Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ütles, et kui Euroopas on kliima ja keskkond muutunud üheks olulisemaks teemaks, siis Eesti valitsus pole seda veel prioriteetseks hinnanud. Seevastu rahva teadvuses on viimase poole aastaga nihe toimunud ja saadakse aru, et kliima on teema, mis on oma olulisuselt kindlasti esikolmikus. Valitsuse programmilises dokumendis on kliimaküsimus aga alles viimastel lehekülgedel "muude teemade" all ehk ebaolulisel positsioonil, kus sellele pühendatakse vaid pool lauset.

Saatejuht Mirko Ojakivi täiendas, et see lause sisaldas kliimakomisjoni moodustamist.

Põhjuseks, mis praegusel valitsusel suurt narratiivi pole, hindas Soonvald väga erinevad maailmavaated, kus kattuvust pole. Seetõttu seob valitsust kas väga suur soov võimul püsida või väga suur soov kedagi võimult eemal hoida, kelleks praegu on Reformierakond.

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov tsiteeris Jüri Ratase tuttavat, kes võrdles peaministrit süldiga: võbeleb, kui raputada, aga koost ei lagune. Üksnes kuumus võib hakata sülti sulatama, ja kui valitsuses liiga tuliseks peaks minema, võib see ka Ratast murendama hakata.

Ojakivi ei nõustunud Päevalehe analüüsiga, et valitsus hakkab septembris lagunema, sest tema hinnangul toimib valitsuse psühholoogia põhimõttel, et Reformierakond tuleb iga hinnaga teisel pool rindejoont hoida. See hoiab ka praegust koalitsiooni koos.

Soonvald aga väitis, et läbirääkimised Keskerakonna ja Reformierakonna vahel on fakt, mida püütakse eitada sõna "läbirääkimised" kasutamise tõttu, kuid see ei muuda kontaktide olemust.

"Loomulikult, läbirääkimisi, kus on selline lillekestega ja Värska pudeliga laud ja kahel pool on inimesed-delegatsioonid, seda loomulikult ei ole, küll aga on fakt see, et nende kahe erakonna erinevad juhid on otsinud üksteisega kontakte: on vahetatud sms-e, on helistatud, on kohtutud, mingid kohtumised on ära jäänud. Loomulikult selle ajend on see, et kombata, kas üldse on võimalik - on see siis augustis-septembris-oktoobris-novembris - muuta tänast valitsust. See on fakt, et see nii on. See on fakt," rõhutas Soonvald.

Lisaks küsis Päevalehe ja Delfi peatoimetaja, milleks on Isamaa erakonda vaja, leides, et nende maailmavaade on ummikusse jooksnud, mille suurepäraseks näiteks oli ka kultuuriminister Tõnis Lukase hüsteeriline kõne laulupeol. Ja vastas ise: selleks, et pulbitsevad Sven Sester, Urmas Reinsalu, Priit Sibul ja Helir-Valdor Seeder saaksid areeni.

Šmutov sekundeeris, et Isamaa valitsuse liikmed tegid kummalise pöördumise rahva poole seoses valitsuse saja päeva täitumisega, kirjutades enda nimele sündmused, mis oleksid toimunud ka ilma praeguste valitsejatega ja mis korraldati ära juba enne valitsuse ametisse saamist, nagu juubelilaulupidu ja Christopher Nolani filmiväntamine Tallinnas.

Õhtulehe peatoimetaja küsis, et olukorras, kus valitsus on suutnud üksnes alkoholiaktsiisi langetada, tekib tal paratamatult küsimus, kelle ja milliseid probleeme valitsus selle otsusega lahendada soovis.

Soonvaldi hinnangul tegelevad praegused erakonnad liiga palju reitingute jälgimise ja rahvale meeldida püüdmisega, mistõttu ei saagi tehtud ebapopulaarseid, ent vajalikke tegevusi. Ta tõi positiivse näitena Mart Laari valitsust, mis tegi oma kukkumise hinnaga ära kõik vajalikud reformid, mis küll pahandasid välja pensionärid ja tõid Toompeale põllumehed, ent mis oli riigimehelik tegu, pööramata tähelepanu oma populaarsuse kukkumisele.

Kõik saates osalenud tõdesid aga, et opositsioon on jätnud suvise hõredamate teemadega aja täiesti kasutamata: avalikkus pole kuulnud kippu ega kõppu ei Eesti 200-st, Vabaerakonnast ega ka Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, mille juhiks Indrek Saar nii kangesti tahtis saada, ent mille eesotsas ta mitte midagi teinud ei ole. Kõigis opositsioonileerides valitseb täielik vaikus, ehkki just praegu oleks neil võimalus hõlpsalt pilti saada.