23. septembril kohtusid Maltal mõnede Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid ja siseministrid, et arutada, mida teha Vahemerelt päästetud ning valdavalt Itaalia ja Malta sadamatesse transporditavate põgenikega.

Teadaolevalt pandi kohtumisel kokku ideekavand võimaliku ümberjaotamismehhanismiga, mida ülejärgmisel nädalal ka Euroopa Liidu nõukogu ees tutvustatakse.

Kohtumine on leidnud küllaltki laialdast vastukaja ning muu hulgas on avaldatud ka arvamust, et ehk võib kohtumisel välja töötatud plaan kujuneda läbimurdeliseks lahenduseks, mis viib edasi kogu Euroopa Liidu ühtse varjupaigapoliitika reformi.

Tõuget vajaks see reform läbiminekuks küll, sest 2016. aastast saati pole liikmesriikide valitsused Euroopa Liidu Nõukogus reformi osas üksmeelt saavutanud.

Erinevused liikmesriikide vahel ei vähene

Iseäranis keeruline näib olevat kokkuleppimine selles, kas ja kuidas reformida Dublini määrust. Selle määruse kohaselt peab põgeniku varjupaigataotlust menetlema see riik, mille kaudu ta Euroopa Liitu sisenes.

Mitmed analüütikud on välja toonud, et Euroopa Liidu varjupaigaõigus lähtub varjatud aluseeldusest, et varjupaigataotleja on teadlik toimija, kes tunneb Euroopa Liidu varjupaigaõigust ning teab, et tal on võrdsed õigused ja võimalused varjupaiga taotlemiseks mistahes liikmesriigis ning seetõttu jagunevad taotlused liikmesriikide vahel võrdselt.

Päriselu näitab muidugi midagi muud. Rändeuurijate läbiviidud intervjuud paadipõgenikega näitavad, et parimal juhul üksikutel põgenikel on üldse mingi ettekujutus varjupaigapoliitikast ja kui inimestel üldse eelistus mõne konkreetse riigi kasuks on, siis tugineb see rohkem juba varem saabunud sugulaste-tuttavate käest kuuldule eluolu kohta ja mitte Euroopa Liidu ühispoliitikale.

Samuti ei saa rääkida taotluste võrdsest jagunemisest liikmesriikide vahel. Viimase kolme aasta jooksul on näiteks Saksamaale esitatud kokku üle miljoni varjupaigataotluse ehk umbes kolmandik kõigist taotlustest.

Kui vaadata, milline on varjupaigataotluste suhtarv elaniku kohta, siis erinevused liikmesriikide vahel ei vähene: kui näiteks Kreekale Saksamaale ning Maltale on kolme aasta jooksul esitatud rohkem kui üks taotlus saja elaniku kohta, siis Eestis, Lätis ja Portugalis on see kolm-neli taotlust kümne tuhande elaniku kohta, Slovakkias veelgi vähem.

Kindlasti olnuks koorem, mis langenuks Vahemere-äärsetele riikidele veelgi suurem juhul, kui Saksamaa poleks 2016. aastal teatanud, et teeb Dublini reeglite osas erandi ning võimaldab varjupaika erandkorras taotleda ka neil, kes mõne teise liikmesriigi kaudu sisenenud. See viib mõtteni, et Euroopa Liidu varjupaigapoliitika on läbi kukkunud. Kuid kuidas siis edasi?

Edasiminek läbikukkumiste kaudu

Poliitikateadlased Erik Jones, Daniel Kelemen ja Sophie Meunier on leidnud tabava metafoori Euroopa Liidu poliitika kujundamise mehhanismide kirjeldamiseks: failing forward, mida võiks tõlkida kui edasiminek läbikukkumiste kaudu.

Nende teooria kohaselt arenevad Euroopa ühisreeglid järgnevalt: liikmesriigid lepivad ühispoliitikas kokku umbmääraselt ja jätavad nii-öelda ebamugavad detailid reguleerimata.

Seejärel tuleb kriis, mis toob augud seadusandluses esile, misjärel toimub aukude lappimine, kuid jälle jäävad mingid ebamugavad detailid täpsustamata, kuni tuleb järgmine kriis ja nii edasi. Niisiis, poliitikad kukuvad aeg-ajalt teatud aspektides läbi, ent muutuvad seeläbi järjepanu ka ühtsemaks.

Jones ja kolleegid sõnastasid oma teooria algselt Euroopa ühtse rahanduspoliitika arengute näitel, kuid rändepoliitika uurija Marco Scipioni on asunud küsima sama ka Euroopa Liidu ühise varjupaigapoliitika kohta.

Tõepoolest, ka Euroopa varjupaigasüsteemi on senini kolm korda põhjalikumalt reformitud, mis on seda kindlasti mõnevõrra tõhustanud, aga rändekriisi ajal tulid süsteemi nõrkused endiselt ilmekalt esile.

Kriisi haripunktis pakkuski Euroopa Komisjon välja lahendused – nii reformikava kui ka varjupaigataotlejate ümberpaigutamisskeemi näol, millega pandi igale riigile paika ümberasustatavate kvoot.

Kuigi kohustuslike kvootidega süsteemi on laialdaselt peetud ebaõnnestunud lahenduseks, on ümberpaigutamis- ja ümberasustamisprogrammidega jätkatud. Sama plaanitakse rakendada ka Vahemerelt päästetute ja Itaalia ja Malta sadamasse veetavatelt alustelt maabuvatele varjupaigataotlejatele.

Oletame, et Maltal kokkulepitud skeem leiab toetust ka teistelt, vähemalt pooltelt liikmesriikidelt. Eeldusi on, sest panused on väikesed – kokku räägitakse umbes viiest tuhandest päästetust ning 60 protsenti kõigist on lubanud juba enda kanda võtta Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia ning midagi hullu ei juhtu, kui järele jäänud paar tuhat jagavad laiali ka vaid kümmekond riiki.

Samal ajal ei lahenda see algatus kogu põgenikeprobleemi, sest tõenäoliselt tuleb selle peale hakata tegelema elevandiga ruumis ehk nende umbes 15 000 paadipõgenikuga, kes on tänavu maabunud Hispaanias ja 38 000-ga, kes jõudsid esimese kaheksa kuuga Euroopasse Kreeka kaudu ning kellest paljud pärinevad riikidest, mille kodanikele antakse varjupaika võrdlemisi harva ning kes seetõttu ümberpaigutamisele ei kvalifitseeru.

Niisiis, kohtumise tulemused Maltal võivad jääda kas pelgalt poliitiliseks solidaarsusdeklaratsiooniks teatud valitsuste vahel või siis panustada väikeses mahus Euroopa Liidu varjupaigapoliitika edasiviiva läbikukkumise ahelasse, aga ei enamat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.