamine ning inimeste mõtlemise töötlemine massihüsteeria kaudu, müüdavus ja tutvuste kasutamine ühiskondlikes asjades, silmakirjalikkus, ebaausus materiaalsetes asjades, intellektuaalne ebaausus; lahkhelide üleskütmine kasu nimel, mida sellest loodetakse saada; võltsimine ja laostumine kõigis kommunikatsioonivahendites; madalaimate ja nürimate massiemotsioonide ekspluateerimine; äraandlikkus, mis ulatub isegi suguluse, maa, parima sõbra reetmiseni ja vandetõotuse murdmiseni.

Kurjusele vastandub headus. Vastandpaarid on headus versus kurjus ja tarkus versus rumalus. Paljudel inimestel on tekkinud arusaam, et kui oleme head, siis pole midagi katki, kui oleme rumalad, kirjutab Clive Lewis.

Ent see ei ole nii. Meil peaks olema lapse tundlik süda ja täiskasvanu mõistus. Me peaksime olema siirad, otsekohesed, osavõtlikud ja valmis õppima nagu head lapsed, aga igaüks peab kasutama seda mõistust, mis talle on antud.

"Meil on ainult üks lugu: kõik romaanid, kõik luuletused põhinevad hea ja kurja igavesel võitlusel meis endis," kinnitab John Steinbeck.