Martin Luiga: fantastika vabaduse maskiga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Martin Luiga
Martin Luiga Autor/allikas: Lea Tammik

Looduskaitsjad on kehtiva korra suhtes kriitilised eelkõige seetõttu, et hetkel on suurkapitalil ülekaalukas võim seadusandluse kujundamise üle, kirjutab Martin Luiga vastuses Peeter Espaki arvamusloole "Kliimadebatt fanatismi tõmbetuultes".

Peeter Espak süüdistas ERR-i portaalis ilmunud kirjatükis "Kliimadebatt fanatismi tõmbetuultes" kliimadebati otsekohesemaid osapooli antikapitalismis ning vabale maailmale ja demokraatiale vastu töötamises.

Ka Espaki kirjutis pole just ideoloogiatu. Ideoloogia käib nagu katk mööda kõiki inimesi, kas nad tahavad seda või ei taha, ning määrab, kuidas nad maailmale vaatavad.

Üle keskmise vasakpoolne võib leida, et kõik Eesti parteid on liiga parempoolsed ja üle keskmise parempoolne võib arvata justament vastupidi ning seesama suhtumine laieneb kogu maailmakorraldusele. Selle üle väitlemine jääb enamasti tulutuks. Aga mõisteid täpsemalt lahti seletada proovides võib vähemalt pealtvaataja tõele lähemale jõuda.

Vahe äri ja äri vahel

"Antikapitalism" Espaki mõttes ei tähenda suuremat muud kui "kriitikat hetkel kehtiva korra suhtes". Looduskaitsjad on kehtiva korra suhtes kriitilised eelkõige seetõttu, et hetkel on suurkapitalil ülekaalukas võim seadusandluse kujundamise üle – suurtööstuse kasumite kaitsmine ei võimalda aga sisse seada efektiivselt toimivat regulatsiooni, mis võimaldaks loodust vajalikul määral kaitsta.

Espaki argument, et kapital tagab teaduse arengu, mis tagab omakorda tehnoloogia säästlikkuse, ning mille näiteks ta toob arenenud maade parema looduskaitsereglemendi, ei päde – rikkamad riigid on oma saaste lihtsalt muudesse riikidesse viinud, Hiina ja India1 saastavad ju ikka suuremas jaos lääneriikide tarbeks.

Piiritu progressiusk on ülepea muinasjutumaal elamine, kui eeldada rõõmsalt, et kõike, mida on võimalik ette kujutada, saab ka kindlasti leiutada.

Ei saa välistada, et töötatakse välja puhas, odav ning muretu energiaallikas (või kliiniline surematus, või orbitaalne laser, mis tapab kõik meie vaenlased, kui nad piiri tahavad ületada, nii et sõjaväe saab laiali saata), aga sellele ei saa kindel olla, ning sellistele olematutele tehnoloogiatele oma äri- või ühiskondlikke plaane rajada ei ole parim praktika.

Paradoksaalselt - või ka mitte niivõrd - meenutab see nõukogulikku maailmakäsitlust. Riik (või kapital) on kõikvõimas, kujundab looduse ümber meie kõigi hüvanguks, tema meid toidab ja katab ning kui sulle see kõik ei meeldi, siis on sinu puhul tegu kahjuriga.

Kuna nii riik kui ka kapital saavad reostamisega väga kenasti hakkama, polegi siin tegemist kas-riik-või-kapital vaidlusega. Küsimus on regulatsioonides ja kuna kapitalil on jalad all, siis rahvusvahelistes regulatsioonides. Ärihuvide kaitseks on loodud mitmeid mõjukaid rahvusvahelisi organisatsioone, inimõiguste või looduskaitse osas on sellised kehandid seni jäänud peaasjalikult kirjeldavale, nõu andvale ning tähelepanu juhtivale tasandile.

Neutraalsest vaatepunktist vaadates tundub, et igal tähtsamal teemal võiks selline rahvusvaheline raamistik olla, mis tagab reeglite täitmise. Kui olla ärifundamentalist, kes peab äri tähtsaimaks inimese elu avalduseks, millest võrsub kõik ülejäänu, siis oleks teisi huvisid kaitsvad rahvusvahelised kehandid muidugi ohtlikeks konkurentideks.

Ei mina ise, ega arvatavasti ka suurem osa inimesi, kellel maailma tulevik südamel on, ei ole ettevõtluse kui sellise vastu. See on tõepoolest loomulik inimese ja maailma vahekorrast tulenev eluavaldus ning sellisena eluterve ning hävitamatu.

Minu meelest juhtuks sellestki rohkem head kui halba, kui väikese mõjuga ärisid nii reguleeritaks kui ka maksustataks praegusest oluliselt vähem.

Samal ajal on praegune tendents otse vastupidine – oma kodus roosimoosi keetmine ning seaduse raamides turustamine on pelletivabriku püstitamise2 mõjudega võrreldes proportsionaalselt oluliselt kallimaks ja keerukamaks tehtud ning võib eeldada, et selle põhjused on poliitilised – nimelt, et raha ja sellega ühes ka sõltumatus ning võim püsiksid ikka suuremas jaos nendes kätes, milles nad juba on. Ning sellist süsteemi on mõtet pooldada peaasjalikult nendel, kes sellest otsest kasu saavad.

Espakile on hammaste vahele jäänud ka noorte osalemine protestides. Iseenesest ma ei näe, miks peaks inimestele, kellel on õigus töötada, st osaleda majanduselus, kellel on riigipoolsed kohustused, nt koolikohustus, ning kellele kehtivad riigiseadused, panema pahaks soovi osaleda poliitilises elus. Vanadusest nõtrunud inimesed, väljaravimata vaimuhaigustega inimesed, süüdimatult valelikud inimesed, nemad osalevad. Ja ega ei saa neid ka takistada. See'p see ongi see vabadus ja demokraatia.

Kaheksateistkümnenda eluaasta piir täisealiseks saamisel on niikuinii arbitraarne ning võiks niisama hästi olla neliteist või ka kakskümmend viis, kaheksateistkümne peale on see jäetud ilmselt seetõttu, et see tundub optimaalse ajana inimest sõtta saata. Viimasel ajal, aga ka pikemalt ajaloos tagasi vaadates, ei jää muljet, nagu tegeleksid noored teistest palju rohkem ühiskondliku absurdiga.

Vabadus ja demokraatia – kas valmis projekt?

Espaki jaoks on "vabadus ja demokraatia" ilmselt samuti ideoloogilised terminid selle kohta, mida me siin läänemaailmas viimased sadakond aastakest jõudumööda harrastanud oleme.

Liberalismi ühe põhiteoreetiku John Stuart Milli järgi lõpeb aga ühe inimese vabadus seal, kus teise oma algab, tähendab, inimene võib teha, mida ta tahab, kuni ta ei jää sellega ette teiste inimeste vabadusele teha seda, mida tahavad nemad. Või teistviisi öeldes, võimukasutus indiviidi üle on legitiimne vaid siis, kui see hoiab ära teistele tehtavat kahju.

Siinkohal tekib muidugi lahendamatu vaidlus selle üle, mis on ja mis ei ole kahju – Espaki meelest teeb see, kui majandust ümber kujundatakse ja lennukiga lennata ei saa, talle ja üldse kõigile korvamatut kahju, mõne teise arvates on jällegi teistmoodi.

Oma essee "Vabadusest" lõpuosas tähendab Mill muuseas, et kui teadmatul inimesel ei lasta ohtlikku silda ületada, siis see ei ole tema vabaduse piiramine, sest inimene ei taha vette kukkuda.

Põhimõtteliselt näeb Espak praegust läänelikku elustandardit välja teenitud õigusena ning selle võimalikku katkemist kuritahtliku ahistamisena.

Jääb üle vaid mõelda – kujutlegem, et kongolased teevad vastu igasuguseid ootusi oma kodu korda ja kehtestavad oma haruldastele muldmetallidele täitsa demokraatlikus korras kõrged keskkonnatasud, mille tagajärjel saab läänemaailm enesele kõvasti vähem nutiseadmeid per capita lubada. Kas ka see oleks ahistamine?

Mis "demokraatiasse" puutub, siis ei ole samuti põhjust eeldada, et meie praegune süsteem on optimaalne.

Prantsusmaal valitseb president, keda kaks kolmandikku rahvast ei toeta3. Ungaris ei tea maapiirkondade inimesed kohati, et üldse kedagi muud valida on, kui võimuparteid4. Brittide kahte suuremat parteid on sattunud juhtima ebakompetentsed inimesed ning lõppeks puudub harilikul poliitikul praktiliselt igasugune vastutus oma tegude tagajärgede eest.

Arusaam, et poliitiline partei on demokraatia funktsioneerimiseks hädavajalik, on alles viimase saja aasta jooksul välja kujunenud ning ka poliitilise partei sisemist elu ja kommunikatsiooni välismaailmaga, sellele seatavaid soodustusi ja piiranguid on korraldatud väga erinevatel viisidel ning ilmselt jagub seal eksperimenteerimisruumi veel küllaga, oleks vaid huvilisi.

Viitamata väited

Espak toob ka hulga viitamata väiteid, milles eitab kliimapagulaste olemasolu ning põhjendab pagulaskriisi sõja ja majandusega, mille juurteks on korruptsioon, fundamentalism ja Nõukogude Liit.

See, kui viljakandva maa pindala väheneb5, on kahtlemata kaalukas põhjus püss kätte võtta või proovida minna kuhugi, kus süüa veel jagub. Iseenesest oleks nendele põhjustele toetudes pagulaste voog alatasa suur olnud, sest Euroopa on rikas juba tükimat aega ning ka sõjad Lähis-Ida ja Aafrika regioonides ei ole teps seninägemata nähtus.

Karta on, et nende näolapid, kes konfliktikolletesse püsse müüsid, olid pigem heledad ning et nad tegid seda selleks, et raha saada. Ei välistaks ka demokraatlike riikide kodanikke6.

Vaevalt, et keegi kunagi elektoraadi käest küsinud oli, kas nad soosivad sellist tegevust. Õieti võiks selline mehhanism olla, et kes püsse müüb, vastutab ka pagulaste ja tehtud kahjude eest, võib-olla oleks siis väiksem isu püsse müüa.

Nüüd tekivad jällegi küsimused, et miks on moraalsema välispoliitika ja suurema poliitilise vastutuse nõudmine selle maailma vägevatelt ohtlik ekstremism, ning milliste prillidega peab inimene aruteluruumi vaatama, et pidada selliseid nõudmisi piisavalt mõjukateks, et nende pärast endast välja minna.

Eestlane ei ole ju geopoliitilises mõttes "valge", vaid on suure osa sellest ajast, kui Lääne-Euroopa oli koloniseerija, ise olnud koloniseeritu, ning mõnede hinnangute järgi7 kestab see tänaseni. Ning ka lääne-eurooplasena oleks täiesti võimalik öelda ja tunda, et bloki poliitika ei esinda sind poliitiliselt.

Selles suhtes on poliitiliste protsesside kriitika tunnetamine isikliku rünnakuna psühholoogiliselt tähelepanuväärne. Feminismi kohta tänases paremmütoloogias passib ehk paremini iseloomustama tsitaat Jaanus Adamsonilt: "Kogu see imelik (väiklane) nördimus, obsessiivne tähenärimine, apokalüptiline meeleheide jne traumeeritute üle tundub olevat lihtsalt veel üks märk mehelikkuse (väärikuse) kriisist."8

On ju üks asi arvata, et feministid ei ole toredad inimesed või ei aja mõistlikku poliitikat, aga hoopis teine neid tsivilisatsiooniliseks turvariskiks pidada.

Metsakaitse raames olen ma feministlikuks peetavaid siirdeid märganud peaasjalikult seal, kus edendatakse pärismaalaste kogukondade õigusi piirkonna metsade üle otsustada, eelistatakse juhtroll naistele jätta, mille objektiivne põhjus on, et nendes kultuurides tegelevad metsakorilusega peamiselt naised, olles seega pädevamad haldajad.

Üldiselt on meie ajal täitsa võimalik inforuumis ka nii navigeerida, et sootemaatika ei näi seda domineerivat, aga paadunud fänn leiab selle muidugi kõikjalt üles ning suudab ennast veenda, nagu see olekski peaaegu kõik, mis on.

Mõlemal pool praegust poliitilist veelahet on kombeks kulutada pikki tunde vastaspoole ebameeldiva jutuga tutvumiseks ja enese selle peale üles keeramiseks. Ja kuigi me kõik võidaksime kaunimast jutust, ei ole see veel äärmuslus, kui inimesed oma frustratsiooni sõnades välja elavad. Äärmuslus on see, kui nad üksteist tapavad.

Dust Bowli puhul ei meenu Espakile jälle, et toonane rahvasteränne oli tihedalt seotud majanduskriisiga (alla poole ränduritest moodustasid talunikud9) ning sellega, et inimestelt võeti võlgade katteks nende maad ära10, põhimõtteliselt oli tegu väikepõllunduselt suurpõllundusele üleminemise protsessiga, sama viidi sedaaegu teiste vahenditega läbi ka Nõukogude Liidus.

Vaba poliitiline eneseväljendus ja võimalus, et see viib oma soovitud eesmärgini, on kindlasti üks meie ühiskondade säilitamisväärsemaid omadusi, ning ka üks, mida härra Espak ise meelsasti kasutab.

Meeldigu see talle või mitte, kuid ka tema enese näol on tegu "aktivistist teadlasega" ning pole sugugi võimatu, et tal läheb poliitiliste vaenlaste materdamise peale sama palju või rohkemgi aega, kui Sumerimaa ja Assüüria peale. Tasub siis teiste peale kade olla, kui omal lõbus on?


4 Euroopa riigid ei soovi end siduda, Mikael Raihhelgauz, 26.07.2019, Sirp
5 Eswaran, H., R. Lal and P.F. Reich. 2001. Land degradation: an overview. In: Bridges, E.M., I.D. Hannam, L.R. Oldeman, F.W.T. Pening de Vries, S.J. Scherr, and S. Sompatpanit (eds.). Responses to Land Degradation. Proc. 2nd. International Conference on Land Degradation and Desertification, Khon Kaen, Thailand. Oxford Press, New Delhi, India.
7 Alar Maas, "Euroopa identiteedist Eestis", Akadeemia number 2, 2013, lk 269-270
8 Facebook, 2018 jaanuar
9 Gregory, N. James. (1991) American Exodus: The Dust Bowl Migration and Okie Culture in California. Oxford University Press.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: