Kersti Kaljulaid võidupüha paraadil: Vabadussõja võitis terve rahvas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kersti Kaljulaid
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Valmis peab olema. Arendame ju ka oma Kaitseväge ja Kaitseliitu olukordadeks, mis on vähetõenäolised, kuid siiski võimalikud. Samamoodi võiksime me kõik olla valmis muudeks keerulisteks sündmusteks, mis on vähetõenäolised, kuid siiski võimalikud, ütles Vabariigi President Kersti Kaljulaid võidupüha paraadil Tartus.

"Kord nägin, et Elva silla juures seisab lääne pool raudteed üks suure habemega maamees hobusega ja jagab midagi ümberseisjatele. Läksin vaatama. Reel asus kahekümne viie toobiline piimanõu, milles oli rohkete pekitükkidega jahukaste. Oli ka õnne sellest osa saada."

Nii kirjeldas ühte päeva Vabadussõjas soomusrongil number 2 võidelnud Ilmar Raamot. Vabadussõjas, mille lõpuni oli täna sad aastat tagasi jäänud veel pisut rohkem kui kuus kuud. Pikka ja rasket, aga ikkagi juba väga lootusrikast kuud.

Sõdur vajab võitlemiseks mitte ainult püsse ja padruneid, vaid ka sooja kõhutäit. Meie Vabadussõja alguses oli rahvaväel puudus peaaegu kõigest. Ja tihti oli see just tavaliste inimeste toiduabi, mis Vabadussõja esimestel kuudel sõjameeste kõhtu täitis.

Vabadussõda ei võitnud rindesõdurid üksinda, vaid ka sõjaväele voorivankri andnud talumees, tagalas korda hoidnud kaitseliitlane, sõduritele vormiriideid õmmelnud rätsep, haavatute eest hoolitsenud halastajaõde. Vabadussõja võitis terve rahvas.

Ühine pingutus viis meid toona sihile. Tänapäeval nimetame sellist kogu ühiskonna ühist pingutust laiapindseks riigikaitseks.

See tähendab kõikide eluvaldkondade valmisolekut kriisideks ning kogu ühiskonna kaitsmist.

See tähendab arusaamist, kuidas haiglad saavad ka suuremas hädaolukorras ravida kõiki abivajajaid.

See tähendab mõtlemist, kuidas me kriisiolukorras kõik kõhu täis saaksime – rahvana, kes erinevalt saja aasta tagusest ajast üldjuhul ei kasvata endale ise toitu.

Muidugi tähendab riigikaitse täna enamat kui valmistumist klassikaliseks konventsionaalseks konfliktiks. Palju suurema tõenäosusega võime näha suurema elektrikatkestust, lumetormi, üleujutust või rööbastelt maha sõitnud ohtlikku veost. Sellised kriisid ei ole ohuks Eesti iseseisvusele, kuid võivad halvata igapäevaelu ja vähendada turvatunnet. Kuid sellest – iga inimese turvatundest – algab Eesti julgeolek.

Laiapindse riigikaitse arendamisel on meil veel väga palju teha. Ainult riik saab töös hoida haiglavõrku, tagada pikaajalised toiduvarud või hoida tänavatel korda. Kuid riik ei jõua kunagi kõikjale, ei tava- ega kriisiolukorras. Igaüks meist saab väga palju ära teha selleks, et ennast ja oma lähedasi igasugustes olukordades kaitsta.

Lihtsad asjad: igaüks meist saab endale koju osta väikese toiduvaru. Tuletada meelde esmaabivõtted. Laadida alla Naiskodukaitse kriisiolukordade mobiilirakenduse. Hoida käepärast neid käitumisjuhiseid, mis riik paari kuu eest inimestele laiali saatis.

Need juhised on selleks, et võimalikult suur osa inimestest käituks mistahes kriisiolukorras läbimõeldult, veel parem – isegi läbi harjutanult. Kriisidest sünnivad alati kangelased, sest nad suudavad toime tulla ootamatustega ja leida julgeid ning nutikaid lahendusi. Aga mida rohkem on neid, kes on harjutanud ja teevad lihtsalt rahulikult seda, mida oskavad, seda vähem on vaja kangelaslikult, aga tihtipeale kõrge riskiga tegutseda.

Valmis peab olema. Arendame ju ka oma Kaitseväge ja Kaitseliitu olukordadeks, mis on vähetõenäolised, kuid siiski võimalikud. Samamoodi võiksime me kõik olla valmis muudeks keerulisteks sündmusteks, mis on vähetõenäolised, kuid siiski võimalikud.

Eesti inimeste turvatunnet ja julgeolekut mõjutavad ka välismaised kriisid. Kriisid, mida ka meie aitame liitlastel lahendada. Saame liitlaste abile loota ka Eesti kaitsmisel. Liitlased olid meiega Vabadussõjas ja liitlased on meiega täna siin Tartus. Kaotades ollakse alati üksi. Liitlaste toel on kaotada võimatu – alati on keegi, kellega saab koormat jagada nii, et see üle jõu ei käi. Koos oleme võitmatud.

Saja aasta eest Elva silla juures kohaliku talumehe rohkete pekitükkidega jahukastet söönud Ilmar Raamot läks Vabadussõtta vabatahtlikult Reaalkooli õppursõdurina. Tema, nagu kõik teised Eesti inimesed, andis oma osa Vabadussõja võitmisse. Selleks, et me täna saaksime olla siin. Samamoodi ei seisa täna kaitstud Eesti eest vaid Kaitsevägi ja Kaitseliit, vaid seda oma osa saab anda igaüks meist.

Kohe algab Kaitseväes uus aastaring uute ajateenijatega, kellest aastaga saab meie reservarmee noorim täiendus. Edu teenistuses alustajaile, tänu neile, kes kevadel reservi arvatud ja tere tulemast neile, kes otsustanud oma kaitseväelist kogemust nüüd ja edaspidi Kaitseliidus kasutada!

Hoiame Eestit! Head võidupüha, kallis Eesti rahvas! Elagu Kaitseliit!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: