Igal sügisel kõlab linnatänavatelt ja parkidest kära ja müra, tööle on asunud inimesed lehepuhuritega. Nädala algul ilmus ERR-i portaalis lausa selline uudis, et "Undavatest lehepuhuritest on kujunenud linlaste uus nuhtlus".

Niisiis, kui maainimesi kimbutavad karumõmmid, siis linnarahvast kurnavad teistsugused nuhtlusisendid - inimesed lehepuhuritega.

Muidugi, mis siin salata, see undamine käib närvidele küll, linnas ju niigi mürafoon hiiglaslik. Autod põristavad, trammid kolksuvad, iga nurga peal toimub mõni miiting või meeleavaldus millegi vastu või millegi poolt ja seal peetakse valjuhäälseid kõnesid ning hüütakse loosungeid. No ei leia rahu ja vaikust, eriti sügiseti, kui lehepuhuritele hääled sisse lüüakse.

Püüdes meeleheitlikult leida halvas olukorras midagi head, asusin otsima vastust küsimusele, kas lehepuhurite puhul võib olla midagi positiivset. Ühe vastuse leidsin kirjandusest.

Timur Vermese teravmeelses romaanis "Ta on tagasi" satub Adolf Hitler müstilisel moel aastasse 2011 ning asub siis meie moodsa ajaga kohanema. See pole Hitleril kerge, aga kergem, kui me arvata oskaksime.

Üks tänapäevane kummaline seadeldis värvitetelerite ja interneti kõrval, millega Hitleri tee ristub, ongi kaasaskantav lehepuhumisriist ehk lihtsamalt lehepuhur. Põrgulik lärm ajas füüreri hommikul üles ja edasist kirjeldab Hitler nõnda:

"Vihast vahutades tõusin ma üles, tormasin akna juurde, vaatasin välja ja nägin seda meest, kes seal oma puhumisriistaga toimetas. Seepeale vihastusin kohe veel rohkem, kuna pilguheit ümbritsevatele puudele reetis, et tegemist on erakordselt tuulise päevaga. Niisiis võis ühemõtteliselt aru saada, et täielik mõttetus oli sellisel päeval lehti sihipäraselt ühest kohast teise puhuda. Esiti mõtlesin välja tormata ja nördimusega mehelt aru pärida, kuid siis võtsin mõistuse pähe, sest mul ei olnud õigus.

Mees oli saanud käsu. Käsk kõlas: puhuda lehti. Ja tema täitis seda käsku. Fanaatilise truudusega, mis oleks hästi sobinud Zeitzlerile. Mees järgis käsku, nii lihtne see oligi. Ja kas ta kaebles seejuures? Hakkas ta vinguma, et säärase tuulega on see mõttetu? Ei, ta täitis vapralt ja stoiliselt kära tekitades oma kohust."

Nõnda siis nägi lehepuhuriga nuhtlusisendit Adolf Hitler Timur Vermese romaanis.

Tõepoolest, ilukirjanduslikul füüreril on täiesti õigus. Vapralt oma kohust täitvaid inimesi on lausa lust vaadata. Need pole mingid lödipüksid või lumehelbekesed, vaid tõeline maa sool, õigemini linna sool, mis hoiab meie rahvuslikku selgroogu sirgena. Lehepuhurit kasutades ei pea ju küürutama.

Lisaks eelnevale võib võtta lehepuhuritööd kui metafoori meie riigi kohta laiemalt. Kui lehepuhuriga tööinimene tuulab ringi pealtnäha puhtal tänaval, siis tegelikult on ta ju keskendunud igale lehele üksikult. Sellega saadetakse möödakäijatele häälekas sõnum - nii nagu ei jäeta ainsatki lehte maha, ei jäeta tähelepanuta ühtegi üksikut kodanikku. Ja see peaks meid ometi rõõmustama, et iga leht loeb, iga inimene loeb.

Töötava inimese vaatamine on alati rahustav ja meeliülendav. Kui pargis oleks vaikne leheriisuja, kelle ainsaks töövahendiks on reha, siis jääks ta meile märkamatuks, kui tegu pole just vilunud riistvõimlejaga. Lehepuhuriga töötajat kuuleb ja näeb igaüks.

Vaatad siis nüri järjekindlusega töötavat inimest ja hakkad mõtlema, et miks mina selline vooster olen. Tekib kohe tahtmine paremaks ja töökamaks muutuda, et tuua kasu nii kaaskodanikele kui kogu riigile.

Kui ma põhikoolis käisin, saadeti meid alatasa kooliparki riisuma. Riisumine on üks maailma igavamaid tegevusi riigikogu otseülekannete jälgimise kõrval. Ma oleks lapsepõlves ei tea mida andnud, et oleksin saanud lehepuhuriga mööda Rääma kooli parki ringi tuhiseda. Kindlasti leidnuks me väga loomingulisi võimalusi puhurite mittesihtotstarbeliseks kasutamiseks.

Kahjuks jääb kogu sellest heast siiski väheks, et lehepuhurite undamist õigustada. Ilmselt tuleb leida mingi kesktee, mis pealegi meie ökoloogilist jalajälge ei suurendaks.

Üks võimalus oleks laiendada kampaaniat "Kõik puhuvad". Puhuma pannakse nii autojuhid kui ka jalakäijad ja kergliiklejad ning kõik nad puhuvad põsed punnis puulehed kuhjadesse. Kopsud saavad trenni ja tänavad puhtaks. Vabanenud lehepuhurid suunatakse ajalehtede kojukande probleemide lahendamiseks ministri Kert Kingo alluvusse.

Kõige rohkem meeldiks mulle aga see, kui kollased ja punased lehed jäetaks tänavatele ja parkidesse nii nagu need kukuvad.

Linnapilt muutub kauniks ja kirjuks, lehtede vahel uitab ringi siil ja hüüab mööda ruttavale peaministrile Jüri Ratasele: "Serviti, serviti!". Jüri Ratas kummardab tänades ja naeratab siilile oma sümpaatsel moel. Elu on ilus ja kõik läheb hästi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.