Martin Pent: tehnoloogiline abikäsi ja personaalharidus ({{commentsTotal}})

Martin Pent
Martin Pent Autor/allikas: Õpetajate Leht

Usutavasti on suurem osa õpetajaid jõudnud ära näha koolitajad või esinejad, kes pakuvad eri variatsioonides üht ja sedasama silmamoondustrikki. See on lihtne retsept: näidata pilte "enne" ja "pärast", kirjutab algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris Martin Pent.

Esmalt ilmuvad ekraanile näiteks kaks lennukit, üks on vendade Wrightide oma ja teine nüüdisaegne Boeing. Siis, oletame, pildid autodest nüüd ja sada aastat tagasi. Erinevad kui öö ja päev. On olnud fotosid ka kosmoselaevadest enne ja nüüd. Ja viimaks kuvatakse auditooriumi ette pilt koolitunnist tänapäeval ning ennevanasti, see tähendab millalgi möödunud või lausa ülemöödunud sajandil.

See viimane on puänt. Vististi peab see olema naljakas, kuid kindel ei või olla, ehk peab see mõjuma hoopis traagiliselt. Mitte midagi pole muutunud. Mõlemal pildil on kinnine ruum, kus paarkümmend noorukit istuvad laudade taga ning üks, mõõtmetelt suurem ja aastatelt vanem, seisab püsti ja toimetab klassi ees.

Vast kõige tragikoomilisem ongi tõik, et esineja, kas siis teadvustatult või mitte, etendab ise sedasama kurbmängu õpetajatest kuulajaskonnale.

AltSchooli näide

Ruumis viibijad on nõutud. "Miks me teeme nii?" näib kõlavat kuuldamatu küsimus. "On aeg teha teistmoodi!" turgatab nii mõnelegi pähe.

Eks leidu ka neid, kes lihtsalt ohkavad ja leiavad, et on küüniline võrrelda võrreldamatut; et ehk peaks objektid ja inimesed hoidma eraldi ning asetama koolitunni hoopis sobivamasse kategooriasse. Näiteks sellisesse, kus on koosolekud, peod, matused ja muud sotsiaalse loomuga üritused. Et siis avastada: ka nende olemus on püsinud muutumatuna aegade hämarusest saadik.

Arvutite võimsus on arenenud mitme suurusjärgu võrra, aga õpilased istuvad ikka koolipingis. Nii kuulajaid kui ka koolitajat ennast näib painavat aga rõhuv mure, mis tahab rinnust valla pääseda: miks oleme jäänud toppama kõigest inimese tasemele? Millal inimeste ajud järgi arenevad? Ühe perspektiivina nähakse lisaks tehnoloogilisele abikäele nn personaalharidust.

Möödunud aasta novembris ilmus ajakirjas The Atlantic huvipakkuv artikkel ühest algatusest otse Ränioru külje all, maailma innovatsiooni südames, kus inimesed, kel jagub nii taipu kui ka ressursse, asusid ellu rakendama täiusliku kooli ideed.

See on 21. sajandi kool selle kõige esinduslikumas tähenduses, koht, kus on uusimaid olemasolevaid vahendeid kasutades püütud luua kõigi kolme, s.o õpilase, tehnoloogia ning individualiseerimise täiuslikem mõeldav sümbioos.

AltSchooli keskne eetos kõlab selle rajaja, Google'i endise juhtivtöötaja Max Ventilla juhitava meeskonna jaoks umbes nii: heita ajaloo prügikasti industriaalajastu vabrik-koolide kontseptsioon koos oma iganenud mõttemalliga õpilastest kui konveierilindil toodetavast lihttööjõust ning minna üle moodsa aja õppijakesksele lähenemisele, et arendada 21. sajandi pädevusi.

Tuleb tunnistada, et juhtmõte ei kõla ka siit, Läänemere kaldalt lugedes kuigi võõrana.

