Karl Kivil: rahvaste rännet ei saa enam peatada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karl Kivil
Karl Kivil Autor/allikas: Erakogu

Praeguseks on selge, et miski rahvaste rännet enam peatada ei saa, isegi müür ei aitaks, pigem toimiks see Euroopa kultuuri hauakivina nagu Berliini müür Nõukogude Liidule. Siiski sõltub endiselt suuresti meist, et Aafrika elanikud oleksid valmis paremini sulanduma 21. sajandi Euroopa ühiskonda, kirjutab oma essees Karl Kivil.

Aafrika saatus ei ole kindlasti täielikult Euroopa ja läänemaailma kätes, see on kõige rohkem sealsete elanike ja juhtide vastutada. Aafrikast väljuv põgenike vool on piisavalt suur, et aja jooksul jätta püsiv märk Euroopa kultuuriidentiteedile, mis paralleelselt tekitab uusi majanduslikke väljakutseid.

Selle tulemusel on juba praegu tekkinud vastuolud, kus eurooplased jagunevad suures plaanis kaheks. Ühed leiavad, et meie moraalne kohus on aidata kõiki Aafrika pagulasi, anda neile elamisluba ja hiljem kodakondsus, teised arvavad, et kui võtta aluseks eeltoodu, kahjustame me Euroopa tulevikku ja kultuuri ning ei lahenda selle käigus Aafrika probleeme.

Eurooplastel on kindlasti moraalne õigus juhtida Aafrikast lähtuvat sisserännet oma äranägemise järgi, kuid peame arvestama tõsiasjaga, et sellega kaasneb vastutus, majanduslikud tagajärjed, mida ükski Euroopa riik tänapäeval enam üksi lahendada ei suuda.

"Kaasaegsed rahvuslased"

Päritolu on tänapäeval saanud tundlikuks teemaks, eriti teravalt tuleb see välja tänapäeva Euroopas, end moralistideks pidajad sõimavad oma vastaseid rassistideks, "kaasaegsetel rahvuslastel" (nii nad end tänapäeval nimetavad) on omad terminid, mis sageli ei kõla viisakalt enam kirjakeeleski.

Selline maailmavaateline erinevus terves Euroopas valitses viimati ilmselt ususõdade aegu, mil mõlemad pooled olid pimesi veendunud oma tõekspidamiste õigsuses. "Kaasaegsed rahvuslased" on olukorra lahendamiseks pööranud pilgu minevikku, tahetakse tagasi "vanu häid aegu", mil olulist sisserännet polnud. Sellest tuleneb ka sageli vastumeelsus Euroopa Liidu suhtes, ent kummalisel kombel toetavad nad paralleelselt Euroopa ühist välispiiri.

Rahvuslaste parteid teevad Euroopas üha enam omavahelist koostööd, tugevdades nii eneselegi aru andmata Euroopa-sisest integratsiooni ja suhtlemist.

Sisserände pooldajate suurimaks miinuseks on sageli sama põhjus, mis uusrahvuslastel, ehk sügav usk oma ideede üleolekusse, tegelikult mõistmata probleemi ulatust ja põhjusi, proovimata sageli põhjendadagi oma maailmavaatelisi arusaamu, kuna peetakse ennast teistest moraalselt paremaks.

Tänapäeva poliitikud on neid vastuolusid hästi ära tabanud, näiteks Prantsusmaal mobiliseeris Emmanuel Macron enda selja taha just noored progressiivsed euromeelsed inimesed, vastandudes nii kõige teravamalt Marine Le Penile ja võitis ülekaalukalt valimised.

Prantsuse valimised olid Aafrika seisukohast tähtsad eelkõige seetõttu, et neil on kõige suurem mõjuvõim Aafrikas, eriti mandri lääneosas. Kuigi aafriklaste saatuse otsustavad eelkõige nemad ise, vajab sealne raske olukord paratamatult hädasti välisabi ja seda nii moraalsetel, humaansetel kui ka puhtalt pragmaatilistel kaalutlustel.

Ebastabiilne Lääne-Aafrika

Lääne-Aafrikal on kindlasti koht maailma kõige ebastabiilsemate regioonide nimekirjas, võimalik, et piirkond on seal hetkel isegi esikohal, sõltub milliseid allikaid ja statistikat kasutada.

Selles Aafrika kontinendi läänepoolses osas on märgatavalt palju muutliku olukorraga riike. Näiteks Mauritaania on regulaarne külaline Euroopa terrorismiuurijate analüüsiregistrites. Selle Atlandi ookeani rannikuriigi rahvaarv on umbes neli miljonit, kuid pindalalt on tegu näiteks Saksamaast suurema riigiga.

Sellel maal on senini levinud orjapidamine ja keskvõim ei võta selles osas midagi ette. Valitsusel praktiliselt puudub kontroll suure osa sisemaa üle, mistõttu sellest on saanud tõeline paradiis terroristidele ja relvakaubitsejatele.

Niigi kehva olukorra muutis halvemaks Liibüas 2011. aastal toimunud revolutsioon, mis on suurendanud veelgi odavate illegaalsete relvade sissevoolu, samuti on kasvanud islami radikalism, kohati võib Mauritaania puhul tõmmata paralleele Talibani juhitud Afganistaniga.

Kui Mauritaania jääb rahvusvahelises meedias ja avaliku tähelepanu osas teisejärguliseks probleemiks, siis olukord Nigeerias on viimastel aastatel põhjustanud omajagu diskussioone ja arutelusid, kuidas sealset ebakindlat olukorda lahendada.

Aafrika kõige suurema rahvaarvuga riik jõudis üle maailma uudistesse, kui terroriorganisatsioon Boko Haram röövis 2014. aastal sadu koolitüdrukuid eesmärgiga sundida neid islami vastu võtma ja panna nad abielluma islamisõdalastega.

Selline suuremõõtmeline inimsusevastane kuritegu sundis maailma üldsust pöörama rohkem tähelepanu Nigeeria siseprobleemidele, millega ei suudeta ilmselt iseseisvalt hakkama saada.

Terroriorganisatsioonid selles riigis on kõigest jäämäe tipp, mis tuleneb eelkõige riigi nõrgast keskvõimust, mis on üdini korrumpeerunud ja ei suuda tagada stabiilsust kogu riigis. Mõningatel hinnangutel on Nigeeria kaotanud korruptsiooni ja muude vargustega alates 1960. aastatest üle 400 miljardi dollari. Seda on rohkem kui rahvusvaheline abi kogu Aafrikale samal perioodil.

Peale selle, et riigis on tõsised hõimudevahelised lahkhelid, mis on omane kogu piirkonnale, on seal veel suured probleemid moslemite ja kristlaste vahel ning pooled ei vali vahendeid, et ületada teineteist julmuses.

Oht maailma julgeolekule

Viimastel aastatel on kasvanud piraatlus, seda eriti Guinea lahes. Eelpool mainitud Mauritaania ja Nigeeria on kõigest näited, selles regioonis on veelgi riike, mis kannatavad samade probleemide käes ja on ohuks kogu maailma julgeolekule.

Tänu valitsuse kehvale kontrollile saavad terrorigrupeeringud seal rahumeeli luua turvalisi baase ja nii eksportida oma vägivalda teistele kontinentidele. Nigeeria on rahvusvahelise tähtsusega naftaeksportija ja seetõttu otseselt seotud maailmamajanduse igapäevaste trendidega.

Ilmselt seetõttu ilmutavad suurriigid ja ÜRO eriti teravdatud huvi selle riigi vastu. ÜRO Julgeolekunõukogu kaks alalist liiget Prantsusmaa ja Suurbritannia omasid kolooniatena suuremat osa Lääne-Aafrikast, mistõttu peale majanduslike kontaktide on neil säilinud kultuurilised ja ajaloolised sidemed.

Lääne-Aafrika on üks neid piirkondi, kus ÜRO Julgeolekunõukogu annab küllaltki lihtsalt ja palju mandaate (rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks on Julgeolekunõukogul mandaat rahuvalvemissioonide loomiseks), millega on reeglina nõus kõik Julgeolekunõukogu liikmed.

Esimene kogu Lääne-Aafrikat puudutav resolutsioon 245 võeti vastu 1968. aastal, teemaks olid illegaalsed kohtumõistmised, kõik Julgeolekunõukogu liikmed hääletasid poolt. Samal aastal oli teinegi resolutsioon (246) selle piirkonna kohta. Lääne-Aafrika jäi ÜRO Julgeolekunõukogu poolt antud mandaatide poolest maha ainult Lähis-Idast.

Mandaatide vastuvõtmisel ei hääletata reeglina vastu, vaid hääletuselt puudutakse. Nii oli näiteks 1969. aasta 275. resolutsiooniga, mil arutati Portugali sõjalisi operatsioone Guineas. Hääletuselt puudusid nii USA, Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka Hiina, ainsa poolthääle alalistest liikmetest andis seega Nõukogude Liit. Arvatakse, et USA ja tema lääneliitlaste eemalejäämise põhjuseks oli see, et USA poolt pakutud lahendus ei läinud läbi, saades vaid kolm poolthäält, 12 liiget puudus.

Siiski on Julgeolekunõukogu reeglina alati üksmeelne resolutsioonide osas Lääne-Aafrikas ja mõningad puudumised ja vastuhääled on jäänud viimase 50 aasta jooksul pigem erandiks. ÜRO Julgeolekunõukogust olulisemaks on tavaliselt riikide otsene sekkumine, seda eelkõige majanduslikult.

Kõige suurem kohalolu on piirkonnas koloniaalaja pärandina Prantsusmaal. Ametlikult on Prantsusmaa väitnud, et soovib tagada turvalisust, legitiimset demokraatlikku valitsemist ning vähendada terrorismi. Ometi on olnud avaldusi ka nii-öelda neokolonialismi kohta, kus väidetavalt prantslased koos oma Euroopa liitlastega lihtsalt proovivad kaitsta enda geopoliitilisi huve.

Majanduslikke kaalutlusi seal kindlasti on, näiteks Prantsusmaa kasutab 80 protsendi ulatuses tuumaenergiat ja just Lääne-Aafrika on rikas uraani poolest.

Naabruses olev Nigeeria annab ligikaudu 33 protsenti Prantsuse uraaninõudlusest ning nende sealne energiakompanii Areva on juba aastaid nõudnud oma huvide kaitseks sõjaväelist sekkumist, mis algselt lükati tagasi, kuid viimaste aastate terrorirünnakud on lõpuks olukorda muutnud ja hiljuti saatsid prantslased lõpuks sinna oma eliitüksused.

Olukorra teeb veel keerulisemaks ja komplitseeritumaks ülemaailmne konkurents Lääne-Aafrika ressursside pärast, piirkonnast on huvitatud ka teised suurriigid nagu Hiina, USA, Venemaa ja India.

Viimastel aastatel on suurimaks konkurendiks tõusnud just Hiina, kes on juba osaline Nigeeria naftaprojektides, seega oma jõu näitamine antud regioonis on prantslastele oluline, kuid seda tuleb teha kavalalt ja seaduslikult, et vältida süüdistusi hegemoonias ja neokolonialismis.

Pärast Macroni võimuletulekut on proovitud läheneda piirkonnale lisaks otsesele majandusliku kasusaamisele ka pikemaaegse strateegiaga. Tema eesmärgiks on teha prantsuse keelest enim räägitud keel Aafrikas, mis tooks kindlasti kaasa Pariisi mõjuvõimu kasvu, kuna tegemist on prantsuse keele keskusega, inglise keelel selline domineeriv keskus puudub. Eesmärgi elluviimiseks plaanitakse kulutada sadu miljoneid eurosid, et arendada kohalikku koolivõrku, mis oleks muidugi prantsuskeelne.

Samal ajal oleks see ülejäänud Euroopale suur võimalus osaleda koos Prantsusmaaga selles haridusprogrammis ning kulutada sadade miljonite asemel seal juba miljardeid. See võiks aidata kaasa tugevamale Euroopa-sisesele integratsioonile, sest Macron võiks teha järeleandmisi oma domineerimissoovi osas Euroopas, saades vastutasuks finantsilist toetust oma huvide elluviimisele Aafrikas.

ÜRO Julgeolekunõukogu tegevuse tagajärjed selles piirkonnas on laiemas kontekstis olnud üsna mõttetud, sest olukorra stabiliseerimiseks oleks seal vaja Euroopa suuremat sekkumist, mida peaks toetama ka Eesti.

Vaja on hästi toimivat haridussüsteemi

Sisserännet pole enam võimalik peatada. Aafrikas on lihtsalt eluks sobivat ruumi ja ressursse sellise rahvastiku kasvu jaoks liiga vähe, mida näiteks Euroopas veel endiselt jagub, kuid Euroopa saab kindlasti aidata kaasa Aafrika elutingimuste parandamisele.

Kõige paremaks lahenduseks oleks võimalikult kaasaegse ja hästi toimiva haridussüsteemi väljaehitamine, mille tulemusel sealsed juhid oleksid vähem korrumpeerunud ja tunneksid rohkem vastutust oma elanike ees.

Sellise võrgustiku loomine ei toimu üleöö, kuid tänapäeva Prantsusmaal on sealses regioonis tugev kandepind ning praegune president on näidanud ambitsiooni sealsete probleemidega tegelemiseks ning Euroopa kollektiivne abi oleks veelgi suuremaks toetuseks.

Kindlasti ei lahendaks see täielikult praeguseid sisemisi pingeid Euroopas, hermeetilisest välispiirist ja Õhtumaa allakäigust saame lugeda ja kuulda edaspidigi. Küll aga oleks see heaks alguseks, valmistamaks aafriklasi ette eluks Euroopa kontinendil, et nad omandaksid enne elementaarsed hariduslikud oskused, mis teeks nende integreerumise palju valutumaks.

Praeguseks on selge, et miski rahvaste rännet enam peatada ei saa, isegi müür ei aitaks, pigem toimiks see Euroopa kultuuri hauakivina nagu Berliini müür Nõukogude Liidule. Siiski sõltub endiselt suuresti meist, et Aafrika elanikud oleksid valmis paremini sulanduma uude, 21. sajandi Euroopa ühiskonda.

Niikaua kui on eksisteerinud riigid, soovivad tavaliselt alati väiksemad ja nõrgemad jõud ausamat ja lugupidavamat suhtlemist rahvusvahelisel tasandil, suurjõud aga tuginevad oma mõjuvõimule ja ülekaalule.

Rahumeelne 21. sajandi Euroopa võiks olla esimene suurjõud maailma ajaloos, mis käitub endast nõrgematega lugupidavalt ning Aafrika ülesehitamine investeeringutega haridusse oleks heaks alguseks, seda nii aafriklastele kui ka Euroopale suurema ühtsuse loomisel.​


Kasutatud kirjandus
  • UN.org. (3 2017) allikas UN.org.
  • Archer, C. (2014). International Organizations 4th Edition. Routledge; 4th edition.
  • Kennedy, P. (2007). The Parliament of Man: The Past, Present, and Future of the United Nations. Vintage; Reprint edition.
  • Vesselin, P. F. (2014). The Security Council as Global Legislator (Global Institutions). Routledge; 1st edition.
  • Banos, Pedro. 2019. The 22 secret strategies of global power. RHUK.
  • Thomas, Dominic. 2006. Black France: Colonialism, Immigration, and Transnationalism. Indiana University Press.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: