Teistest riikidest saabujate kohanemisele ja lõimumisele on hetkel Eestis mitmeid barjääre nagu isiklikes kohtumistes kogetud eelarvamused, kaasatust soodustavate avaliku ruumi paikade ja ühistegevuste vähesus.

Napib kohti ja olukordi, kus rändetaustaga ja kohalike inimeste vahel saaksid tekkida suhted ja sidemed ning kus tekiks usaldus ja arusaam, et võõrapärase nime ja välimuse taga on tegelikult tore inimene.

Just argielulistel kokkupuudetel ja ühistegevustel on eriti oluline roll Eestisse sisserännanute ja kohalike elanike lõimumisel. Inimlik huvi ja igapäevased kokkupuuted on vajalik pinnas, et sisserännanul oleks nii motivatsiooni kui ka võimalust Eesti riiki ja kultuuri tundma õppida. Argiste kontaktide, igapäevaste suhtlussituatsioonide, üheskoos probleemide lahendamise kaudu tekib huvi teisest rahvustest inimeste vastu.

Lõimumist nähakse tihti staatilisena, mis võib viia ennatlike järeldusteni selle kohta, kas inimene on lõimunud või mitte. Teadlased on kirjeldanud uues riigis sisse elamist ja seal kohanemist aga hoopis kui dünaamilist protsessi.

Alguses on saabunu elevuses uue asukoha kultuurikeskkonnast ja elukorraldusest ning tunneb end üldiselt hästi. Järgneb frustratsioon, kus inimene kogeb, et miski ei lähe ladusalt. Olukord avaldab negatiivset mõju inimese enesekindlusele ja -hinnangule.

Sel perioodil võidakse olla ümbritsevate suhtes vaenulikud, süüdistades näiteks kohalikke, või tõmbutakse hoopis endasse ja loobutakse kontaktide loomisest. Kui aga ületatakse emotsionaalne madalseis, siis uustulijad pühenduvad nende jaoks optimaalse kohanemise saavutamisele ja osalevad kohalikus sotsiaalses elus.

Kohanemisest annab märku inimese võime naerda oma (ja ka teiste) kultuuriliste möödapanekute üle ja võime mõista, et igal kultuuril on eripärad.

Uurimusi tehes oleme märganud rändetaustaga inimeste naljatlemist, kui nad kirjeldavad, et hakkavad muutuma eestlasteks, sest neid enam ei häiri, et naabrite olemasolust annab tunnistust vaid tuli nende aknas, kuna mingit kontakti või suhtlust naabritega ei ole.

Või meenutatakse muigega olukorda, kui bussijuht, olles aru saanud, et inimene ei oska eesti keelt, tõstab häält ja karjub, et kuhu te tahate sõita, justkui arvates, et kõvem hääl on olukorra lahendamisele abiks.

Kohalikega sünkroonis elamise olukorra ehk kohanemise saavutamisel tunnevad rändetaustaga inimesed end asukohamaal koduselt. See tähendab, et nad kogevad, et nende muutunud identiteet on nende endi ja ümbritsevate inimeste jaoks turvaline ning nad on kaasatud kohalikku ellu. Seega on lõimumine dünaamiline ning üks ja sama inimene võib oma lõimumisele anda erineval ajahetkel erineva hinnangu.

Suhtlev ja suhteid vajav inimene

Inimese identiteet ja enesemääratlus kujunevad suhete ning suhtlemise kaudu (inglisekeelses teaduskirjanduses kirjeldatakse inimest kui relational being). Isegi otsese kontakti ja verbaalse suhtluseta märkab inimene ümbritsevaid inimesi ning suhestub nendega. Identiteeti taasloovad ja kujundavad järjepidevalt kaks protsessi.

Esiteks, sisekõnes pidevalt sõnastamine, et kes ja millised me oleme. Teiseks, sotsiaalses kontekstis teiste inimeste suhtumiste märkamine: mida meist arvatakse, mida meile öeldakse. Nende kahe protsessi tulemusena kujuneb inimese identiteet.

Kui ümbritsevate hoiakud on tõrjuvad või halvustavad, hakatakse endast mõtlema kui kellestki, kes ei saa hakkama. On loomulik, et inimene püüab leida koha ja kaaslased, kes toetavad tema positiivset identiteeti ja seda, mida ta endast ise arvab.

Uustulijate sotsiaalne võrgustik muutub seoses rändega ja neil on vaja kompensatsiooniks leida uued suhted ja uues kogukonnas ning sotsiaalses keskkonnas kohaneda.

Ümbritsevate kogukonnaliikmete hoiakud ja käitumine võivad seega mõjutada, kas asukohariiki sisserännanu julgeb luua suhteid kohalikega või pigem kapseldub, polariseerub ning püüab leida tuge Eestile ja eesti väärtustele vastanduvatest ja võimalik, et radikaalsetest gruppidest.

Rändetaustaga inimeste sotsiaalne võrgustik muutub seoses rändega. Neil on vaja kompensatsiooniks leida uus sotsiaalne võrgustik ja uues kogukonnas ning sotsiaalses keskkonnas kohaneda.

Kohanemisest räägitakse tihti kui kultuurilisest kohanemisest ja elukohariigi keele ära õppimisest. Ent inimese nahale veelgi lähemal on sotsiaalse toimetuleku saavutamine.

Kui inimesed asuvad elama uude riiki, siis nad sisenevad uude lokaalsesse arusaamiste süsteemi. Kohalikku loogikat elukorralduse, igapäevaelu normide ja selle kohta "kuidas asjad käivad" on vaja tundma õppida.

Selleks ei piisa vaid neti-soovitustest kohaliku kogukonna toimimise loogika kohta. Tuleb õppida mõistma kohaliku elu korraldust, leida kaaslaseid, õppida uusi oskuseid, omandada teadmisi kohaliku elu, väärtuste, hoiakute kohta. Seeläbi kujundada oma elu, võtta omaks uued käitumisnormid ja -piirid, kohandada oma väärtuseid.

Kirjeldatud protsessi jaoks on vaja teist osapoolt ehk kohalikke, kes võimaldavad tutvuda tavaliste inimeste igapäevaelu korraldusega ja argielu normidega. Kohanemine saab toimuda üksnes järjepideva vastastikuse suhtluse kaudu.

On hulk inimesi, kes on võtnud sihiks kohaneda ja astuvad samme, mis ei ole nende jaoks lihtsad. Kuid peaasi on, et me ise teadmatusest tahtmatult ei tõuka rändetaustaga inimesi välja ja põhjusta seda, et nad loobuvad kohanemisest.

Sotsiaalsed kogukonnad

Kogukonda kuulumine on inimese vajadus. Kogukonnad, kuhu kuulume, võivad olla väga erinevad. Kultuurikogukonnad toetuvad jagatud kultuurilisele, etnilisele, religioossele identiteedile või pärandile.

Geograafilise asukoha järgi moodustuvad kogukonnad ühendavad külas, linnaosas, linnas, maakonnas, riigis elavaid inimesi. Ehkki näiteks mingis linnas või ka näiteks religioosses ühenduses toimub liikmete vahel ka mõningane vahetu suhtlemine, ühendab selliste kogukondade liikmeid eelkõige abstraktsem taju ühisest kuuluvusest

Sotsiaalsed ehk omavahelisel suhtlusel põhinevad kogukonnad on väiksemad ja igapäevaeluga tihedamalt seotud. Sotsiaalsed kogukonnad võivad koondada sarnaste huvide ja eesmärkidega inimesi või tekkida oluliste institutsioonide ümber nagu kool, huvikool või töökoht. Neid võib nimetada sotsiaalsete kogukondade ankurinstitutsioonideks.

Inimesed kuuluvad väga erinevatesse kogukondadesse. Kuulumise taju tugevus on erinev ning sõltub väga palju konkreetsest olukorrast. Näiteks võib inimene ootamatult tunda end puudutatuna kellegi ebaõnnestunud naljast, mis käib tema etnilise või riigilise kuuluvuse kohta, mida ta enne nalja kuulmist ei oleks üldse oluliseks pidanud.

Samuti on tajutud kuuluvuse tunne mõjutatud võõraga kokkupuutumisest – näiteks Ameerikas või Hiinas elades hakkad identifitseerima end teadlikumalt kui eurooplast – aktiveeruvad laiemad kultuurilised identiteedid, mida muidu ei märkakski.

Kogukondadesse kuulumine ei pea olema alati aktiivne või ka aktiivselt tajutud. Elu jooksul kogunenud kuuluvuse kihtidele üldjuhul ei mõelda, kuid vajadusel on need olemas. Sotsiaalsed suhted ja võrgustikud koosnevadki valdavalt nn latentsetest suhetest, mis samas tekitavad turvalisuse ja abstraktsema kuuluvustunde.

Kogukonnatöö ainekursusel on magistrandid vahel esimese reaktsioonina öelnud, et neil ei ole olnud kogukonda kuuluvuse kogemust, kui ülesandeks on mõelda kogukonnale nende ümber sel ajal, kui nad olid kümne aastased.

Pisut järele mõeldes aga hakkab näiteks meenuma, kuidas nõukaaegses kortermajas laenati vastastikku suhkrut-soola (selmet minna kauplusesse) või ühe korteri lauatelefon oli avatud kasutamiseks kõigile naabritele. Seega sotsiaalse kogukonna toetust pakuti ja saadi ise.

Teatud elusündmused, nagu näiteks teise kohta elama kolimine, mõjutavad kogukonda kuulumist. Äsjase saabujana on sotsiaalseid kogukondi ning kogukondlikku suhtlemist vähem, uues elukohas puuduvad minevikus tekkinud ning hetkel mitteaktiivsed suhted.

Samal ajal etnilised sidemed võivad võõras keskkonnas hoopis tugevneda. Näiteks on tavapärane, et välismaal suhtlevad omavahel eestlased, kes Eestis elades peaksid üksteist liiga erinevaks.

Sellised identiteedid ja kogukondlikkuse taju aktualiseerivad uussisserändaja jaoks sidemeid pigem endiste gruppidega, mis võib vähendada motivatsiooni ja valmisolekut sihtkohas lõimumiseks.

Eestisse saabujate sotsiaalsed kogukonnad

Eestisse saabuvad inimesed väga erinevatest riikidest ja väga erinevatel põhjustel. Sõltuvalt taustast on ka siin ees ootavad ning tekkivad suhted erinevad. Välisüliõpilase või vabatahtlikuna saabujatele pakutakse erinevaid sotsiaalseid tegevusi, vaba aja veetmist nii teiste välismaalastega kui kohalikega.

Kui elukohavahetus on sunnitud ja põhjuseks pole õppimine või pereliikmete juurde naasmine, on seis keerulisem. Eestisse jõudvatel rahvusvahelise kaitse saajatel ei ole üldiselt koheselt tugevaid vastuvõtvaid institutsioone nagu töökoht või kool, mis annaks võimaluse mõtestatud ajaveetmiseks ning sotsiaalseks suhtluseks. Seetõttu on nende jaoks oht jääda ilma piisavate kogukondlike suheteta väga suur.

Sotsiaalsed kogukonnad ei teki iseenesest, nende kujunemiseks on vaja teatud tingimusi ja tegevusi. Ühes piirkonnas elavad inimesed ei moodusta tingimata sotsiaalset kogukonda.

Uuringud on näidanud, et tavalised igapäevaelulised kontaktid nagu kohtumine trepikojas naabritega või suhtlemine oma lapse õpetajaga ei pruugi luua positiivset sidet, jäädes liiga põgusaks ning isegi pigem võõristust suurendada. Näiteks kortermajas naabrite põgusad kohtumised või läbi seinte kostvad naabrite tekitatud helid ei tekita ühistunnet, vaid pigem häirivad.

Ehkki kultuurilise teistsugusega kokkupuutumisel kipuvad võimenduma erisused – lihtsamini märgatavad on eksootilised ja teistsugused jooned – on eri kultuurist pärit inimestel ühisosa tegelikult väga palju. Kui hakkame märkama, kui sarnaselt muretsevad sisserännanud oma töö, õpingute ja kodu või oma laste õppimise ja huvitegevuse pärast, siis saame aru, kui sarnased me inimestena oleme.

Kui retoorikas mainitakse Eestis sidusa ühiskonna olulisust sageli, on jäänud piisavalt mõtestamata see, mida sidusus tegelikult tähendab ja mida selleks nii riigi kui ka indiviidi tasandil teha tuleb.

Sidusus ei tähenda ainult seda, et käiakse valimas, vaid et ollakse sidustunud just eripalgeliste sotsiaalsete kogukondadega, kus ei ole rahvustest tulenevaid seinu ja barjääre. Otsitakse teadlikult inimlikku ja argielulist ühisosa. See ei ole Eestis seni õnnestunud.

Erinevad uuringud näitavad, et Tallinna elupiirkondades on rahvusepõhine segregatsioon üha suurenenud. Ehkki Eesti on multikultuurne, väljendub see proportsionaalselt suhteliselt vähe inimeste igapäevastes suhtlemismustrites.

Sotsiaalsed kogukonnad vajavad tuge

Eri rahvusest ja taustaga inimeste nn ühistegevuste kogukonnad ei ole vajalikud mitte ainult kellegi kultuurilise kogemuse rikastamiseks või isikliku põnevuse rahuldamiseks (a la "proovisin esimest korda süüria toitu – väga maitsev oli!").

Ühiskond kui tervik vajab sedalaadi suhtlemist ja kontakte, et püsida koos, vältida kasvavaid lõhesid ja radikaliseerumist. Ühistegevused ei teki aga iseenesest. Selliseid tegevusi on vaja hõlbustada.

Näiteks Belgias on omavalitsustes tööl kogukonnatöötajad ehk hõlbustajad, kes piirkonna elanike hulgas ideekorjet tehes selgitavad välja, mida rändetaustaga inimene soovib pakkuda oma piirkonna kogukonnale.

Hõlbustaja aitab läbimõelda vahvate ideede teostuse, otsib avalike teenuste paigad (näiteks koolisöökla, päevakeskuse ruum), aitab levitada infot ja hõlbustab ürituse läbiviimisel kohalike suhtlust. Nii viiakse läbi eksootiliste toitude koos valmistamise üritusi jmt. Kogukonna kokkusaamiste käigus tekivad suhted, mis muul viisil aset ei leiaks inimeste erinevate igapäevaelu töö-kodu-huvitegevus trajektooride tõttu.

Toetavad (sotsiaalsed) kogukonnad saavad hakata arenema juhtudel, kui on olemas madalama intensiivsusega kogukonnad: näiteks samas majas või naabruskonnas elavad inimesed, kes teavad teineteist, võib-olla ka teretavad, kuid ei lävi omavahel pidevalt, ja nende vahel toimivad positiivsed argielu kontaktid. Hõlbustajad saavad aidata sel juhul suhtlusel kujuneda.

Ühistegevuste kogukonnad võimaldavad sisserännanutel ja kohalikel elanikel läbi argielu lõimuda, kuna leitakse inimlikult ühendavad huvid nagu eluase, toit, tavad, sport, muusika, käsitöö, keeled, laste huvialad jm. ning koos tegutsedes õpitakse olukordi lahendama ja üksteisele tuge pakkuma.

Kogukonnasuhete realiseerumiseks on vaja arendada tugevamat kontakti (parimal juhul isegi kogukonnatunde) tekkimist  võimaldavaid ühistegevusi, milleks tõhusaimaid võimalusi pakuvad huvi- ja institutsioonipõhised sotsiaalsed kogukonnad. Näiteks koolealiste lastega peredele võib just kool olla oluline ankurinstitutsioon, mis kaasab ning loob võimalusi suhtlemiseks ja ühistegevusteks.

Koolil on uussisserändajate kogukonda kaasamisel potentsiaal, kui korraldatakse näiteks ühistegevusi (keelekohvik, treeningud) või tekib huvipõhine vajadus koos tegutseda (näiteks kooli või laste jaoks midagi korraldades).

Sotsiaalsete kogukondade arendamisel on oluliseks ressursiks Eestisse tagasipöördunud eestlased. Tagasipöördujate väärtused, hoiakud, oskused ja käitumised on muutunud. Neil on olemas kogemus Eestis põliselanikuna ja välisriigis rändetaustaga inimesena elamisest.

Uuringud näitavad, et tagasipöördujatel kujuneb välja mitmedimentsiooniline mõtlemine, hea emotsionaalne intelligentsus, oskus probleemilahendamisel märgata mitmeid vaatenurki, kuna neil endil on kogemus, mida tähendab olla "teistsugune". Tagasipöördujad oskavad selgitada kohaliku kultuuri väärtuslikke eripärasid ja oskavad lõimida erinevate kultuuride väärtuslikke komponente omavahel.

Sisserännanute toetamiseks on kogukond väga väärtuslik ressurss. Säilenõtke (plastiline) ja iseorganiseeruv kogukond ehk erinevate kogukonnaliikmete oskuseid, teadmisi ja kogemusi, materiaalsed ressursse koondav ja jagav ning koos probleemolukordi lahendav kogukond võimaldab paremini kohaneda uussisserändega. Seda nii vastuvõtja kui ka immigrandi jaoks.

Kõige lihtsamal ja praktilisemal tasandil aitavad kogukonnasuhted kui ka igapäevased kontaktid sisserändajal saada vajalikku infot, juurdepääsu lokaalsetele teadmistele, mida on riiklikult keeruline pakkuda.

Sotsiaalsed kogukonnad on toredad kohad, kus tekib siiras huvi teise osapoole kultuuri, harjumuste, tavade ja maailmast arusaamise vastu. Ja kui on tekkinud spontaanne huvi teistest kultuurist inimese vastu, nt eestlaste vastu, kultuuriidentiteedi vastu, siis on loodud alus, et tekib suurem huvi ka Eesti riigiidentiteedi vastu. Kusjuures igal inimesel on siin oma roll, sest oma suhete ja suhtumiste kaudu me kõik mõjutame üksteist.