Ametisse valitud järgmine Eesti Vabariigi president Ülle Madise on juba teatanud ühest muudatusest, mida ta presidendi institutsiooni töös teha soovib: muuta riigikaitse nõukogu kohtumised senisest regulaarsemaks ja süsteemsemaks.

Riigikaitse nõukogu on riigivanema ja hiljem presidendi juures nõuandva organina eksisteerinud 1933. aastast. 1992. aasta põhiseadusesse võeti see samuti üle. 

Põhiseaduse Assamblee kolme kümnendi tagustest materjalidest paistab, et riigikaitse juhtimise üle käis põhimõtteline vaidlus. Üks keskseid küsimusi oli, kellele peab kaitseväe juhataja alluma ning milline peab olema presidendi, valitsuse ja riigikogu omavaheline tasakaal. Arutati muu hulgas varianti, kus kaitseväe juhataja alluks riigikogu moodustatud riigikaitsenõukogule.

Vastuvõetud põhiseadus jättis kaitseväe juhataja alluvuse selgelt määratlemata. Valitsusele kuulus küll täidesaatev riigivõim, kuid kaitseväe juhataja nimetas ametisse riigikogu presidendi ettepanekul.

Ajaloolane Hellar Lill on toonast ähmast alluvuslahendust põhjendanud kartusega ühe tollase Eesti poliitilise liidri võimalike ebademokraatlike võimuambitsioonide ees. Midagi sarnast on öelnud ka Põhiseaduse Assamblee liige Liia Hänni.

See alluvussuhte ähmasus tekitas hiljem probleeme. Loodetud tasakaalu asemel tekkisid 1990. ja 2000. aastate kaitsetülid ja pädevusvaidlused.

2011. aasta põhiseaduse muudatusega eemaldati põhiseadusest senine kord, mille järgi nimetas kaitseväe juhataja presidendi ettepanekul ametisse riigikogu. Kaitseväe juhataja ametisse nimetamine anti seadusega valitsuse pädevusse. 

Tõsi, selles on hiljuti toimunud väike, aga oluline muutus. 1. oktoobrist jõustub seadusemuudatus, mille kohaselt kaitseväe juhataja kandidaat esineb enne ametisse nimetamist riigikogu täiskogu ees ning riigikaitsekomisjon annab valitsuse jaoks siduva nõusoleku. Alles siis saab valitsus kaitseministri ettepanekul ta kaitseväe juhatajaks nimetada.

Muudatuse taga polnud niivõrd põhiseadusliku süsteemi läbimõeldud ümberkujundamine kui poliitiline kompromiss riigikogus, valitsusel oli kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse vastuvõtmiseks vaja riigikaitsekomisjoni vastuseis maha võtta.

Samal ajal on presidendi kui "riigikaitse kõrgeima juhi" tiitel põhiseaduses endiselt alles. See väljend võeti ka 1992. aasta põhiseadusesse üle varasemast presidentaalsest riigikorrast ja on jätkuvalt eksitav.

2011. aasta reform jäi üsna kitsaks ja põhiseaduse kommenteeritud väljaannegi tõdeb, et "Vabariigi Presidendi kui riigikaitse kõrgeima juhi roll on ennekõike sümboolne ja tasakaalustav." Kommentaarid märgivad seejuures, et kehtivad seadused ei sätesta presidendile eraldi volitusi ega ülesandeid, mis tuleneksid just tema staatusest riigikaitse kõrgeima juhina.

Presidendil on mõned reaalsed, kuid valdavalt reservse iseloomuga riigikaitsepädevused. Ta teeb riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamiseks ning Eesti vastu suunatud agressiooni korral võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ise välja kuulutada, ootamata riigikogu otsust. Samuti on seaduses ette nähtud juhtumeid, kus kaitseväe või kaitseliidu kaasamine riigisiseste korrakaitse- ja kriisiülesannete täitmisse eeldab presidendi nõusolekut.

Need volitused on reaalsed, kuid sedavõrd episoodilised ja reserveeritud erandolukordadeks, et neist ei moodustu midagi, mida tavakeeles võiks pidada riigikaitse tegelikuks "kõrgeimaks juhtimiseks". See eksitavus anna riigikaitse nõukogu istungitelt avalikkuse ette jõudvatele arvamustele ka mõnevõrra suurema kaalu ja riigipeale suurema näilise staatuse. Küsimus on, kuidas valitud president Ülle Madise ja tema väga kogenud uus julgeoleku- ja välispoliitika tiim seda sümboolset rolli täitma hakkab.

Ülle Madise on põhjendanud riigikaitse nõukogu regulaarsema ja süsteemsema korraldamise vajadust laiapindse julgeoleku arendamise vajadustega. Siin on laiapindse julgeoleku planeerimise eest vastutaval riigisekretäril ja presidendi kantseleil kindlasti ühine huvi. Riigikogu riigikaitsekomisjon pole laiapindse riigikaitse vastu kuigi suurt entusiasmi üles näidanud, ka seal on tegeldud peamiselt sõjalise kaitse küsimustega, kuigi riigikantselei on teinud ettepanekuid laiapindse julgeoleku teemade tihedamaks aruteluks.

Ülle Madise personalivalik toob kaasa ka intriigi. Endine riigisekretär Taimar Peterkop saab riigikaitse nõukogu nõunikuna hakata praegust riigisekretäri Keit Kasemetsa tasakaalustamise kõrval ka utsitama. Kasemetsa juhitava riigikantselei seaduslik ülesanne on nimelt laiapindse riigikaitse ametkondade ülene planeerimine ja koordinatsioon. 

Kui vaadata seniste presidentide riigikaitse nõukogu arutelude teemasid, siis pole Madise rõhuasetuses midagi uut. Kersti Kaljulaid pani oma valitsusajal rõhu tugevalt just laiapindsele julgeolekule, vedades ise poliitikajuhi rolli võttes arutelu energiajulgeoleku teemal. Tema ajal leidis aset ID-kaardi kriis, mida arutati kaks korda. Samuti oli teemaks e-valimiste turvalisus.

President Alar Karise ametiajal on nõukogus räägitud elanikkonnakaitsega, kaitsetööstusega, energiajulgeolekuga ja ränderünde ohuga seonduvast.

Isegi tugeva välispoliitilise suunitlusega president Toomas Hendrik Ilvese ajal oli riigikaitse nõukogus laiapindse julgeoleku küsimustel prominente koht: Eston Kohveri röövimine ja piiri kaitstus, Viljandi koolitulistamine ja pagulaskriis. 

Riigikaitse nõukogu vähene kasutamine tekitas kriitikat juba Lennart Meri ajal. 2000. aasta suvel heitis riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar presidendile ette, et pooleteise aasta jooksul polnud Meri riigikaitse nõukogu kordagi kokku kutsunud. 

Praegu on veel selgusetu, kui tihti riigikaitse nõukogu senisest regulaarsemad kohtumised aset hakkavad leidma. Nii Ilvese kui ka Kersti Kaljulaidi kõige tihedamatel aastatel (2014 ja 2017) käis nõukogu koos neljal korral.

Kvartaalne rütm poleks seega midagi uut. Uus oleks selle rütmi püsivus ja sellest omakorda tulenev surve ka riigipeale endale selekteerida aruteluks laiem hulk teemasid, mis omakorda tooks laiapindse julgeoleku teemad tihedamalt ja põhjalikumalt ka riigikaitse nõukogu teiste liikmete, sh peaministri ja riigikogu esimehe ning väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni esimehe teadvusesse.

Ent Eesti põhiseadus eksitab endiselt avalikkust presidendi kui "riigikaitse kõrgeima juhi" rolli puhul ja see võib ka Ülle Madise ajal kaasa tuua uusi ebavajalikke pingeid Stenbocki maja ja Kadrioru suhetesse. Võib ju näiteks küsida, kas president Alar Karise julgeolekupoliitilised seisukohavõtud on olnud sümboolse või sisulise kaaluga ning kas need on Eesti välispoliitikat tasakaalustanud või hoopis pingestanud.

Presidendi tugevatel julgeolekupoliitilistel seisukohavõttudel võib seega olla märksa suurem poliitiline mõju, kui tema formaalsetest volitustest ja sümboolsest rollist võiks järeldada. Need võivad täitevvõimu poliitikat toetada ja tasakaalustada, kuid võivad teistsuguse häälestuse korral tekitada ka uusi pingeid Kadrioru ja täitevvõimu vahel.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.