Rene Kundla: omavalitsusjuhid võiksid olla poliitikavabad spetsialistid ({{commentsTotal}})

Eesti omavalitsusi juhitaks sujuvamalt, kui nende eesotsas oleks volikogulastega tihedas poliitsuhtes olevate vallavanemate ja linnapeade asemel erapooletud spetsialistid, arvab oma kommentaaris Rene Kundla.

Üleolev suhtumine volikogulastesse – just see oli üks põhjus, miks eelmisel nädalal sai ametist priiks vähem kui kaks aastat Rakvere linnapea olnud Marko Torm.

Inimese sisse küll ei näe, kuid pakun, et energilisele Tormile sai saatuslikuks see, et ta oli rahva poolt võimule valitud teistest volikogulastest märksa tugevama mandaadiga. Eks nii võiski Tormil tekkida tunne, et linnakodanike soosikuna võib ta olulisi otsuseid teha enne seda, kui volikogu on need kinnitanud.

Lisaks tuli Lääne-Virumaalt eelmisel nädalal teade, et kuus Viru-Nigula laiapõhjalise koalitsiooni volinikku pole rahul vallavanem Einar Vallbaumiga. Sealgi oli üheks etteheiteks üleolev suhtumine. Ka Einar Vallbaum on Viru-Nigulas häältemagnet.

Juba varem oli Lääne-Virumaal vallavanema kohalt vabastatud Kadrinas Marko Teiva ja Haljalas Leo Aadel, kes sarnaselt Tormi ja Vallbaumiga olid viimatistel kohalikel valimistel oma vallas rahva lemmikud.

Eks neid näiteid on tuua mujaltki kui Lääne-Virumaalt, kus sisuliselt suunab omavalitsust vallavanem või linnapea, kes tegelikult peaks olulistes küsimustes olema volikogus läbi vaieldud otsuste teostaja.

Nii ongi ajaga tekkinud olukord, et suurema võimuga volikogude esimehi tuntakse Eesti kehvemini kui vallavanemaid või linnapäid. Näiteks võib tuua kas või Tallinna, sest kindlasti osatakse Mihhail Kõlvartit tema ametiga paremini seostada kui Tiit Terikut.

Volikogul ja valitsusel on ju teatavasti erinev roll, mis eeldab ka personaalset võimude lahusust. Nii ei saa olla korraga volikogu liige ja valitsuse liige. Praegu pole aga harv olukord, ettegelikult linnapea või vallavanem juhib sisuliselt ka volikogu tööd, mida faktiliselt peaks tegema volikogu esimees.

Eelnevale võib lisada asjaolud, et umbusalduse puhul saab omavalitsuse juht naasta volikogusse, kus ta esiteks lükkab ühe, seal õigupoolest tema armust istuva voliniku välja ja teiseks muutub ebamugavaks uuele vallavanemale või linnapeale.

Kõiki neid nüansse poleks, kui omavalitsuste juhid oleksid poliitikavabad oma ala spetsialistid, kes saaksid teha oma tööd, mõtlemata, kuidas üks või teine käik järgmistel valimistel ta isiklikku häältesaaki mõjutab. Nende eesmärgiks oleks teenida volikogu nii hästi, et ka järgmiste valimiste järel saaks nad kas samas või mõnes muus omavalitsuses südamerahuga tööle kandideerida.

Siis jääks ära ka see, et aastat enne valimisi jääb omavalitsuse areng enam-vähem seisma, sest ebapopulaarseid otsuseid teha ei taheta, sest need jätaks valimisteks märgi külge. Erapooletu linnapea või vallavanema puhul saaks saata tema eesliinile rahvale olukorda selgitama ning volikogu saadikud saaksid samal ajal naeratades linte läbi lõigata.

Eraldi kommentaari teema on see, et ka poliitikavabade omavalitsusjuhtide puhul säilib siiski huvide konflikt selles, et rahvasaadikutest omavalitsuste allasutuste töötajad on küll volinikena omavalitsusjuhist kõrgemal, kuid samal ajal alluvad nad talle töötajana ehk sisuliselt pole nad oma otsustustes vabad. Kuid vähemalt poleks nad enam omavahel seotud valimisliidu või erakonna toiduahelat pidi. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: