On hea meel näha, et viimastel nädalatel on arutelud kliimateemadel saanud kõvasti hoogu juurde. Veel pool aastat tagasi, riigikogu valimiste eel, pingutasid Elurikkuse ja Roheliste erakonna kandidaadid, et kuidagigi kliimateemasid aruteludesse tuua.

Vajadused ja tahtmised lähevad segamini

Kui europarlamendi valimistel rääkis see osa Euroopast, mille sarnaseks me majandusvõimekuselt ja heaolult saada tahaksime, peamiselt kliimast, siis Peep Mardiste ja käesoleva kirjatöö autorita poleks need teemad valimisdebattidesse tõusnud. Seetõttu on hea meel näha, et aeglaselt, aga siiski on arutelud kliima ümber tekkimas ning, mis veelgi olulisem, on hakatud mõistma, et tegu pole loodus- ja tehnikateadusliku probleemiga.

Selle ilmestamiseks on ilmunud hiljuti kaks suurepärast artiklit. Grete Arro on kirjutanud 8. augustil 2019 artikli sellest, miks on meil raske mõista keerulisi kontseptsioone ja kuidas see raskendab arutelusid meeltega mitte tajutavate protsesside üle nagu näiteks kliimamuutused, selle põhjused ja tagajärjed.

Päev hiljem ilmus Peeter Espaki arvamuslugu, mis Grete Arro artiklis toodut väga hästi ilmestab. Ma ei hakka Peeter Espakiga artikli seisukohtade üle argumenteerima, seda on teinud piisava põhjalikkusega Marko Kaasik, Martin Luiga ja Erik Puura.

Espak väidab oma artiklis, et kliimamuutuste tulevikuprognooside osas pole olemas teadlaste konsensust, mis vastab tõele, sest nii teadus toimibki. Samal ajal paistab tal olemas olevat konsensus selles osas, et "Kliimadebati on suuresti üle võtnud antikapitalistlik seltskond, kes on eelkõige vastu vabale maailmale ja demokraatiale."

Jääb küll ebaselgeks, kelle vahel on selline konsensus saavutatud, autor on märkinud ennast Tartu Ülikooli orientalistika vanemteaduriks ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmeks. Sellised tugevad sildistamised ei tule kindlasti kliimaaruteludele kasuks.

Siiski on oluline, et kliima- ja keskkonnakollapsi vältimiseks ja toimetulekuks püüavad lahendusi leida ka mitte-loodusteadlased, sest probleem pole mitte looduses, ega keskkonnakorralduses, vaid inimeses. Me võime asendada põlevkivienergeetika mõne teise, keskkonnasõbralikuma energiaallikaga, aga see ei pruugi olla lahenduseks meie tegelikule probleemile.

Igaüks, kes on üle elanud palgatõusu, teab, kui kiiresti muutuvad varasemad tahtmised vajadusteks. Nii juhtus inimkonnaga fossiilsete kütuste kasutuselevõtuga, keegi ei kujutanud ette kui palju on inimkond võimeline energiat raiskama.

Möödunud sajandi keskpaigas arvati et maailmale piisab paarist-kolmest toonasest superarvutist. Mitte keegi ei kujutanud ette, et inimkonnal tekib niivõrd suur vajadus omavahel kassipilte jagama hakata, kasutades selleks tuhandeid kordi võimsamaid arvuteid.

Kui tekib võimalus, siis seda ka kasutatakse. Kui me just ei piira ennast. Kuid meil lähevad segamini, mis on meie vajadused ja mis on meie tahtmised, nagu praegune majandusmudel meile peale surub.

Kuna looduse toimimise üldine printsiip on, et mitte midagi ei raisata, siis sellesse ei mahu pretsedenditult ressursse laristav liik. Meile on evolutsiooni käigus arenenud mõistus, mis mõningase treeningu järel lubab sellistest kontseptsioonidest aru saada ja see võimaldab leida ka lahendusi enesehävingu vältimiseks. Me kas piirame enda tahtmisi ise või tehakse seda meie eest.

Ei, härra peaminister!

Juba praegu tulevad signaalid mitmelt poolt maailmast, mis kinnitavad väga selgelt teadlaste poolt juba aastakümneid tagasi antud hoiatusi toidu tootmise võimekuse vähenemisest, mageveevarude otsalõppemisest, haiguste levikust nii inimeste kui ülejäänud liikide seas, liikide massilisest väljasuremisest jne.

Seni kuni me keskendume mitte midagi tegemisele põhjenduste otsimisele, ei liigu me ka lahenduste poole. Nagu näiteks arutelud, et enamik saastamisest toimub kusagil mujal - riikides, mis toodavad meile meelepäraseid odavaid kaupu, mistõttu meie ökoloogiline jalajälg asub ka seal.

Või väide, et me oleme nii väikesed, et meie maailma üks kõige mustem energiatootmine ei mõjuta mitte midagi. Kui su oma tagahoov on nagu prügimägi, siis ei ole sul võimalik naabrilt nõuda tema hoovi korrastamist.

Nagu on arutlenud hiljuti Indrek Neivelt, me peame vähem tarbima. Tuleb harjuda selle mõttega, et tulevikus ei paku heaolu mitte materiaalsetel väärtustel põhinevad naudingud, vaid mittemateriaalsed väärtused nagu head suhted lähedaste ja kogukonnaga, eneseteostuse ja loomingulise tegevuse võimalused, ligipääs loomulikus seisundis ökosüsteemidele jne.

Need on tegelikult meie heaolu ainsad allikad ka praegu, kuid meile tehakse iga päev selgeks, et üha uued ja värvilisemad tahtmised ootavad vajadusteks saamist. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kliima- ja keskkonnateemadel võtaks aruteludest rohkem osa need teadlased, kes oskavad ümber korraldada inimest, loodus- ja tehnikaharidusega inimestel sellised oskused üldjuhul puuduvad.

Ka peaminister Jüri Ratas väidab, et: "Eestis ei ole olnud valitsust, mis nii tõsiselt esimese saja päeva jooksul oleks kliimateemasid arutanud, kliimaneutraalsuse teemasid".

Selles väites on kurb tõde, ilmselt tegeles keskkonnateemaga viimati tõsiselt Andres Tarandi juhitud valitsus, mil sai vastu võetud näiteks säästva arengu seadus.

Ei, härra peaminister, kui teie arutelude tulemuseks on kliimahoidliku Euroopa planeerimisest kõrvale jäämine ja uute põlevkiviõlitehaste rajamine, siis te pole kliimamuutuste kontseptsioonist aru saanud, ega mõista keskkonnakollapsi reaalsust.