Mihkel Kunnus: keskkonnaküsimuses hakkab konservatiivsus tähendama utopismi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Mihkel Kunnus võtab omalt poolt kokku viimase aja kliimadebati teemad ja toob esile mõned levinumad mõttekäigud, millega keskkonnaaktivismile vastandutakse.

Ei saa ka kliimadebatt kuidagi mööda netiajastu üldistest pahedest, tähendab kaldumast karikeeritud opositsioonide kaevikusõjaks. Ometi ei saa ignoreerida seda keegi, keda huvitavad üldisemad ühiskondlikud suundumused.

Kasvõi ainult seetõttu, et oleme paratamatult seotud kultuuriruumiga (EL), kus see on lausa keskne. Viimast möönsid küüniliselt isegi nii rohepimedad rahakallistajad nagu Erki Savisaar ja Siim Kiisler Delfi erisaates (27.07.2019)i.

Umbes nädala eest helistas mulle üks ühiskondlikult mõjukas inimene, kes küsis selgitust Aveliina Helmi poetatud väitele, et viimase 250 000 aasta jooksul on süsihappegaasi kontsentratsioon püsinud stabiilselt 260-280 ppm'i juuresii. Küsijas konfronteerus see teadmisega, et selle aja jooksul on kliima kõikunud küll ja veel. See on kahtlemata tõsi.

Kliimamuutuse seos süsihappegaasi tõusuga

Ja kuidas saame kindlad olla, et praegune kliimamuutus on seotud just süsihappegaasi tõusuga?

Esimese astme seletus võiks olla järgmine: kliimamuutustel kui sellisel on väga palju ja väga erinevaid põhjuseid (ja seepärast pole ka süsihappegaasi ajalooline kontsentratsioonikõver üheses vastavuses temperatuurikõveraga), aga praegusele soojenemisele pole paremat seletust kui süsihappegaasi järsk tõus.

Ja tuleks täpsustuseks ka öelda, et viimase 250 000 aasta jooksul pole süsihappegaasi kontsentratsioon tõusnud kordagi üle 260-280 ppm'i, aga see pole stabiilselt püsinud selles vahemikus sellel perioodil, sest sadakond ppm'i allpool on see käinud korduvalt (kliima jahenedes lahustub ookeani rohkem süsihappegaasi jne).

Teiseks tahaks paadunud pedagoogina teha kohe hüppe ajaskaalade juurde, sest nende vahel hüplemine on minu arust kliimadebatis üks peamisi segaduse tekitajaid (näiteks eritus kliima ja ilma vahel on just eritus ajaskaalade vahel).

Näiteks kliimamuutusi põhjustavad ka igasugusest biootilisest (ehk eluga seotud) tegevusest täiesti sõltumatud astronoomilised tegurid. Alates Päikese aktiivsusest kuni Milankovići tsükliteni. Viimaste all mõistetakse Maa orbiidi elliptilisuse, Maa pöörlemistelje kaldenurga ning Maa pöörlemistelje sihi regulaarseid muutusi.

Nende mõju eitada ei saa, aga oluline on vaadata ajaskaalat. Milankovići tsüklid kombineeruvad umbes 100 000 aastasteks tsükliteks, pöörlemistelje sihi muutuse tsükkel on neist lühim, umbes 23 000 aastat.

Kõrvutuseks tasub tuua, et meie reaktsioonilisemad konservatiivid praalivad kõigest paari tuhande aastase kultuurilise inertsiga ning sedagi pigem ajaloopimedalt ja oma praegusi unelmaid minevikku projitseerides. Praeguse Eesti alad vabanesid jää alt kümne tuhande aasta suurusjärgus aja eest. Valimistsükli neli aastat on aga naeruväärselt väike isegi inimese elueaga võrreldes.

Geoloogilises ja klimatoloogilises skaalas on tööstusrevolutsiooni kõrvalnähuna tekitatud süsihappekontsentratisooni tõus aga võrreldav plahvatusega. Seda ei tohi unustada.

Näiteks 150 aastat on 250 000. aastast kõigest 0,06 protsenti, eks.

Ühesõnaga, kui räägime ühiskondlikest suunavalikutest, siis me peaks püsima ka inimlikul ajaskaalal, sest - tsiteerides üht tuntud Kanada psühholoogi - iga idiootki suudab võtta ajaskaala, millel mis tahes inimlik pingutus on mõttetu.

Toon nüüd ka paar levinumat mõttekäiku, millega keskkonnaaktivismile vastandutakse. Neis kõigis on oma tõene iva, aga see jääb määravalt poolikuks.

"Kliima on alati muutunud. Näiteks viimase tuhande aasta sisse mahub mitu väikest jääaega."

Tõsi. Aga tasuks ka meeles pidada, kuidas inimesed neile reageerisid. N-ö seestpoolt vaadatuna tajuti neid kliimajonksatusi ränkade nälja- ja ikaldusaastatena. Sest just seda need olid. Ja kui on nälg ja ikaldus, siis on ka rahvarahutused, -ränded ja sõjad. Ning kiire ja tõhus rahvaarvu langemine.

Ökoloogiliselt on kõik korrektne, aga inimarvukuse kiire langus on seestpoolt vaadatuna üsna jõle ning oleks vägagi arukas selleks valmistuda. Näiteks viimase väikese jääaja ajal, 17.-18. sajandi vahetusel, langes Eesti aladel inimeste arvukus vähemaks kui pool praeguse Tallinna rahvastikust.

Ometi ei rahusta see fakt kuidagi demograafia pärast muretsejaid ("Häh! Eestlasi on isegi alla 200 000 olnud ja ei surnud me välja midagi! Mis siin veel rohkema kui miljoni juures häda kraaksuda!") ja ei peakski. Analoogselt on keskkonnaküsimustega.

Kokkuvõtlikult: ka inimliigil on tulnud korduvalt kokku puutuda kliimamuutustega ja ta on alati sellele reageerinud väga valuliselt ja käpardlikultiii. Püüame seekord teha pretsedendi ja veidigi ette valmistuda!

"Teadlaste hulgas puudub konsensus kliimasoojenemise (inimfaktori) osas ja meil pole selleks täpset teaduslikku mudelit!"

Need väited on n-ö matemaatiliselt korrektsed, aga pragmatistlikult valed. Umbes nagu pole täielikult konsensuslik see, et Maa on kerajas, mitte lapik. Ikka mõni vaidleb, kasvõi vaidlemislustist või trotsist. Või siis trollimise pärast nagu viimase aja põhimeediumis kombeks.

Aga sel määral, kui inimeste hulgas üldse konsensus on võimalik – ja teadlasedki on inimesed –, on konsensus selge ja olemas. Parimate praegu inimesele kättesaadavate teadmiste juures on asi selgeiv. Parim teadmine pole küll absoluutne tõsikindlus, aga reaalne elu saab ja peakski toetuma parimale võimalikule teadmisele. Nii nagu ühelgi arstil pole absoluutset tõsikindlust ei diagnoosi ega ravi osas, aga on parim (mis mõnel juhul võib sajaprotsendilisele õige lähedal olla).

Elu toimub ajas ja peab toetuma ajalikele teadmistele, nüüd ja praegu. Sama kehtib mudelite kohta. Peame kasutama parimaid, mitte ootama hüpoteetilist täiuslikku ja absoluutset, mis inimesele jääbki tõenäoliselt kättesaamatuks.

Õigupoolest kattub see "vastuväide" struktuurilt pisut süüdistusega, et aktivismi taga on kellegi majanduslik kasu. Kuna kõik inimlikud teadmised on mitteabsoluutsed, siis osutus teadmise mitteabsoluutsusele ei tohiks minna kriitikana arvesse.

Sarnaselt: kuna kõik ühiskondlik-riiklikud tegevused on rahaliselt vahendatud, on need kellelegi ikka majanduslikult kasulikud, siis ei tee sellele osutamine vajalikku eristust. Ka koolisöök, vähiravi, teedeparandus jms on kellelegi majanduslikult kasulikud, eks.

Veel: vahel on nõudlus kliimamuutuse eituse järele nii meeletu, et võetakse kasutusele isegi säärane argument, et teadlaste enamus ei loe, sest tõeni on sageli jõudnud just peavooluteadusest eristuv teadusvähemus. Et alguses on ikka tõe poolt protsent ja vastu 99 protsenti. No vahel on see nii küll.

Aga kliimateaduses elas see progressiivne ja novaatorlik vähemus 19. sajandil, mitte 21. sajandil. Kliima soojenemise ohule fossiilkütuste põletamise tagajärjel osutas ühe esimesena näiteks Svante Arrhenius (eluaastad 1859-1927) ja elule kui geokeemilisele tegurile Vladimir Vernadski (1863- 1945).

"Aga Hiina! Vaadake Hiinat! Eesti ei päästa siin midagi!"

Jällegi tõsi. Hiina on meist röögatult suurem ja röögatult suurema keskkonnamõjuga. Statistiliste arvude puhul tasub alati vaadata ka suhtelisust.

Kuna Eestis on elanikke nii vähe (ja ikka veel urgitsetakse nürimeelsest inertsist põlevkivi), siis elaniku kohta on meie ökoloogiline jalajälg väga suur. Aga selle sama elanike vähesuse tõttu on meie riigi ökoloogiline agressiivsus väikese miinusmärgiga, tähendab, miinusmärgiga agressiivsus tähendab positiivsust, eks.

"Eesti olukord on sarnane: eestlase keskmine keskkonnakoormus on mustas nimekirjas 10. kohal, kuid inimeste vähesuse tõttu jääb riigis ökoressurssi pisut üle. Meie ülejääk kataks ühe protsendi Saksamaa ja 0,1 protsenti Hiina ökoressursi defitsiidist. "v.

Aga ei saa ka lähtuda suhtumisest "Kui me ainuisikuliselt kogu maailma päästa ei saa, ja ei saa, siis on iga muu tegevus mõttetu!". Igaüks tegutsegu oma jõudluse järgi. Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne.

Pole kuigi vale öelda, et atmosfääri koostise osas sõltume suuresti vägevamate armust, aga ometi saame panustada nii sümboolsel tasandil (ja laulupeo ja pronkssõduri nimel – sümboolsus pole tühiasi!) kui ka praktilisel. Me peame maksimaalselt säilitama oma keskkonna puhverdusvõime, et saabuvat lööki maksimaalselt pehmendada.

Siin – ja mitte ainult siin – võib mõttes lugeda Assisi Franciscuse meelerahupalvet: "Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha."

"See Greta Thunberg on ju laps! Pealegi diagnoosiga!"

On alaealine, on. Aga ma pole kohanud veel kedagi, kes oleks osutanud talle kui teadusautoriteedile, tähendab, põhjendanud mingi väite tõesust Greta Thunbergi autoriteediga. Ta on sümbol, ta on aktivist. See võib meeldida ja võib ka mitte meeldida, aga nii see on.

Pealegi elame vabal maal ja ta tegevus ei ole ühegi seadusega vastuolus. Autismispektrile osutamine ei päde ka kuidagi, sest tihti võivad sellega seotud isiksuslikud sättumused hoopis kasuks tulla ja Greta Thunbergi puhul juhtumisi ongi tulnud – ta on masinlikkuseni visa ja järjepidevvi.

Samuti pole vanus ise mingi argument. Meil on paraku mitmeid näiteid sellest, kuidas lugupeetud akadeemikul on mõistuseselgus juhtunud korrelatsiooni pigmendiga juustes. Markantseim näide on Endel Lippmaa, kelle aru vajus enne surma sellisesse hämarusse, et hakkas juba pilduma väiteid, mis lõikavad kõrva ka keskkooli tasemel füüsikaharidusega inimesele, näiteks et tuulikud võivad pidurdada Maa pöörlemistvii.

Viimane on veel kurioosne näide sellest, et mõni "tervemõistuslane" võib sama hingetõmbega ülistada Maa suurust ja ning naeruvääristada ideed, et inimkirp võiks seda kuidagigi mõjutada, siis teises pooles ähvardab, et inimene võib tuulikutega Maa üldse paigale panna. Ning erinevalt Greta Thunbergist, kellele ei viidata kui autoriteedile, vanadele põrunud akadeemikutele siiski nõnda viidatakse.

Teiseks piinlikuks näiteks sobib Anto Raukas, fossiilakadeemik, kes on kuulutanud, et kliimavärk pole midagi muud kui äri. Ja siis üllitab see kaevandusse investeerinu bukletiviii, mis teatab, et fosforiidikaevandamine on hiilgav äri ja seda tuleks kindlasti teha ja igasugused rohelised võiks moka maas hoida, sest no nii palju raha!

Lühidalt, see sõge päss arvab, et ka kõik teised inimesed on samasugused rahamaiad küünikud nagu ta isegi ning ei suuda mõeldagi, et kellelgi võib olla isetum motiivistik. Ja teadupärast on teatav idealism just noortele omasem.

"Igasugused neomarksistid ja ökofeministid on kliimadebati kaaperdanud!"

Kaaperdanud nüüd vaevalt, aga kaasa räägivad küll. Ja miks nad ei peakski? See teema puudutabki ju kõiki ja kõige eksistentsiaalsemal kombel. Ning kui mingi teema puudutab kõiki, siis puudutab ka see mitte kõige selgepilgulisemat osa ühiskonnast ning samuti erinavatest ideoloogiatest seestunuid.

See on sotsioloogiline paratamatus ja ei tule kriitikana arvesse. Küll aga ei peaks neist liialt välja tegema ja ammugi mitte lugema representatiivseks osaks debatist.

Keskkonnaprobleemid on liiga tõsised, et lasta end pepsilt häirida sellistest esteetilistest nüanssidest, et satutakse ebameeldivate ja lausa piinlikkust tekitavate tegelastega ühele poole rindejoont. Muide, ka Rooma paavst ja Püha Tool on sellel pool, eksix. Rääkimata teadlaste rohkearvulisest ja konsensuslikust paremikustx.

"Muudkui ähvardatakse Armageddoniga! Ähvardavad nagu Jehoova tunnistajad, Gottverdammt!"xi

Armageddon on mõistagi kirjanduslik kujund. Ometi on sellele arhetüüpsele kujutelmale hiljuti – täpsemalt pärast Teist maailmasõda – ka reaalne täitumisoht tekkinud. Nimelt tuumasõda.

Pärast Teist maailmasõda tekkis inimkonnal esmakordselt maailma ajaloos võimekus liigiliseks enesetapuks. See oht pole kuhugi kadunud, aga tõenäosus on ehk vähenenud (kuigi pole väga vahet, kas, ütleme, võita suurema või väiksema võiduvõimalusega loteriis). Sellele on lisandunud veidi aeglasema liigilise enesetapu võimekus.

Seda ei saa eitada keegi, kellel vähegi loodusteadusliku oidu hoomata inimetegevuse ulatust ja tagajärgi. See, et füüsiline reaalsus on jõudnud järele ürgvanadele (religiooni)psühholoogilistele arhetüüpidele, ei tee reaalseid ohte samavõrra puhtpsühholoogiliseks. Puhtpsühholoogilise fenomenina elab see muidugi samuti samal ajal edasi.

Ehtsad Jehoova tunnistajad seisavad ikka ja armsasti näiteks Emajõe sildade juures edasi, mõni nende kaasaegsem modifikatsioon aga jutlustab homode kalifaadi tulekust või sooroslaste lillaroosast teerullist, mis taevast alla tuleb, kui patused oma meelt ei paranda.

Mis parata! Inimpsühholoogia juba on selline! Tundlikumad natuurid tajusid juba õlleaktsiisi tõusugi millegi armageddoni-laadsena. Ja mõned karjapoisid hüüavad alati, et "Hunt! Hunt!", aga siiski on ka hunt olemas. Keskkonna – meie kõige reaalsema reaalsuse – puhul see kahtlemata ongi nii.

Lõpetuseks

Lõpetuseks tahaksin öelda veel kahte asja.

Esiteks seda, et kliimadebati kõrvalnähuks kipub olema tähelepanu liigne kitsendamine kliimale. Keskkonnaprobleemid on palju suuremad ja laiemad, käimas on kuues suur väljasuremislaine ning enam-vähem kõik ökoloogilised näidikud, mis indikeerivad inimesele sobiva elukeskkonna säilimise tõenäosust, on punasesxii.

Mitte ainult süsinikuringet pole ohtlikult avatud, vaid näiteks ka lämmastiku- ja fosfori oma. Peale selle pole kuhugi kadunud see probleemistik, millest on suurepärase maakeelse ülevaate andnud Kaupo Vipp oma "Globaalpohmeluses"xiii. Ja lokaalsemalt Valdur Mikita raamatus "Eesti looduse kannatuse aastad".

Teiseks: utopism, mis on olnud üldiselt vasakpoolsete ürgpatt, on eeldada, et piiratud ruumis on piiramatu kasv võimalik. Ometi käivad seda rada praegu nn konservatiivid, kes arvavad, et saavad harjumuspäraseks saanud XX sajandi ökoloogiliselt kanapimedaid malle jätkata lõputult.

Selles on meie ajalooline paradoksaalsus – püüd säilitada olemasolevat elustiili, ehk konservatiivsus oma olemuses, on muutnud ise utoopiliseks. Samal ajal tõeline konservatiivsus, mille tuumaks on alalhoidlikkus, eeldab nüüd juba radikaalset ja revolutsioonilist muudatust mõtte- ja käitumisviisis. Selles on meie ajastu paradoksaalsus.

Sest, nagu on kenasti sõnastanud Kalevi Kull: "Rohelist maailmavaadet saab määratleda konservatiivse maailmavaatena. Konservatiivne tähendab elamist igavese järgi. Kristluse väärtused on inimese väärtused. Roheline maailmavaade näeb inimest tervikuna tema ökosysteemis. Ökosysteemide väärtused on kestvamad, igavesemad – tähendab, roheline vaade on veelgi konservatiivsem"xiv. Rooma paavst on seda igatahes juba mõistnud. Kõigil oleks aeg. 


iii Netis on vabalt kättesaadav ajakirja "Horisont" antropotseeni erinumber http://www.horisont.ee/arhiiv-2015/Horisont-5-2015.pdf
vi Soovitan siinkohal Andrei Hvostovi ülevaadet Greta Thunbergi esilekerkimise tagamaadest https://ekspress.delfi.ee/kuum/kes-on-16aastane-keskkonnaaktivist-ja-nobeli-preemiale-nomineeritud-greta-thunberg?id=85574159

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: