Pühapäeval Minskis lõppenud 2. Euroopa mängud toimusid küll meist üksnes linnulennu kaugusel, kuid infot neist tuli üksnes tänu Eesti sportlaste medalivõitudele. Mis teha, kui elame just säärasel rahvusvaheliste suhete ajal, mil ka meediakajastuse ja üldse suhtumise toimuvasse määrab paljus see, kes korraldab ja kus midagi korraldatakse.

Otsus Euroopa mängude korraldamiseks aasta enne korralisi olümpiamänge langetati detsembris 2012 ja esimesed mängud peeti juunis 2015 Bakuus. Otsustamise ajal lõõmas kogu Lähis- ja Kesk-Ida sõdadest ja revolutsioonidest ning kohe tuli ilmale kalifaat, 2014. aastal algas Ukraina epopöa. Ehk siis saab tõdeda, et need mängud tulid ilmale poliitiliselt halval ajal.

Aserbaidžaan maailmakaardile

Igal juhul tuleb tunnistada naftarikka Aserbaidžaani liidri Ilham Alijevi ponnistusi, et tuua oma riik positiivselt maailmakaardile, selleks rahvusvahelisi suurüritusi (tänavu novembris tuleb Bakuus 120 riiki ühendava mitteühinemisliikumise tippkohtumine) ja just spordiüritusi korraldades.

Tehes viimast võidu Pärsia lahe äärsete naftariikidega ja panustades selgelt Aserbaidžaani kuulumisele Euroopasse. (Tasub mäletada Brüsseli mõttetarkade programmdokumenti aastast 2003, mis kuulutas, et "Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia ei asu Euroopas"). Tulenevalt domineerivast elulaadist ja demokraatia traditsioonidest (1918. aastal sai Aserbaidžaanist esimene moslemite vabariik maailmas ja seda kohe ka naiste valimisõigusega).

Tänu ROKi presidendi Thomas Bachi toetusele sai ainsana kandideerinud Bakuust esimeste Euroopa mängude toimumispaik. Osales 6000 sportlast - neist 58 Eestist - 50 riigist. Seda hoolimata tohutust poliitilisest vastutöötamisest mängude toimumisele, mis lõppes toona sellega, et Aserbaidžaan saatis pärast mänge riigist välja inimõiguste pidevast rikkumisest rääkiva OSCE missiooni.

Tegelikult oli selleks hetkeks otsustatud Euroopa mängude jätkamine Hollandis. Kuu hiljem aga loobus Hollandi valitsus toetusest "seitsme-linna-EM-ile" ja novembris 2015 läks õigus just Sotši OM-i korraldanud Venemaale. Parasjagu vallandas WADA Venemaa sporti põhjalikult raputanud dopinguskandaali ja oktoobris 2016 otsustati, et 2. Euroopa mängud toimuvad Minskis.

Ida-Lääne vastasseisus on viimane oma inimõiguste raportiga veelgi halvemas seisus kui Aserbaidžaan. Valgevenet on pikalt peetud "Euroopa viimase diktaatori" (George W. Bushi määratlus) maaks, mis paraku on pigem desorienteeriv määratlus.

Aastast 1994 võimul olev batka Aleksander Lukašenka oli kindlasti diktaator võrrelduna Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga.

Valgevene režiimi kuulutamine hullemaks Vladimir Putini omast on aga kogu aeg teeninud vaid ühte propagandistlikku eesmärki – aidata väita, et Putini oma polegi Euroopas kõige hullem. Ehk siis – temaga saab suhelda, sest on ju veel üks hullem, keda johtuvalt demokraatia nappimisest, inimõiguste rikkumisest karistatakse, isoleeritakse jne.

Sellest ka suhteliselt napp info 21.-30. juunil Minskis toimunud 2. Euroopa mängudest, kus võistlesid 50 riigi sportlased, kokku 4000, neist 68 olid eestlased, kes võitsid neli medalit.

Kremli "pehme jõud"

Nagu teada, oli sedapuhku kümnel võistlusalal võimalik täita Tokio OM-i norme. Lisagem sedagi, et järgmised Euroopa mängud peetakse 2023 aastal. Poolas Krakowis ehk Brüsselis domineeriva arvamuse järgi jällegi vales kohas, sest Euroopa Komisjon ja ka europarlament on korduvalt Poola praeguse valitsuse tegevust arvustanud. Ent lootkem, et eesseisvad aastad toovad muutusi praegu domineerivatesse kujutelmadesse poliitikast ja poliitilistest eesmärkidest.

Minski valimine 2. EM-i asupaigaks rahuldas Putinit täielikult, sest Venemaa ja Valgevene moodustavad ka liitriigi (aastast 1997) ja kuna Minsk vajas materiaalset abi mängude korraldamiseks, avanes Kremlil automaatselt võimalus lasta käiku oma "pehme jõu" poliitika.

Teadupärast tõi selle termini kasutusse USA presidendi Bill Clintoni administratsioon ja selle all mõeldakse oma riigi maine kujundamist ja parendamist välismaal, selleks parimat oma kultuuri- ja teadussaavutustest ning elulaadist eksponeerides.

Tahes-tahtmata on riikide visiitkaardiks ka nende võime korraldada suuri rahvusvahelisi üritusi või neid vajadusel ka endale n-ö osta (mida kinnitab rulluv skandaal FIFA turniiri korraldamisega Qataris).

Kui Bakuu EM-il rabati pealtvaatajaid sellega, et 100 miljonit dollarit maksnud avatseremoonial esines Lady Gaga John Lennoni lauluga "Imagine", siis Minski avasõu jõudis tutvustada ka Valgevenemaalt pärit kunstnikke Marc Chagalli ja Léon Baksti, lennukikonstruktorit Pavel Sukhoid ja Nobeli teaduspreemia laureaati Žoress Alfjorovit. Jääb vaid kahetseda, et seda vaatemängu ja ka lõputseremooniat ei jagatud juba mainitud põhjustel kogu maailmale.

Traditsiooniliselt sõidavad olümpiamängudele kokku mitte ainult sportlased, vaid ka poliitikud. Sestap tasub teada, kes on seni väisanud n-ö vales kohas, Venemaa ja tema liitlaste seisukohalt aga Suveräänsete Riikide ühenduse pealinnades toimunud Euroopa mänge.

Bakuus olid kõigest aasta pärast sõja algust Ukrainas aukülalistena kohal Putin, Türgi president Recep Tayyip Erdogan, Valgevene Lukašenka, Turkmenistani Gurbangulõ Berdõmuhammedov ja teised, kuid ei ühtegi samaväärset tegelast Euroopa Liidust.

Põhimõtteliselt sama pilt avanes Minskis EM-i avamisel - Venemaa peaminister Dmitri Medvedev, Aserbaidžaani liidrit esindas tema tütar Leyla ja parlamendi esimees Asadov, Serbia ja Moldova presidendid Aleksandar Vucic ja Igor Dodon, Bosnia serbide president Milorad Dodik ehk siis tuntud Kremli-meelne seltskond.

Pluss Läänes kurikuulsaks hinnatav Tšetšeenia liider Ramzan Kadõrov, kes sai batkalt Rahvaste sõpruse ordeni. Ent esimest korda oli kohal ka Gruusia uus (detsembrist 2018) president Salome Zurabišvili, kes Tbilisis puhkenud meeleavalduste tõttu kiiresti koju tagasi pöördus.

Nüüd alustatakse uudiseid ka spordivõitudest

Ukraina sündmustest alates sanktsioonide all kannatav ja vastusanktsioone rakendav Kreml tegi selle aasta algul oma telepropagandas radikaalse pöörde, kui päevauudistes hakati esimesena mainima ka oma riigi sportlaste medalivõite.

Värskendav käik seisus, kus aastakümneid oli esimeses järjekorras räägitud riigipea toimetamistest, seejärel vaheldumisi oma elust-olust ja edust/tagasilöökidest rahvusvahelisel areenil. Nüüd alustatakse uudiseid ka spordivõitudest, kusjuures Putin ise on varmas ka iga kuldmedalivõitjat õnnitlema.

Säärase päevauudistele uudse lähenemise seni huvitavamad kajastuspäevad olid 24.-26. juuni, kui Kremli propagandamasin läks võtma hoolikalt ettevalmistatud esimest poliitilist võitu Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel.

Teadupärast taastati Venemaa osalemine ENPA töös nii nagu poleks Krimmi okupeerimist ja jätkuvat sõjategevust Donbassis – mille tõttu Venemaa delegatsioon 2014. aastal ukse taha saadeti – olemaski.

Strasbourgis vaieldi pikalt ja hääletati kümneid kordi. Samal ajal toimusid EM-i võistlused, kus Venemaa sportlased korjasid medalid. Sestap rullus televaatajate ette tõeline pudru võitudest poliitika ja spordirindel ehk räägiti esimeses järjekorras just nii, nagu hetkel oli – nüüd uus võit poliitikarindel, nüüd uus võit spordirindel!

Poliitikas vajus võitude seeria küll öhe, sest kui Ukraina delegatsiooni lahkumist ENPA-lt veel mainiti, siis Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Gruusia kaasaminekut Kiieviga saatis vaid fraas "ja mõned veel". Aga võit jäi tõesti kõlama ja seda kinnistati järgmistel päeval teadetega sportlaste võitudest Minski EM-il.

Nagu teada, jõudis Putin Osakas toimunud G20 kohtumiselt – kus ta olla olnud vaid edukas – tagasi ka Minski EM-i viimastele võistlustele ja andis isiklikult üle medaleid sportlastele. Sedapsi sai lihtsalt kinnitatud niigi tajutav, et Kremlile on sport selgelt pehme jõud poliitikas, sportlaste võidud osa Venemaa poliitika edenemisest maailmas.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.