Kolmapäeval peatasid paljud teadlased ja õppejõud üle Eesti töö ning osa neist kogunes tunniks ka riigikogu ette Tallinnas ning haridus- ja teadusministeeriumi ette Tartus. Ajendiks valitsuskoalitsiooni otsus, mis läks vastuollu enne valimisi sõlmitud teadusleppega ning töötüli ülikoolide ja nende ametiühingute vahel.

Käisin minagi. Mulle on väga sümpaatne üks organisaatorite juhtlauseid, et Eesti olulisim maavara on Eesti ajud. Lisaks on mul veel väga hästi meeles, mida tähendab olla lektor – doktorikraadiga spetsialist, kes töötab 60 tundi nädalas ning saab selle eest alla Eesti keskmise palka. Toona oli sellest lihtsalt häbi rääkida. Praegu võib julgemalt öelda, et asi polnud minus, vaid probleem on märksa üldisem.

Mida muudab teadlaste streik?

Teadlaste streik on selline, mis ei halva teiste elu sellisel kombel nagu näiteks meditsiinitöötajate või tuletõrjujate oma. Juunikuus streikival ülikoolirahval pole ka selliseid sanktsioonimeetmeid nagu õppeaasta sees streikivatel õpetajatel.

Eriti irooniline on, et paljud Eesti teadlased streikisid teatud mõttes Euroopa Liidu kulu ja kirjadega – mõtlesin minagi korra Toompeale minna visuaaliga, millega ma käin pea igal teaduskonverentsil – väikese Euroopa Liidu lipukese ja viitega näiteks Euroopa Komisjonile, Regionaalfondile või muule programmile. Aga loobusin. Vaja pärast veel auditi käigus aru anda, kui kulu loetakse abikõlbmatuks.

Ilmselt vajab mõtestamist ka, et mis on selle streigi lõpptulem – see konkreetne tunnike tööluusi ei mõjuta ju veel otseselt kedagi. Aga hiljem? Esitan mõne oma artikli või raporti tund aega tähtajast hiljem?

USA teadlased Helen Ingram ja Anne Schneider on välja töötanud demokraatliku poliitikadisaini teooria, mis väidab, et poliitikaettepanekute edukus sõltub paljus ka sellest, millised sihtrühmad tehtud ettepanekust võidavad või kaotavad. Sihtrühmade mõjukuse hindamiseks on nad välja pakkunud kaks võtmetelge.

Esiteks, milliseid sanktsioonimeetmeid nad reaalselt kasutada saavad. Näiteks suurärimehi võib pidada väga mõjukateks, kuivõrd nad saavad poliitikuid mõjutada rahaliselt, samuti ähvardades oma ettevõtet mõnesse teise riiki kolida.

Teine mõjukuse telg puudutab aga seda, kuidas vastavat sihtrühma ühiskonnas tajutakse – kas nende üldine kuvand on pigem positiivne nagu näiteks väiketalunikel või negatiivne nagu näiteks narkosõltlastel.

Kui kaks telge kokku panna, joonistub välja neli suuremat gruppi:

• igas mõttes mõjukad ehk need, kellel on positiivne kuvand ning ka konkreetsed mõjuhoovad;
• nende põhikonkurendid ehk need, kelle kuvand pole küll kõige positiivsem, ent kellel on siiski võimalik niite tõmmata;
• sõltuvad grupid ehk need, kellel on küll positiivne kuvand, kuid puuduvad mõjuhoovad;
• ning hälbijad ehk need, kellel puuduvad nii mõjuhoovad kui ka laiema avalikkuse toetus.

Lisaks jääb gruppide vahele loomulikult ka omajagu hallala.

Martin Helmel on õigus

Sõltuvaid gruppe on ühiskonnas tegelikult palju. Kahtlemata kuuluvad nende sekka teadlaste kõrval veel ka näiteks lastega pered, streigiõiguseta politseinikud ja päästjad. Ja kui kogu ökosüsteemi sihtrühmaks lugeda, siis, jah, ka keskkond.

Ingram ja Schneider on täheldanud, et kärpeolukordades kaotavad just sõltuvad grupid esimestena, sest kuigi avalikkus tunneb, et nad väärivad neile pakutavaid teenuseid ja tuge, on neil keerulisem panna otsustajaid oma huvidega arvestama.

Sellist valitsust, kes julgeb kärpida kaitsekulusid, on Eestis raske ette kujutada, sest NATO vihmavari ei garanteeri mitte üksnes meie kõigi julgeolekut vaid ka antud sektori mõjukuse.

Teadlaste või streigiõiguseta päästjate arvelt on aga lihtsam kokku hoida, sest kõige lihtsam on neil otsustajaid sanktsioneerida jalgadega hääletamise kaudu – kolides välismaale või leides endale teise elukutse. See on aga protsess, mis pääseb tavaliselt mõjule alles siis, kui on liiga hilja.

Kui rühma mõjukus sõltub ennekõike avalikkuse poolehoiust, on oluline oma mure nähtavaks teha, ja selles mõttes on teadlased olnud õigel teel. Paradoksaalsel kombel täidavad teadlased sellega poliitikute õpetussõnu – ikka ja jälle on poliitikud erinevates aruteludes nentinud, et keegi pole veel teadlaste ja õppejõudude häältega riigikokku pääsenud. Seega on vaja mõjutada laiemat avalikkust.

Ma arvan, et Martin Helmel on õigus, et streik ja meeleavaldused olid ülereageerimine.

Tõesti, otsus, et teaduse rahastamine hetkel ei suurene, ei tähenda veel teadmistepõhise Eesti surma ja see valitsus pole kaugeltki esimene, kes teaduse rahastust ei tõsta. Aga avaliku kommunikatsiooni mudelis, kus kuuldakse üksnes kõige reljeefsemaid sõnavõtte – ja mille kujunemisele Helme ise palju kaasa on aidanud – ei jäägi teadlastel midagi muud üle!

Nii tasubki teadlaste meeleavaldust võtta eeskätt huvirühmapoliitika loomuliku osana.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.