On raske ette kujutada, mida enamat saaks veel õpilastele pakkuda, kui pakub see kool. "Teenus" on täiuslik. Kadunud on õpetaja kehtestatud tähtaegade ja nõudmiste kammitsad, kuna kogu õpe on personaalne, lähtudes iga õpilase võimetest ning tempost. Tagasisidet antakse pikkade, jutustavas vormis aruannetena, mida õpetajad kirjutavad õpilastele ja vanematele kaks korda kuus.

Välisest särast hoolimata muutub asi hoopis keerukamaks, kui on tarvis kuidagi kõrvutada õpilaste standardiseeritud testide tulemusi nn vanamoodsast koolisüsteemist tulevate õpilaste omadega.

Kas ja kuidas on need õpilased arenenumad kui nende eakaaslased mujalt? Kui AltSchooli õpilased ka saavutasid emakeeles ja matemaatikas mõningatel juhtudel kõrgemaid tulemusi, siis õppevormi kui sellise mõju need ei tõendanud, kuna valim polnud juhuslik. Või, nagu sõnastas tulemuse üks uuringu läbiviijatest: "Puuduvad tõendid selle kohta, et kõrgemad testitulemused olid tingitud isikustatud õppest."

Veel mitu korda keerukam on vastata küsimusele, kas ja mida selline ultramoodne, hüperindividualiseeritud ja äärmuseni tehnoloogiast läbi imbunud õppeprogramm kasvatuslikus plaanis arendas.

Kasvatust ju numbrites ei mõõda. Kuid oodata sellelt uuelt kontseptsioonilt – personaalhariduselt, mis lubab selle arvukate poolehoidjate sõnul koolilapsed viimaks ometi vana süsteemi "inimvaenulikkusest" päästa – mingeidki üheseid ja käegakatsutavaid tulemusi, on igati loomupärane ja mõistlik. Vähemalt seni neid napib.

Eesmärk ja koostöö

Isiklike õpiteede küsitavusi on alles hiljuti üpris selgesõnaliselt lahanud Maarja Vaino ("Igal õppijal oma tee – visioon või utoopia". Postimees, 20.05). Pole kahtlust, et kontseptsioon on pühitsetud heade kavatsusega, kuid sageli hämmastab selle apologeetite pime vaimustus, mis pealtnäha ühe teise ääretult olulise 21. sajandi oskuse, kriitilise mõtlemise nagu hoopis varju jätab.

Toome mõned näited. Eks ole paljude ootused arvutitele kui inimeste päästjatele lausa messiaanlikud, aga ainult senikaua, kuni ajuteadlaste, näiteks Jaan Aru arvukaid väljaütlemisi eirata.

Ka arusaam, et minu koolipõlve rehkendamisraskused tulenesid pedagoogi oskamatusest läheneda mulle personaalselt ja õpetada mind viisil, mis vastab kõige paremini minu isiklikule õpistiilile, kõlab üpris veidralt, kui lugeda, kuidas korreleerub õppija soorituse tase tema enda sedastatud isikliku õpistiiliga.

Selgub, et ei korreleerugi. Tõendid selle kohta, et end visuaalseteks, auditoorseteks (kuulamise põhiseks), kinesteetilisteks (või ehk lausa olfaktoorseteks ehk lõhnapõhiseks) jms õppijateks pidavad subjektid ka tegelikult nimetatud viisil materjali paremini omandavad, on pehmelt öeldes küsitavad.

Üks kõige omapärasemaid väiteid, mida on toodud esile isiklike õpiradadega kaasneva hüvena, näeb ette nende rolli õpilaste ebavõrdsuse vähendajana. Seesugune oletus peaks panema kukalt kratsima. Et inimesed erinevad väärtuste, kultuuritausta, motivatsiooni, vaimsete võimete ja muude näitajate põhjal, mida on paratamatult kujundanud nii geneetika, sotsiaalne kontekst kui ka koolieelne kasvatus, ei tohiks olla saladus.

Seega, kas on tõesti ennekuulmatu arvata, et võttes õppimiselt ära ühisosa, põrutavad võimekamad ja motiveeritumad lihtsalt oma teed ning kel motivatsioon juba algupäraselt madal, loobuvad haridusest millegi hoopis meelepärasema nimel? Kuidas saab teha koostööd, kui igaühe eesmärk on erinev?

Sarnane probleem tuuakse esile USA personaalhariduse suunitlusega koolide hindamisraportis: õpilaste koostöö ja vastastikune abistamine on raskendatud, kuna kõik ajavad oma asja.

Hea idee, vale liik

Personaalhariduse kui viimase Eesti haridusstrateegia ühe põhiosise küsitavused lähtuvad kokkuvõtlikult ühest eeldusest, mis muudab kriitilisema pilguga vaatleja ettevaatlikuks kogu visiooni suhtes. Maarja Vaino sõnastuses: eeldus on, et kõik inimesed on ilusad, targad ja head. Selle kinnituseks kõlbab kenasti ühe strateegia pooldaja lause: "Seega ei piisa [haridusreformide] toimumiseks selle seadustamisest, muutuma peaksid asjaosaliste käitumisnormid, mõtte- ja väljendusviis ning koostööoskus" (Katrin Aava. "Haridusstrateegia muudab suhteid ühiskonnas", Postimees, 06.05).

Kuna kontekstist tuleneb, et "asjaosaliste" alla kuuluvad täiesti mõistetavalt nii õpetajad, lapsed kui ka lapsevanemad ehk sisuliselt terve ühiskond, kas on see siis juba ütlematagi selge, et muuseas tuleb kiiresti tühistada populatsioonis senine ebatäiuslik inimloomus, teha sellele kiire tarkvarauuendus ning astuda sellest hetkest alates edasi ühtse, mõistliku ning omakasupüüdmatu perena?

Samas artiklis väidetakse ka näiteks, et "haridusstrateegia õnnestumise võti on koostöökultuuris". Ilus, ent kuidas näeb see välja ajal, mil ühiskond tervikuna on niivõrd lõhki, nagu ta ammu enam olnud pole, seda isegi välisvaenlase olemasoluta? Kui konservatiivid ja liberaalid, reformarid ja ekreiidid, eurofiilid ja eurofoobid juba tavaelus üksteist välja ei kannata, siis miks peaksid nad seda tegema lastevanematena ühtses kooliperes?

Veel muretsetakse mainitud kirjatöös olukorra üle, kus haridust hakatakse nägema tarbekaubana. Kuid kas pole haridus tarbitava teenusena paljude jaoks tõsiasi niikuinii, ja seda juba ammu? Veel enamgi, ilmselt on see igasuguste kosmeetiliste tegurite (palk jms) taustal üks tuumikmotiive vaikivale protestile, mis ajab noored õpetajad koolidest minema või välistab selle elukutse valiku sootuks (Martin Ehala. "Miks noored ei soovi õpetajaks saada?", Postimees, 12.02).

Nimekas bioloog Edward O. Wilson olla omal ajal võtnud kogu kommunismi ideoloogia kokku nelja sõnaga: "Hea idee, vale liik." Tahes-tahtmata tekivad sarnased mõtted ka isikustatud õpiteede ning kõikvõimalike uute suurte haridusvisioonide kohta üldiselt. Ka kindlas kõneviisis esitatud tulevikunägemused, mida visionäärid oleks justkui juba ette näinud, kuigi tegelikult ei ole, mõjuvad pigem tõusiklikult.

Praegune haridussüsteem pole kaugeltki täiuslik, kuid märke sellest, et uus kuidagi parem tuleks, pole samuti.

Kõik inimesed ei hakka tegema koostööd. Kõik inimesed ei huvitu põrmugi isiklikust õpirajast, st sisuliselt üksinda õppimisest. Kõik ei oska ega tahagi valida oma isiklikku õpirada, jne. Ja lõpuks: kõik ei tahagi vabatahtlikult olla targad, head ja vooruslikud. Küsimus on (ja see küsimus on alati sama), kas isikustatud õpe on parem optimeerija kui praegune ainekeskne õpe. Sest optimeerimine, plusside ja miinuste kaalumine on see paratamatult.

Hariduse pühaks graaliks on ja ilmselt ka jääb selle parim allutamine majandusest tuntud teilorismi loogikale. Nii nagu majanduses püüdleb see võimalikult efektiivse tootlikkuse suunas, püüeldakse ka hariduses nüüd ja igavesti selle nimel, et muuta inimesed võimalikult targaks ja heaks võimalikult kiiresti.

Kas selline loogika üldse õige on, on juba iseküsimus. Ja ka koolitaja mure selle pärast, kuidas autod muudkui muutuvad ja arenevad, kuid inimene on ikka lihtsalt inimene – tähendab, temagi haridusteed ei saa veel lõppenuks lugeda, kui selliseid asju juba kõrvutatakse.

Võidakse ju küsida, et kui personaalmeditsiini suunas liigutakse, siis milleks olla skeptiline personaalhariduse suhtes? Aga ilmselt sel lihtsalt põhjusel, et kuitahes keeruline ka on inimese immuunsüsteem ja füsioloogia, on inimese psüühika, mille sihtmärk haridus on, veel määratult keerulisem.

Kui meditsiini pisimad sihtobjektid – molekulid – väärivad vähemasti oma nimetust, st on objektid, siis hariduse missioon hõlmata ja kujundada inimest tervikuna ühes tema geneetiliste, psühholoogiliste ja erakordselt keeruliste sotsiaalsete tegurite kompleksi ehk tahtelise subjektina tundub suisa hoomamatu.

Tehnoloogia ahelais

Seesuguse üleelusuuruse keerukuse kompromissina on siiski ette näidata teatavad jõhkrad üldistused, mis on inimeste kirjeldamisel alati enam-vähem paika pidanud.

Alustuseks kasvõi tähelepanek, et inimesed on valdavalt pragmaatilised. Ja kas poleks kaheldava isikliku hariduse kontseptsiooni asemel mõttekam alustada millestki hoopis lihtsamast – luua tingimused selleks, et süsteemi võitjaid (teadlasi, õppejõude, haritlasi) ootaks ees mingi aus preemia, mitte virelemine vaesuse piirimail?

Seda nimelt selleks, et "süsteemi" sisenevad õpilased, pragmaatilised nemadki, näeksid peamist motivaatorit, mis ilmalikus maailmas inimesi liigutama panevad: materiaaliselt kindlustatud, turvalist ja head elu.

Jutu alguses mainitud artikkel San Francisco lähistel paikneva AltSchooli kohta ei keskendunud muuseas vaid vastse kooli kirjeldusele. Teine sisuliin rääkis noorest meesõpetajast nimega Paul France, kes jättis mõni aasta tagasi oma töö Chicago tavakoolis, et võtta osa Ameerika Ühendriikide läänerannikul terendavast revolutsioonist hariduses.

Paar aastat hiljem, kogunud uuendusmeelse õpetajana ka kuulsust, naasis ta pärast esimese vaimustusepuhangu vaibumist Chicagosse. Talle ei meeldinud enam see, mida ta nägi. Õpilased justkui küllastusid tehnoloogiast.

Talle tundus, et õpilased õpivad lävima mitte teiste inimeste, vaid oma tahvelarvutitega, sest need tekitavad sedavõrd sõltuvust, et jätavad inimsuhted sootuks varju. Veetnud uuesti aasta tavakooli õpetajana, leidis ta, et kuigi ta pole tehnoloogia vastu, kasutab ta seda nüüd nii vähe kui võimalik, seevastu näeb hoopis pliiatsis ja paberis mingit sellist väärtust, mis varem tema silmale varjatuks jäi.

Tee, mis tahad, inimeste ja tehnoloogia evolutsioon on kaks eri asja, nende tempo on väga erinev. Ühele teed sa tarkvarauuenduse, teisele paraku mitte. Kui personaalseks saab siis hariduse teha?

Väga personaalseks, ilmselt rohkem, kui arvatagi võime. Kuidas ja kas üldse see soovitud ideaalide kujundamisele kaasa aitab, on juba iseasi. Üks ettepanek juba ülejärgmisele haridusstrateegiale: ehk tuleks õpipädevustesse lisada hoopis sellised omadused nagu "kannatlikkus" ja "leplikkus".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Õpetajate Leht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: