Ivan Sergejev: Euroopa vajab Narvat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ivan Sergejev
Ivan Sergejev Autor/allikas: Aron Urb

Narva ei oleks kindlasti tüüpiline ega ka ilmselge Euroopa kultuuripealinn. Kuid vaadates praegust Euroopat, on muutused vältimatud. On hädavajalik tegeleda meie piirialade ja naabrussuhetega, sedastab oma ülevaates Narva 2024 projektijuht Ivan Sergejev.

"Oled eestlane või venelane?" See on küsimus, millega põrkuvad alatasa kõik vene keelt emakeelena kõnelevad eestimaalased, eriti narvakad. Meie ühiskonnas on levinud binaarne vastandamine: see või too, siin või seal, vene keel või eesti keel… Narvas aga üheseid vastuseid naljalt ei anta.

Näiteks mina sündisin Kamtšatkal ajakirjaniku ja inglise keele õpetaja peres. Eestisse – Nõukogude Liidu läänepoolseimasse ja progressiivseimasse ossa – kolisime, kui olin alles mudilane. Pärast sotsialismiimpeeriumi lagunemist jäime siia, tehes Eestist oma kodu.

Oleme hea näide tüüpilisest Narva perekonnast selles mõttes, et me pole põliselanikud. Suurem osa meie suguvõsast elab Venemaal ja meie pere ainus "päris kohalik" on minu noorem õde, kes sündis Eestis. Aga ka tema emakeeleks on vene keel. Meie juured ei ole veel põlvkondade sügavuses Eesti mullas. Sellele vaatamata on Narva meie kodu.

Oleme me siis eestlased või venelased?

Kas see linn veel kunagi tuhast tõuseb?

Narva Joaoru piirkonna linnusasula on vanimaid teadaolevaid linnamägesid Eestis, mille kohta pärinevad andmed juba aastaist 5000–8000 eKr. Kaubandus, eriti Hansa Liidu transiitsadamana, oli keskaegse Narva põhitegevusi. 17. sajandil sai toona Venemaa ja Rootsi vahel asunud Narva sedavõrd oluliseks, et Stockholmis peeti plaane teha sellest lausa Rootsi kuningriigi teine pealinn.

1659. aastal hävis Narva täielikult tulekahjus, kuid ehitati uuesti üles toona moekas põhjamaise baroki stiilis.

19. sajandil kujunes Narvast üks piirkonna industriaalarengu keskusi. 1857 Ludwig Knoopi (kelle üks järeltulijaid on Euroopa Komisjoni uus president Ursula von der Leyen) poolt rajatud Kreenholmi manufaktuur oli 19. sajandi teisel poolel kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaa Keisririigis, ning mitu aastakümmet suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.

Pärast Teise maailmasõja pommirahet jäid endisest barokkpärlist alles vaid riismed. Sõja lõppedes ei soositud põlisnarvakate kodulinna tagasipöördumist ning linna uusasukaiks said valdavalt Venemaa lääneosadest pärinevad inimesed.

1950. aastate keskpaiku olid läinud viimsedki pommitamisest puutumata jäänud Vana Narva rusud ning kauni Rootsi kaubanduslinna asemele oli kerkinud uus sotsialistlik tööstuslinn koos uutlaadi elanikkonnaga. Praeguseni on Narva elanikkonnast üle 96 protsendi venekeelne, need on inimesed, kes on Narvas elanud mitte kauem kui kolm põlvkonda.

1960. aastateks sai Narvast tööstuslik sõlmpunkt – noor ja pulbitsev linn, kuhu hakkasid koonduma valdavalt üsna kõrgelt haritud asukad inseneridest oskustöölisteni, kes marssisid uljalt vastu helgele tulevikule Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu "oma Läänes".

Tunti uhkust võimaluse üle töötada uuenduslikus põlevkivi- ja tekstiilitööstuses, mille toodangut levitati üle kogu suure kodumaa. Kuurortlinna Narva-Jõesuusse kerkisid aga Vene haritlaste suvilad.

Seega pole üllatav, et Eesti taasiseseisvumine traumeeris Narvat omajagu. Ühtäkki tekkis riigipiir, mis lõikas läbi pere-, ja sõprussidemeid ning saatusi; tööstuse ümber koondunud Nõukogude Liidu üüratu siseturg varises kokku; inimesed, kes olid end pidanud töölisklassi avangardiks, olid korraga okupandid. Paljud lahkusid mujale, parematele jahimaadele, jääjad nägid aga kurja vaeva, et elu pärast sotsialismi tagasi rööpasse saada.

Narva on katkestatud ajalugude õpikunäide. Siirdelinn.

Rääkimata lood

Tihti eeldatakse, et inimese passi värv näitab seda, "kummale poole" ta kuulub. Nii lihtne see aga siiski pole.

Narvakate peredes on üsna levinud omada nii Eesti Vabariigi kui ka Venemaa Föderatsiooni passi. Enamikul juhtudest pole sel vähimatki pistmist passiomanike poliitiliste vaadetega, vaid puhtpraktiliste ja inimlike põhjustega. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel jäi enamikel narvakail hulk omakseid teisele poole piiri ning tundus mõttekas tagada vähemalt ühele pereliikmele kiire piiriületus ja otsetee Venemaale. Paljud on saanud selle otsuse otstarbekuses korduvalt veenduda.

Eelkirjeldatu on vaid üks näide Narva varjatud tähenduskihtidest. Piiripealne asukoht sunnib üldlevinud tõekspidamisi ja eelarvamusi ümber hindama, märkama poliitiliste ja ajalooliste kihtide all inimest, otsima veel vestmata lugusid. Seda tehes ei paigutata inimesi ideoloogiate järgi kastidesse, vaid antakse neile võimalus järgida oma isiklikku elurada, unistusi ja eneseväljendusvorme.

Nende kihtide alt tõe välja koorimine ning Virumaa vaatlemine tervikuna on üks Narva kultuuripealinna kandidatuuri fookuspunkte.

Näiteks otsime Narva 2024 programmi "Naiste hääled" raames vastust küsimusele, kes oli Amalie Kreisberg. Kas kommunistliku klassivõitluse narratiivi produkt või hoopis üks Euroopa esimesi naisõiguslasi ja Kreenholmi Manufaktuuri raputanud Tsaari-Venemaa suurima töölisstreigi revolutsiooniline hääl?

Narva datšade puhul kerkib küsimus, kas tegu on poolametliku lobudiklinnakuga või nutika isekorralduva süsteemi ja ökoteadlikkuse majakaga? Või lausa inimeste enesemääratluspüüdlusega, mis väljendub nii Peipsiääre vene vanausuliste külatraditsioonide säilimises kui ka Virumaa rannakülade kultuuris.

Need varjatud kihid, põrkuvad narratiivid, hübriidsed identiteedid ja tähenduseotsingud on tooraineks, mida "kaevandame" oma teel Euroopa kultuuripealinna tiitli suunas.

Otsustasime ise oma lugu rääkida

Ajend kandideerimiseks ja selle sõnum said tõuke kriisist.

Kui 2014. aastal toimus Krimmi annekteerimine, sattus Narva rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu tulipunkti küsimusega "Is Narva next?" ("Kas Narva on järgmine?"). Valdavalt venekeelne, suhteliselt kõrge töötuse määraga, madalate palkadega ja rahutu ajalooga linn n-ö rindejoonel, mida dramaatiliselt visualiseerib jõgi ja kummalgi pool piiri vastakuti seisvad linnused, kehastas justkui liigagi ilmekalt tsivilisatsioonide kokkupõrget.

Ainus viis sellele kiusatust tekitavalt tõelähedasele, aga siiski ekslikule vaatele vastu astuda oli negatiivne narratiiv kaaperdada ja panna rahvusvaheline üldsus nägema meie tõelist palet. Lausungist "Narva is next!" ("Narva on järgmine!") sai pahupidi pööratud lahinguhüüd, täidetud sisuga, mida loome me ise.

Jah, Narva on järgmine. Ent mitte järgmine sihtmärk kellegi annekteerimisplaanis. Narva on järgmine, sest selle linna rahvas, seistes silmitsi enda ajakirjandusliku kõverpeegliga, räägib hoopis teistsugust lugu.

See lugu vestab jagatud ajaloost ja saatusest, kultuurivahetusest ja sõprusest ning igapäevasest kooseksisteerimisest, mis on loonud Narvale ainuomase hübriidkultuuri. Narvakad pole juhuslikud tegelased kellegi väljamõeldises, neil on oma reaalsus, milles Venemaa ja Euroopa sulanduvad ja milles arenevad uued ühendkultuurid.

Seda silmas pidades sai Euroopa kultuuripealinna tiitlile pürgimine koos kogu Virumaaga pea vältimatuks järgmiseks sammuks ühise tuleviku suunas.

Mida on Narval Euroopale pakkuda?

Kultuuripealinnaks olemise eeldus on Euroopa dimensioon. Mitte vaid see, kuidas tiitel toob kasu linna arengule ja meie riigile, vaid justnimelt – mida Narval on pakkuda Euroopale ja maailmale.

Koostöö Ida ja Lääne, Euroopa ja Venemaa vahel tõestab, et loomingulisus ja mitmekesisus võivad kunsti ja novaatorluse, ettevõtliku mõtteviisi ning loomingulise koostöö ühendamise väel levinud allakäigumustreid ümber kujundada. Narva loob geograafilisi, kultuurilisi ja valdkondlikke sidemeid ja sildu kõige laiemas tähenduses.

Narva on venekeelne Euroopa Liit. Meie kandidatuur on selge võimalus Euroopale luua tihedamaid kultuurisidemeid Venemaa kunsti- ja loomekogukondadega.

Narva 2024 pakub Euroopale ainulaadset kultuuridiplomaatia vahendit, luues nii uusi võimalusi euroopalikke väärtusi jagavatele venemaalastele, kui pakkudes Euroopa Liidule pilootprojekti targemaks suhtearenduseks Venemaaga. Samamoodi annab see võimaluse Euroopale oma mitmekesist kultuuri Venemaal paremini tutvustada.

Asudes vaid 130 kilomeetri kaugusel Peterburi kultuurimetropolist, on Narval ainulaadne võimalus meelitada siia sealseid kultuuriloojaid ja -edendajaid koostööks Narva ning ülejäänud Eesti ja Euroopa kolleegidega. Paljudel Peterburi piirkonna peredel on samas võimalus taasavastada Virumaa eripärast loodust ja rikkalikku kultuuripärandit, tunnustades ühtaegu Narva tõusu Euroopa kultuuripealinnaks.

Narva ei oleks kindlasti tüüpiline ega ka ilmselge Euroopa kultuuripealinn. Kuid vaadates Euroopat, on muutused vältimatud. On hädavajalik tegeleda meie piirialade ja naabrussuhetega. Lootus, optimism ja võimalused, mida oleme oma Venemaa partneritega vesteldes kogenud, tõestavad, et sellist koostööd on ammu oodatud.

Eestis on kultuurialaseid suhteid Venemaaga tegelikult alati edendatud ning Vene vabamõtlejaid ja haritlasi toetatud. Nüüd on ka ülejäänud Euroopal võimalus sellele keskenduda. Vene loovkogukonnad ja vabamõtlejad, vene noored on selleks valmis.

On selge, et Narval ja Virumaal on suur võimalus positiivseks muutuseks kohalikul, piirkondlikul, üleriigilisel ja rahvusvahelisel tasandil, kuid just Narva tähendus ülejäänud Euroopa jaoks muudab selle algatuse tõeliselt oluliseks.

Venemaa ja Euroopa vahelise regulaarse kultuurivahetuse sõlmpunkti loomine ning selle ülemaailmne esiletõstmine Euroopa kultuuripealinnana tugevdab olulisi euroopalikke väärtusi, milleks on vabadus, demokraatia, avatus, mitmekesisus ja koostöö.

Kas Narva on selleks valmis? Jah! Me teame, et me tahame seda, vajame seda ja olles läbinud kandideerimisettevalmistuste keeruka ja käänulise protsessi, teame, et saame sellega ka hakkama.

Narva on Euroopa kultuuripealinna võimalusteks ja vastutuseks valmis. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: