Hiinlased kirjutavad oma ajalehes, et meie riigis vohab korruptsioon ja meie ajame vastu, et meil on kõik hästi, et lõpetage oma propaganda! Samal ajal juhib Eesti Vabariiki erakond, mis on kriminaalkorras karistatud.

See on uus reaalsus, mis on kestnud juba kümneid aastaid ja millega me oleme nii ära harjunud, et see tundubki normaalne. Aga sisimas teame, et see ei ole normaalne, et sellist Eestit me ei tahtnud ja see meid lõhki ajabki. Tahaks ju uskuda inimeste headusesse, aga kui korduvalt petta saad, siis muutud ikkagi küünikuks.

Vanad parteid ja uued parteid

Viis parlamendierakonda on oma juurtega sügavalt 1990. aastates. Vahepeal on erakondasid tehtud, aga neid on ka liidetud ja neid on ka kadunud. Need viis suurt punti omavad palju liikmeid, kellest paljud on liitunud selleks, et seeläbi mingeid hüvesid saada. Head töökohta, head diili, katuseraha või teab mida veel.

Keskerakonna praegune juhtkond ajab vanad jamad eelmise esimehe kaela, kuid ka praegune juhtkond oli selle sees, ka nemad liitusid ju mingite hüvede nimel. Mäletame ju lugusid koolidirektoritest, kes pidid Keskerakonda astuma, et koolimaja saaks uue katuse. Kas see on normaalne? Muidugi ei ole, aga meil siin juba ammu on, kuigi me usume teisiti.

Ma tahaks loota, et Jüri Ratas on parem inimene, kes juhib erakonda ausalt ning riiki riigimehelikult.

Esimehena on Ratas ennast näidanud võimeka lepitajana, kes tuleb igasugusest jamast välja. Samas lohiseb tal kaasa see kriminaalne taak ning sellest pole pääsu. Ta üritas ju tegelikult ühe korra varemgi erakonda üle võtta, aga jäi sinna siiski peale kaotust alles. Millised oleksid võinud olla alternatiivid? Teha uus erakond või astuda mõnda teise?

Viimane uus suur erakond oli Res Publica, mis loodi 18 aastat tagasi ning sai 28 mandaati riigikokku. Ka siis oli meil sellest vanast poliitikast kõrini ning nende valijad lootsid uut algust. Erakond tegutses viis aastat ning Isamaa neelas ta alla.

Poisid lubasid palju asju teha teistmoodi, aga tegid ikka nii nagu teised ennegi. Sealt sai alguse usaldamatus ka uute tulijate vastu. Vabaerakond sai alguses riigikogus vaid kaheksa kohta ja tänavu ei ületanud ei nemad, Elurikkuse Erakond ega Eesti 200 valimiskünnist.

Selgelt oli kahe uue erakonna samaaegne sünd mõlemale kahjulik, aga looduse kaitsmise osas olid nad väga vastupidistel seisukohtadel. Ühed kallistasid puid ja teised raha.

Reformierakond ja Keskerakond on sama asi

Me tahaksime uutmoodi poliitikat, aga viie protsendi valimiskünnis on seal risti ees. See pole ju ainus takistus. Kautsjon, täisnimekiri ja meedia, mis räägib vaid staaridega ja ainult kollastel teemadel. Need, kes juba on pildil, saavad seal rahulikult edasi olla.

Valimisplatvorme lugesid vaid üksikud ajakirjanikud ja teiste erakondade liikmed, kes vajalikud punktid endalegi kopeerisid. Albert Einstein ütles, et kui teha midagi kogu aeg samamoodi, siis on idiootsus loota, et lõpptulemus oleks kuidagi erinev. Aga me teeme seda järjekindlalt edasi. Me loodame, et samad parteid hakkavad ükskord heaks, kui mitte nende valimiste järel, siis järgmistel kindlasti. Sest nii nad meile lubavad.

Pealtnäha on erakonnad väga erinevad, neil on esimehed ja tuntud näod, kes muudkui vahutavad, kuidas nende poliitika on see kõige õigem. Sisuliselt on Reformierakond ja Keskerakond sama asi, lihtsalt erinevate inimestega.

Mõlemad on tõstnud makse ja pensione, tänapäeval isegi paljud ettevõtjad tunnistavad, et Keskerakond on võib-olla isegi ärisõbralikum. Euroopa parlamendis on nad ju samas fraktsioonis. Me näeme, kuidas Reformierakonna toiduahelat puhastatakse riigiaparaadist välja ja asemele tulevad praeguse koalitsiooni tegelased, me juubeldame ja aplodeerime.

Värsket õhku on vaja! Väike tuulutus teeb alati head! See on siiski umbes sama nagu olla õnnelik, et peavalu asendus hambavaluga. Valu on ju ikka alles ja võib kohati hullemakski minna.

Kuidas siis ehitada uut edukat erakonda, kus oleksid aatelised inimesed, kes teeksid ausat poliitikat?

Ma ei tea. See on väga raske, kui mitte juba võimatu. Meie pähe on kinnistunud, et poliitika on räpane jala taha panemise mäng. Me oleme harjunud, et kui kuulud valesse erakonda, siis võivad diilid sinust mööda minna, võid põlu alla sattuda. Ühesõnaga, me oleme oma mõttemalli poolest ikka veel nõukogude ajas.

Ühed ütlevad, et Nõukogude Liitu ei tohi Euroopa Liiduga võrrelda. Milleks meile teadmiseid, kui me ei tohi neid kasutada? Inimene peabki oma teadmisi ja kogemusi kasutama uute seoste tekitamiseks, suurema pildi vaatamiseks.

Seesugused üleskutsed on just pärit ühe ja õige partei ajastust, kui käputäis inimesi teadis, kuidas kõik teised peavad elama. Paljud ihkavadki seda üheparteisüsteemi tagasi, saada edutatud, mingeid tähekesi ja paguneid, eripensionit ja rahapakikesi kunagiste toidupakikeste asemel.

Uue erakonna tegemisel on raske veenda tegijaid ja tuntuid inimesi erakonda astuma ja veel raskem on saada neid kandideerima, sest nad kardavad, et paha hais jääb kohe ka neile külge. Raske on leida ka raha, sest kes tahaks toetada erakonda, kust midagi tagasi ei tule?

Kui nad ausalt asju ajavad, siis nad ju ei eelista järgmisel ehituskonkursil seda õiget ettevõtet, vaid teevad ausad tingimused ja loevad läbi ka pakutavad teenused. See aga rahale ja tema jüngritele ei sobi mitte ning pigem nad toetavad ikka neid vanu häid parteisid edasi. Kas on mõni neist parteidest, kes ei ole sellistes afäärides olnud?

Raimond Kaljulaid proovis oma põhimõtete pärast Keskerakonnast lahku lüüa. Nüüd istub akna all. Ka ühest parteist teise liikujaid rahvas ei armasta, osade jaoks on ta ju reetur, teiste jaoks lihtsalt ülejooksik.

Seega pole ka seda lootust, et kui ühe erakonna juhatus ära keerab ja autoritaarselt rumalaid otsuseid hakkab tegema, siis astub suur osa erakonnast lihtsalt välja mõnda teise. Ei astu, nad on parteiga seotud ja nende isiklik reiting üldjuhul langeb. See on raske tee ja viib samuti üldjuhul tupikusse.

Kujutage nüüd ette, et Ratas oleks Keskerakonnas lahkunud, sest erakond mõisteti pättuses süüdi. Mis ta siis edasi oleks teinud? Uue erakonna või liitunud kellega? Ei olegi tal muud varianti, kui tolm pintsakult maha kloppida ja öelda, et teised tegid, tema oli puu otsas, kui pauk käis.

Lõhenenud rahvas on nõrk

Me tahtsime Euroopasse ja sinna ka jõudsime, aga pidu sai kohe läbi. Nüüd oleme keset sisetülisid ja jamasid. Euroliitu tutvustati meile kui Miss Universumit ja pealtnäha ta oligi unistuste naine, aga pulmaööl selgus, et tegu oli paljude proteeside ja ilulõikuste veteraniga. Brexit on juba farsiks muutunud, enamik liikmesriike võtab aina rohkem võlgu, erakorralistest valimistest räägitakse vähemalt viies riigis ning kogu see masinavärk hakkab vaikselt seisma jääma.

Sellisel ajal peaks me eestlastena kokku hoidma, sest lõhenenud rahvas on nõrk nii moraalselt kui ka vastupanuvõime poolest. Euroopa lõhestamine on kasulik suurriikidele, aga see võib olla kasulik ka poliitilistele jõududele, kes ihkavad mõne liikmesriigi sees võimule pääseda.

Kui meie sisepoliitiline kliima on üle kuumenemas, siis see on vesi vaenlase veskile. Meie iseseisvus saavutati esimesel korral revolutsiooni ja ilmasõja käigus ning teisel korral putši järel. Me ju peaks teadma, et kui süsteem on nõrk, siis saab seda õõnestades see kukutada.

Sõda EKRE vastu on kestnud juba pikalt ja kuigi Reformierakonna reitingud sellest kasvasid, teevad nad Eestile kahjuks karuteeneid. Kaabude avaldused teevad tihti sama. Seega pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.

Praegune poliitiline süsteem on justkui hästi õlitatud kell pommi küljes. Nagu vähkkasvaja, mis ühel hetkel saab peremehest jagu ja hukkub siis ka ise. See peremees on rahvas, kellele demokraatias peaks kuuluma võimalus valida.

Praegu on valik umbes sama hea nagu vanasti neljapäeviti sööklas: kalasupp, praetud kala ja kalakaste. Kui sa kala ei söö, siis polegi midagi valida. See põhjustab ängi ja trotsi, mis omakorda tekitavad viha ja küll süüdlase ikka leiab, kelle peale seda välja valada.

Nii me siis võitleme kellegi poolt ja kellegi vastu, andmata endale aru, et neil tegelikult sisulist vahet ei ole. Mõni mees või naine mõnest parteist lihtsalt tundub sümpaatsem, järelikult valime selle poole ja anname rusikatele hoogu.

Me peaksime praegu keskenduma analüüsile, mis on läinud valesti ja mida võiks veel teha teisiti, sest suurem tõenäosus on selle poolt, et ees on keerulised ajad. On kliimamuutus, rändekriisid, majanduskriis, Aasia võimu tõus, EL-i lagunemine ja veel palju võimalikke ohte, mis võivad realiseeruda. Me peame nende võimalike ohtude jaoks valmistuma, aga kui kogu aur läheb omavahel kaklemise peale, siis ega energiat enam üle ei jää.

Kus on loogika?

Valimiste eel tuhniti erakondade liikmete nimekirjad läbi ja avaldati kriminaalkorras karistatute nimed. Paljud pidid välja astuma, olgu see karistus siis kasvõi korduvad kiiruseületamised. Samal on võimul erakond, mis on kriminaaliks tunnistatud. Kus see loogika on?

Üksikisik vastutab, aga maffialaadne organiseeritud ühendus toimetab rahulikult edasi, maksab väikse trahvi, mis tuleb nagunii riigikassast erakondade toetuse näol? Kas siin ei ole läinud midagi valesti? Kas me saaksime sinna midagi teha, et tulevikus see ei korduks? Ikka saame.

Üks võimalus on veel rohkem parteisid teha, tõmmata valimiskünnis ühe protsendi peale. Mida rohkem neid riigikogus on, seda rohkem peavad nad ka teistega arvestama. Teerull ei ole ainus võimalik valitsemisvorm, meil on endil olnud korra vähemusvalitsus. Lisaks saab erinevaid valitsuskoalitsioone rohkemate osapooltega teha, võim koondub vähem ühtedesse kätesse.

Teiseks peaksid tublid inimesed ise rohkem poliitikas osalema. Me oleme lasknud oma mugavusest kellelgi teisel asju otsustada, aga ega nemadki ju ei teadnud, millised tagajärjed võivad mõnel otsusel 25 aasta pärast olla.

Näiteks Siim Kallas oli kogu aeg presidendi otsevalimiste vastu, kuni ta selles keerulises mängus üle trumbati ning nüüd on ta avalikult tunnistanud, et pigem ta juba pooldaks otsevalimisi.

Kui me tahame demokraatiat ja leiame selle olevat õige valitsemisevormi, siis peame ka ise aktiivselt kodanikena seda arendama, kaitsma ning selle võimalusi ära kasutama. Esimese iseseisvusperioodi aegu ei vedanud demokraatia kogu distantsi välja, see võib samahästi ka praegu juhtuda, eriti kui me lööme käega, kui me ütleme: "ahh, see ei tööta!" Kes selle tööle peab panema, kui mitte meie ise?

Me oleme teelahkmel, kus on nagu vene muinasjutus iga tee juurde püstitatud mõni hirmutav silt: kui lähed paremale kaotad pea; kui vasakule, siis saad surma; kui otse lähed, siis kaotad elu. Sirge tee sai otsa, me jõudsime oma sihtpunkti läbi raskuste.

Parendada ning uut leiutada saame me kõige paremini üheskoos. Selleks peame saama üle vasak-parem mõttemallidest ja hakkama rahulikult omavahel rääkima ja arutlema asjade üle, mis on meie laste ja riigi tuleviku jaoks tegelikult olulised.

Kas jätame järeltulevatele põlvedele maha läbustatud peoplatsi või puhta looduse? Kas me suudame neid ette valmistada jätkusuutlikuks majandamiseks ja võimalikeks kollapsiteks?

Ja, kõige tähtsam - kas me tahame, et eestlus, eestlased ja Eesti riik jääksid alles? Kui viimasele vastasite "jah", siis peate olema valmis ka nende eestlastega koostööd tegema, kes teile ei meeldi ja, mine tea, ka nende seast võib mõne sõbra leida.