Toomas Sildam: presidendi kood ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Põnev on lugeda sõnade vahelt ja lausete tagant. Eriti praegu, kui kujundlikult öeldes president ei plaksuta riigikogu esimehe kõne järel ja riigikogu esimees jätab käed lauale pärast presidendi kõnet.

EKRE ühe juhtpoliitiku Henn Põlluaasa tekst, mida ta luges riigikogu uue tööaasta avaistungil küll parlamendi spiikri staatuses, oli lihtne ja selge.  

"Koalitsioon esindab suurima osa Eesti valijate tahet. Tegemist on demokraatliku ühiskondliku protsessiga, millega tuleb kõigil mõistusepäraselt leppida. /---/ Ei olnud [praegusel valitsusel] sadat kriitika- ega ammugi vihavaba päeva, kevadet ega suve. Seda tava rikkusid nii opositsioon, ajakirjandus kui ka president... /---/ Vastasseisu väljakuulutamine, koostöö ja diskussiooni välistamine, koalitsiooni ja valitsuserakondade suhtes valede ja hirmude levitamine ning Eesti maine rikkumine välismeedias ei tee opositsioonile ega ka peavoolumeediale au. /---/ ... peame rahvusparlamendina seisma hea, et Euroopa Liidu immigratsioonipoliitika, traditsiooniliste euroopalike väärtuste diskrediteerimine ning varjatud föderaliseerumistendentsid ei ohustaks meie põhiseaduslikke imperatiive. Euroopa Liit peab olema ja jääma suveräänsete riikide liiduks."

Klaar.

Siin pole vaja tõlgendada ega mõistatada, mida kõneleja ühe või teise lausega mõtles. Arutelu, kas riigikogu esimehena peaks ta tõusma erakondadest kõrgemale ja sealt mõtestama parlamentaarsust õigusriigis koos parlamendi tähendusega Eestis või ajama selleltki toolilt koduerakonna asja, on vaidlus poliitikafriikidele. See on nagu Euroopa Liidu lippude väljaviimisega Toompea lossi valgest saalist – Keskerakond ja Isamaa kutsusid EKRE koalitsiooni, valisid Põlluaasa parlamendi spiikriks ja riigikogu kantselei sai korralduse euroliidu lipud silma alt lattu tõsta. Siin pole mingit varjatud märki. Kõik on lihtne ja selge.

President Kersti Kaljulaid pakkus riigikogu sügishooaja avakõnes, kus ei leia nimeliselt ühtegi erakonda ega poliitikut, palju rohkem mõistatusi. Oli ka otse ütlemisi, pika vaatega ja tegelikult juba kätte jõudnud probleemide sõnastamist.

Põlevkivienergeetika ja rohelised alternatiivid. Veidi pehkinud e-riik ja ligipääs uutele identimismudelitele. Uue kokkuleppe vajadus riigi ja kodanike vahel, kuidas riik kogub ja kasutab kodanike andmeid. Kihistuv ühtluskool, kus lapsevanemate rahakoti paksus määrab õpilaste konkurentsivõimet. Haldusreform ja omavalitsuste rahastamine. Vananev rahvastik ja ülikoolide rahapuudus.

Kõik need on päris murekohad. Aga nii koalitsioon, opositsioon kui ka valitsuse loožis istunud ministrid ootasid, kes ärevuse või närvilisusega, mida ja kuidas ütleb president Kaljulaid praeguse sisepoliitilise aja kohta. Ta jõudis sinna läbi mõtte, et ühiskonnaõpetuse tunnis peaksid lapsed saama senisest parema ettevalmistuse ka demokraatia mõistmiseks:

"Paranema peavad noorte teadmised sellest, miks õigusriik on tähtis, miks ei saa alati otsustada vaid enamuse huvist lähtuvalt, mida üldse tähendavad universaalsed inimõigused, miks on oluline meedia- ja sõnavabadus."

Selles lauses luges riigipea üles rea muresid ja kõhklusi, mis praegust koalitsiooni ümbritsevad. Et siis mõne aja pärast veel otsekohesem olla.

"Täna on universaalsete inimõiguste ja demokraatlike väärtuste eest jätkuv seismine tihti ebamugav, rünnatav ja halvustatav. Aga tõeliselt selgubki just neil ajaloohetkedel, mis on pigem keerulised, milline siis on meie Eesti tegelikult."

Eestis on keeruline ajaloohetk, hindas niisiis president. Ja mitte ainult seda, vaid ta sõnastas valikud, küll otsesõnu näpuga näitamata, aga kes kuulsid või lugesid, said aru. Milline on Eesti valik olla tegelikult?

"Demokraatlik või totalitaarset vaikelu hindav? Vabadust armastav või pelgav? Jõudu või väärtusi austav? Nutikaid uusi lahendusi otsiv või vanadest kulukalt kinni hoidev? Uudishimulik maailma põnevate võimaluste suhtes või umbusklikult endasse sulguv?"

Opositsioon leidis nendest küsilausetest lohutust, vabakond nägi tuge, koalitsioon aga sai kinnitust süvenevale teadmisele, et nüüdse valitsuse ja presidendi teed käivad erinevaid radu.

Kuid pöördumine riigikogu liikmete poole, et nad on oma otsustes vabad, aga siiski mitte täiesti, sest põhiseaduse järgi peavad nad lähtuma Eesti kõigi inimeste, mitte vaid oma valija ootustest, ning et nad on õigusriigi hoidjad, kes ei saa selle vastutuse eest põgeneda fraktsiooni seisukoha taha – need on riigipealt õiged, aga deklaratiivsed sõnad.

Ilma igasuguse künismita: koalitsiooni kuuluvate erakondade parlamendifraktsioonide üksmeel hääletustel tagab koalitsiooni ja seega valitsuse kestmise, parlamendiliikme isiklik arvamus on oluline, aga mitte siis, kui küsimuse all on valitsuse püsimine või langemine.

Meenutades ka Kersti Kaljulaidi valimist presidendiks sügisel 2016: toonagi oleksid Reformi- ja Keskerakonna mitmed liikmed jätnud talle salajasel hääletusel toetushääle andmata, aga nende fraktsioonid otsustasid, et nii on kõige mõistlikum peatada piinlikuks veninud presidendi valimiskarussell.

Eestis on valitsusliidu parlamendipoliitikud lahkunud koalitsioonist akna alla fraktsioonitutena istuma, nagu viimati tegi Raimond Kaljulaid Keskerakonnast, või hääletanud vastu koalitsiooni tahet, nagu viimati Viktoria Ladõnskaja-Kubits Isamaast. Aga midagi nii dramaatilist, mida võiks võrrelda Brexiti tormis kõikuvas Briti parlamendis toimunud teisele poole astumisega, pole Eesti riigikogus juhtunud.

Ent president Kaljulaidilt kõlas kaks mõtet, millele saab anda päevapoliitika konkreetsetes küsimustes poole valimise tõlgenduse. Esiteks toetas ta Reformierakonna algatust, et riigikogu teeks valitsusele ettepaneku alustada Eesti lasteaedade ja koolide muutmist ühtseks ja eestikeelseks. Just nii saab selgitada presidendi tunnustust Kohtla-Järve ja varsti ka Jõhvi gümnaasiumidele, "kes on julgelt otsustanud hüpata tundmatusse vette, julgustades õppima ainult eesti keeles".

Koalitsioon – Keskerakond, EKRE ja Isamaa – hoidub esialgu vette hüppamisest, kuigi vesi pole tundmatu ja põhi teadmata, sest kahe paralleelse koolisüsteemi probleemid on üle veerand sajandi teada ja tuntud. Reformierakonna algatust nad toetada ei taha, seetõttu esitasid kiirelt enda eelnõu, mis keskendub eesti keele õpetamisele, mitte eesti koolile Eestis.

Ja teiseks Isamaa peamine valimislubadus muuta pensioni II sammas vabatahtlikuks, mida oponendid nimetavad ka selle lammutamiseks, aga mis on muutumas praeguse koalitsiooni ametlikuks poliitikaks. Kas president saanuks puhkenud ühiskondlikust debatist mööda vaadata? Igatahes ta ei teinud seda, kui lugeda sõnade vahelt ja lausete tagant:

"Kas Eesti inimene saab ka edaspidi uskuda oma riigi põhiseadust ja seadustega antud lubadusi, isegi väga pikaajalisi? Mina usun, et saab. Te saate luua lootust, te saate luua kindlustunnet, aga ka küünilisust ja veendumust, et igaüks, ka siin saalis, seisab vaid iseenda või kitsa ringi huvide eest."

Pensionisambad ongi riigi antud väga pikaajalised lubadused.

Huvitav, kui küsiks presidendilt või tema meeskonnalt, kas riigipea parlamendikõne selline lugemine annab õige tulemuse, mida nad vastaksid. Ilma igasuguse etteheiteta, aga võibolla kuuleksime Kadriorust umbes nii, et tore, kui tekstis jagub nuputamist ja tõlgendamist lugemisoskusega inimestele.

See oleks märk, et lugeja on leidnud õige teeotsa.

Naljatades saab öelda, et võib minna ka teistpidi, kui palutakse pöörata tähelepanu presidendi kõne sellele lõigule:

"Aga meil on ka enesekindel rumaluse paraad. See uhke ebakompetentsus ja üleolev suhtumine süvenemisse, teadusesse, haritusse – ka see on niidiots, mis näitab meile probleemi, murekohta, aga me saame selle edukalt sikutades pöörata kultuurieduks, keeleuuenduseks, teadusuuenduseks, poliitikauuenduseks."

Presidendi koodi lahtimurdmine mitmekihilistes kõnedes on reeglina keeruline.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: