Nagu raha raisatakse tühja tähja peale, nii on ka paljud sõnad raisatud sisutu tühja kordamisega. Sõna ei sisalda enam mõistet või sõnumit, sõnast on saanud silt või kaigas, millega laimatakse ja demoniseeritakse teisitimõtlejaid.

Me peame lõpetama siltide ja loosungitega vehkimise ja hakkama arutlema mõistusega, nii palju kui meil seda veel alles on. Peame suunduma kuidagi tagasi neutraalse keele pinnale, kus sõnadega ei peksta teisitimõtlejaid, vaid avaldatakse mõtteid, arutatakse (rahumeelselt) eluliselt olulisi teemasid ja probleeme. Terminid tuleks taas ühtlustada.

Inimesed peavad hakkama oma sõnade (ja muidugi ka tegude) eest vastutama. Kõiki tuleb võrdselt kohelda, mitte nii nagu praegu, et uusliberaalidele on kõik lubatud, konservatiividele on kõik keelatud. Keel tuleb meeltega uuesti harmooniasse seada!

Ehk oleks meil ikka vaja mingit lepituskomiteed, mingit jahutavat jääkeldrit, mingit ühiskondlikku lepet? Kui inimesed ei oska ilma eeskirjadeta üksteist lugupidavalt kohelda, siis tuleb need eeskirjad luua.

Seletame lahti, mis on ühiskondlikud ja kogukondlikud väärtused ning mis on kellegi isiklikud soovid. Sest isiklikud soovid võivad grupiti olla omavahel vastuolus. Kellel on eesõigus? Vastandlikke soove ei ole võimalik võrdsustada!

Mõelgem kategoorilisele imperatiivile. Kas see vabadus või õigus, mida ma soovin isiklikult endale, aitaks ühiskonda paremaks teha, kui see kehtestada käsuna või uue tavana kõikidele? Kas kõik peavad minu soovide järgi elama? Mida see ühiskonnale annab? Kas ei ole sellel suunamuutusel äkki hoopis kurvad tagajärjed?

Kas kahtlemine oma sookuuluvuses on väärtus? Kas saab väärtuseks pidada suvalise koosluse võrdsustamist oma olemuselt püha matrimooniumiga, millest sünnivad lapsed, kellele ema ja isa abielu võimaldab kasvamiseks ja arenemiseks turvalise keskkonna? Kus on piirid? Piire ju tegelikult ei olegi, neid aina liigutatakse kaugemale?

Lugege üles, mis on need liberaalsed väärtused, mida te ihaldate kohustuslikuks kuulutada. Arutleme nende üle, tõestage meile, et need ikka on väärtused. Mille poolest nad teevad ühiskonda paremaks, targemaks, ühtehoidvamaks, viisakamaks, lugupidavamaks? Äkki on need hoopis vääratused või väärastused? Äkki on just nende kohustuslikuks tegemine meie ühiskonda lõhestanud? Kooseluseaduse läbisurumisest sai ju alguse meie suur ühiskonnalõhe.

Mõistlik inimene analüüsib ka enda käitumist, oma soove ja nõudmisi. Ja kuulab mõistlikke kriitikuid. Ja loobub oma soovitud muutuse nõudmisest, kui talle tehakse selgeks, et see muutus ei ole ühiskonnale kasulik. Oma elus on igaüks vaba valikuid tegema, aga ühiskonnaelu peab alluma üldistele reeglitele.

Mida kujutab endast liberaalne demokraatia, liberaalne õigusriik?

Kas ei ole sõna "liberaalne" iseenesest juba vastuolus nii väärtuste, demokraatia kui ka õigusriigiga? Liberaalne tähendab ju vabameelset, olemuselt lõtva, järeleandlikku. Tänapäeva uusliberaalid ei ole aga vabameelsed, kõikelubavad, kõikidele võrdseid võimalusi pakkuvad, vastupidi: nad ihkavad liberaalide diktatuuri, ülemvõimu. Klassikalised väärtused on neil asendatud uutega, isiklike soovide ja ihadega, tõe asemel on arvamused, ühiskonna hüve ei lähe neile korda. Kas ma eksin?

Mart Raukas seletas saates "Mõtleme taas" väga selgelt ära meie uusliberaalide kaks propagandasõna: avatus ja sallivus. Need on kirjeldavad terminid, mis poliitilise retoorika vahenditega on muudetud väärtusterminiteks.

Avatud, suletud, salliv, sallimatu - need ei ole väärtused, vaid mingi oleku kirjeldused. Uks võib olla kas lahti või kinni, salliv või sallimatu saab olla millegi, kas kasuliku või kahjuliku suhtes, üleüldist sallivust või sallimatust ei ole olemas.

Sallivus kahjuliku ärritaja suhtes on ju organismile kahjulik, sallimatus aga kasulik. Järelikult ei saa sallivus kohe kuidagi olla iseseisev väärtus, ja sallimatus ei saa olla hukkamõistetav pahe.

Sadu kordi on kõik need valesti kasutatud sõnad meil isegi peavoolumeedias ära seletatud, uusliberaalidest aktivistid oleks nagu kirjaoskamatud, nad ei arvesta sellega absoluutselt, nemad levitavad aina edasi oma pähe õpitud valetermineid.

Roger Scruton on oma raamatus "Kuidas olla konservatiiv" uusliberaalide mõttemaailma kirjeldanud kui religioosset usku kõigi arvamuste suhtelisusse, omamoodi uut teoloogiat, ent ilma Jumalata. Nad näevad tõde sellena, mida neil on hetkel kasulik uskuda, õige on kõik see, millega nemad (üsna suvaliselt) nõustuvad. "Tõde, objektiivsus, väärtus, tähendus on enesepettus ja kõik, mis meil saab olla, on meie enda arvamuse soe turvalisus."

Kuna nende meelest ei ole olemas objektiivset tõde, vaid ainult nende endi sigitatud konsensus, siis ei ole nende seisukohad rünnatavad ühestki vaatepunktist väljaspool seda.

Seepärast on tulutu nendega vaielda. Sest ratsionaalne argument eeldab just seda, mille nemad seavad kahtluse alla: nimelt ratsionaalse argumendi võimalikkust.

Lääne ülikoolidest on kadumas vaba uurimise vaim, seal õpetatakse ideoloogilist konformismi. Nõnda arutleb Roger Scruton.

Sellepärast ei võta uusliberaalid kunagi osa ühestki dialoogist, nad ei arvesta mitte mingi kriitikaga, sest nende meelest on ka objektiivne tõde vaid kellegi isiklik arvamus, ja kui see arvamus on tema arvamusega vastuolus, siis peab see tingimata olema vale arvamus.

Kurb, et meil tegelikult ei ole enam ühiseid autoriteete, keda kõik austaksid ja kuulaksid. Miskipärast ei ole nüüd leidunud isegi gruppi avaliku elu tegelasi, kes kirjutaksid üleskutse võimust ilma jäänud poliitkarjeristidele, et nad oma koerad koju kutsuksid? Vastukaaluks silmakirjalikule ja lärmavale kõigi-eestile?

Näiteks nii: "Nõuame töörahu uuele, demokraatlikult valitud valitsusele! Lõpetage ühe parlamendierakonna alusetu mahatampimine! Lõpetage oma riigi laimamine välismaal!"

Mina kirjutaksin kohe alla.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.