Sergei Suhhankin: mida näitas Venemaa strateegiline õppus Tsentr-2019? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sergei Suhhankin
Sergei Suhhankin Autor/allikas: Erakogu

Venemaa võib suurte sõjaväeõppustega valmistuda pigem eelmisteks sõdadeks, kirjutab Sergei Suhhankin algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

16.–21. septembrini 2019. aastal korraldas Venemaa strateegilise õppuse – need käivad traditsiooniliselt ringiratast nelja strateegilise tandri vahel, kandes vastavalt nimesid Zapad (peeti 2009, 2013, 2017), Vostok (peeti 2010, 2014, 2018), Tsentr (peeti 2011, 2015) ja Kavkaz (peeti 2012, 2016) – nimetusega Tsentr-2019.

Lisaks Venemaa relvajõududele osalesid õppusel ka valikväed Indiast, Hiinast, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Pakistanist, Tadžikistanist ja Usbekistanist, misläbi õppusest Tsentr-2019 sai kõige mitmepoolsem strateegiline õppus, mida Venemaa Föderatsioon on üldse pidanud.

Venemaa teada antud ametliku teabe kohaselt (milles arvud on olnud tavapäraselt liialdatud) võtsid õppusest osa järgmised jõud: 128 000 sõjaväelast, üle 20 000 ühiku sõjaväetehnikat, ligemale 600 eri tüüpi lennumasinat (reaktiivlennukid, helikopterid, droonid) ja 15 sõjalaeva.1

Õppuse geograafiline haare oli samuti muljetavaldav: see hõlmas kuut harjutusala Venemaa pinnal (Põhja-Kaukaasiast Lääne-Siberini) ja mõningaid elemente harjutati ka partnerriikide territooriumil.

Lisaks maapealsetele operatsioonidele korraldati osa õppust strateegiliselt tähtsal Kaspia merel ning harjutati ka ühendoperatsioone (maa- ja merevägi) mereväeside ja liikumisteede kaitsmisel (sisuliselt poolsõjaväelised tegevused geomajanduslikult elulise tähtsusega objektide kaitsmiseks).

Tsentr-2019 stsenaarium nägi ette kaks järku: esimeses etapis harjutati terrorismivastast tegevust, lennuaparaatide vastaseid operatsioone, reket ja kaitsetegevust, kõike seda koondjõududega, teises etapis aga harjutati kaitsest vasturünnakule üleminekut, mille sihiks oli seatud vastase jõudude täielik purustamine.

Stsenaariumi kohaselt oli eriti oluline harjutada koalitsiooniväe tarvitamist terroristlike jõudude vastu Venemaale strateegiliselt tähtsal Kesk-Aasia suunal.2 Lisaks mainitud strateegilisele sihiseadele hõlmas õppus veel mitmeid teisi, peamiselt taktikalisi ja operatsioonilisi ülesandeid ja missioone.3

Lisaks muljet avaldavale geograafilisele haardele, väidetavalt suurele hulgale sõjaväelastele ja tehnikale ning osavõtjate kirevusele ja rohkusele demonstreeris õppus veel mitmeid olulisi elemente, mida võib kirjeldada nelja põhipunkti all.

Tsentr-2019: peamised järeldused

Lisaks eespool esile tõstetud elementidele osutab õppuse Tsentr-2019 analüüs veel järgmistele olulise tähtsusega elementidele.

  1. Juhtimisstruktuuri (C2) ja side täiustumine. Õppuste käigus (muude elementide kõrval, millega harjutati eri laadi ühis- ja ühendoperatsioone) loodi raadioelektrooniline kaitsevõrk, mis ühendas omavahel Volgamaa, Siberi, Uurali ja Põhja-Kaukaasia õppusealad. Venemaa kaitseministeerium rõhutas, et "süsteemiga kaitstud raadiokanalid suudavad tegutseda isegi ägeda raadioelektroonilise vastuseisu tingimustes".4
    Selle elemendi rõhutamise taga tuleb näha prioriteeti, mille Venemaa on andnud (vastu)pealetungioperatsioonidele võrgukeskse sõja tingimustes – nimelt see aspekt on seisnud selgelt kesksel kohal kõigis 2011. aasta järgsetel õppustel, mõjutatuna mõistagi eelkõige nõndanimetatud araabia kevadest ja sellele järgnenud konfliktidest Lähis-Idas.
    Selle elemendi jõuline rõhutamine osutab ühtlasi Venemaa kestvatele püüetele edeneda "infojulgeoleku" valdkonnas (praegusel juhul selle mõiste sõjalises aspektis), nagu see on kindlaks määratud Venemaa infojulgeoleku doktriinis, mis pärineb 2016. aasta detsembrist.5
  2. Rõhuasetus mehitamata õhukitele (droonidele). Lähem pilk Venemaa 2014. aasta järgsetele õppustele toob selle suundumuse selgelt ilmsiks. Veelgi enam on see suundumus hoogustunud seoses Venemaa sekkumisega Süüria kodusõtta.6
    Tsentr-2019 käigus jõudis eri tüüpi droonide kaasamine uuele tasemele. Venemaa allikad märgivad, et "üks [õppuste] tähtsamaid elemente oli droonide massiline kasutamine. Loodi spetsiaalne eri tüüpi droonidest koosnev lennusalk." Selle põhiülesanne oli "tuvastada ja hävitada vaenlase sihtmärgid".7 See element tähistas uue suundumuse kujunemist – sõjalise otstarbega droonide laiem praktiline pruukimine otseselt sõjaliste (mitte ainult luurereke) ülesannete ja operatsioonide täitmiseks.
    Samuti tähendab see, et Venemaa kaitsetööstuskompleks on olnud võimeline (praegu, mõistagi, alles piiratud määral) jagu saama varasemast ilmselgest vajakajäämisest, nimelt suutmatusest luua sõjaliste ülesannete täitmiseks kõlblikke droone. Nähtavasti ei kõla liialdusena väide, et tulevastel õppustel on sellel elemendil veel suurem osatähtsus.
  3. Ettevalmistustsükkel ja paralleelõppused. Tegelikult eelnes õppusele Tsentr-2019 mitmeid matkimisi ja äkkõppusi, millest suurim peeti 24.–28. juunini ja mille käigus korraldati 35 harjutusalal 50 eri õppust8, millega sooviti kontrollida Kesksõjaväeringkonnas paiknevate väeüksuste lahinguvalmidust.
    Seejärel peeti 13.–19. septembrini Venemaa-Valgevene ühisõppus Liidu Kilp 2019, mis hõlmas 12 000 sõjaväelast, 950 ühikut tehnikat (sealhulgas üle 50 tanki, 80 soomusmasinat, 50 mitmelasulist raketiheitjat) ning 70 lennukit ja helikopterit.9
    Seepärast võib väita, et õppust Tsentr-2019 ei saa õigupoolest käsitleda irruli ettevalmistavast staadiumist, mille sihiks oli küll väiksemas mahus, aga strateegilisest seisukohast vähemalt sama olulisena hinnata Venemaa sõjalise läänetiiva tegelikku sõjalist võimekust (mida tavaliselt tehakse küll strateegilise õppuse Zapad käigus).
  4. Arktika tanner – Venemaa prioriteet kõige muu taustal. Õppuse eesmärgist kõneldes nimetas Moskva otsesõnu põhiliseks prioriteediks Kesk-Aasia; lähem pilk tuvastab ka Põhja-Kaukaasia vaieldamatut tähtsust. Otsesest fookusest jäi aga kõrvale Arktika, millele õppuse Tsentr-2019 käigus osutati näiliselt ülimalt vähe tähelepanu.
    Ent see mulje ei vasta faktidele: Venemaal on lihtsalt Arktikas mõnevõrra teistsugused eesmärgid. Õigupoolest pidasidki Arktikas paiknevad Venemaa sõjajõud 16. septembril õppuse Bolševiku saarel, liikudes sealt edasi Kara meres asuvale Ujedinenije saarele.
    Ehkki tähelepanu sellele tandrile ametlikult väga selgelt ei jagunud, nimetas üks kohalik sõjaväeametnik õppust siiski "Arktika vägede lahinguvõime tõsiseks proovilepanekuks".10 Sellel strateegilisel suunal on Venemaa õppused kujutanud endast tagasihoidlikumaid taktikalisi operatsioone, mis võib-olla vastabki paremini uut tüüpi relvakonfliktide tegelikkusele.

Lisaks eespool mainitud, peamiselt sõjaliste elementidega seotud eesmärkidele oli Moskval veel üks väga oluline siht (või lausa sihid), mis strateegilisest seisukohast vaadates on võib-olla isegi kõige tähtsam(ad).

Tsentr-2019: Venemaa väljaütlemata eesmärgid

Nagu märgib Venemaa nimekas sõjaväeekspert Aleksandr Hramtšihhin, "stsenaarium näeb ette kõigest piiratud terrorismivastaste operatsioonide matkimist, aga tegelikult harjutatakse esijoones läbi klassikalisi "sõjavägi sõjaväe vastu" lahingutegevusi".

Sealjuures toob Hramtšihhin olulisena esile, et kui pidada silmas Venemaa partnerite osalevate sõjaliste jõudude suurust – suurim oli Hiina panus 1600 mehega, Indial oli väljas 140, Tadžikistanil 100 ja Pakistanil 90 meest –, siis "antud juhul on osalemise fakt palju tähtsam kui osalemine ise".11

Teisisõnu, tuues kokku nii erinevad osapooled (kes pealegi mitte kõik omavahel hästi läbi ei saa), taotleb Moskva esijoones kaht eesmärki. Esiteks oli tihenenud koostööle Pekingiga (sealhulgas sõjalises vallas) vaatamata Moskva siht õppusega Tsentr-2019 demonstreerida oma potentsiaali ja juhtivat osa Shanghai Koostööorganisatsioonis, mis ilmsesti lähtub neist riikidest, keda kutsuti õppusel osalema.

Sel moel üritab Moskva selget allajäämist rahvaarvu ja majandusliku jõu poolest suhetes Hiinaga kompenseerida sõjalise võimsuse esitlemisega, mis annaks teatava eelise idapartneri ees.

Tõepoolest, kui vaadata lähemalt Venemaa ja Hiina koostööle muudes piirkondades (Ladina- ja Kesk-Ameerika, Aafrika), siis ilmneb, kui innukalt üritab Venemaa täiendada Hiina majanduslikke võimeid enda sõjalise potentsiaaliga.12

Teiseks püüab Venemaa jõude, kelle omavahelistes suhetes leidub ohtralt pingeid ja mõrasid (Hiina-India, India-Pakistan, Tadžikistan-Usbekistan) ning ebakindlust (Usbekistan-Kasahstan, Kasahstan-Hiina) või kes üldiselt on kippunud eemale jääma teiste korraldatud õppustest (Usbekistan), kokku tuues võtta endale kogu Euraasia strateegi ja vahetalitaja rolli, lootes nii suurendada geopoliitilist kaalukust, mainet ja mõju.

Mitmelgi moel vastab see roll sellele, mida taotles Venemaa konservatiivse välispoliitika kujundaja Jevgeni Primakov 20. sajandi loojanguaastatel ja mille elluviimine kiirenes pärast 2013.-2014. aastat ühes Venemaa "pöördumisega itta".

Kokkuvõtteks

Lõpetuseks tuleb esile tuua kaks olulist punkti.

Esiteks üritas Venemaa õppusega Tsentr-2019 saavutada nii sõjalisi (tegelike matkimistega) kui ka mittesõjalisi eesmärke. Näilisest edust hoolimata pole päris selge, kas teises osas Moskva ikka saavutas nii palju, kui soovis, mille põhjuseks ei ole õigupoolest mitte niivõrd Venemaa enda puudujäägid, kuivõrd piirkondlike suhete keerukus ja lai haare.

Teiseks puudutab asi õppuse sõjalist poolt. Pidades silmas äsjaseid rünnakuid Saudi Araabia Abqaiqi ja Khuraisi naftarajatiste vastu, mille väidetavalt Iraani toel korraldasid Jeemeni huthid (liikumine Ansar Allah)13, on mitmed Venemaa eksperdid hakanud juba arutlema, kas sellised suured, kulukad ja tegelikult üpris kohmakad sõjalised õppused nagu äsjane Tsentr-2019 on ikka enam üldse ajakohased ja kas neid ei peaks optimeerima vastavalt sõja iseloomu muutumisele.14

Nii et kui jätta kõrvale õppuse Tsentr-2019 mittesõjaline komponent, millel on hoopis teistsugune siht kui see, mis on välja öeldud õppuse ametlikus stsenaariumis, tuleks tegelikult esitada hoopis asjakohasemalt küsimus, kas Tsentr-2019 pole oma põhieesmärgilt ja haardelt hoopistükkis näide, kuidas Venemaa valmistub eelmiseks sõjaks. 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.


5 Sergey Sukhankin, Russia's Offensive and Defensive Use of Information Security – Russia's Military Strategy and Doctrine. Washington: The Jamestown Foundation, veebruar 2019, lk 302–345.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: