Hiljuti pälvis üle-eestilist tähelepanu väike, aga sümpaatne uudis Haapsalust. Haapsalu kaubamaja katusel plaaniti ostuöö raames suurt ilutulestikku. Kohalikele koeraomanikele see mõte sugugi ei meeldinud ning Haapsalu tarbijate ühistu otsustas, et jätab nende palvel ilutulestiku ära.

See on üsna harukordne, et sellisel moel üksmeel leitakse, aga seda toredam, et leitakse. Keegi ilutulestiku ärajätmisest ei kaota. Need, kes mingil põhjusel öösel poes käia armastavad, jõuavad varem koju ning kui neil eriliselt on vedanud, võtavad neid kodus rõõmsalt ja vähimagi stressita vastu koerad, kassid, hamstrid ja mehhiko kõrbehiired.

Ilutulestikust ja sellest, kui traumeerivalt see inimesest palju teravama kuulmisega koertele ja kassidele mõjub, saab rääkida pea igal aastal enne aastavahetust ja pole seegi aasta erand, kuid tänu Haapsalu rahvale, on saluudi asemel taevasse ilmumas lootuskiir.

Ilutulestik, nagu nimigi ütleb, on ilus ja tekitab tõesti piduliku meeleolu, aga kas pole selle aeg jäämas nüüd viimaks minevikku. Võiks ju nõnda olla.

Vanad hiinlased lasid kärarikkaid rakette õhku, et halbasid vaime minema peletada. Mis halbasid vaime meil siin Eestis siis nii väga siis on? Kõik inimesed on nüüd head, isegi poliitikud.

Ja kui poliitikud ongi pahad ja valelikud, siis ega nende vastu ilutulestik ikka ei aita. Kui Kaja Kallas oleks läinud Mart Järviku akna alla ilutulestikku laskma, võtnuks maaeluminister seda pigem toetusavaldusena. Kannatanud oleks ainult ministri ilmsüüta koer.

Ilutulestik oli kindlasti omal kohal õudsal ja hallil nõukogude ajal. Siis oli saluut ainuke rõõm, - kord aastaski sai valju häält teha, muidu pidi vakka olema. Ega ma oma lapsepõlve aastavahetustest suurt muud ei mäletagi, kui et läksime perega südaööks õue lume sisse, vaatasime ammuli sui rakette ja soovisime naabritega üksteisele head uut aastat.

Ühel aastal läksid hea uue aasta soovid täide ja Nõukogude Liit sai otsa. Ilutulestik aga jäi ja muutus järjest ilusamaks ning kahjuks ka järjest valjemaks.

Nüüd siis pauguvad raketid mitte ainult uue aasta saabudes, vaid siis, kui mõnel kaubamajal on sünnipäev, siis kui mõnel ettevõttel on firmapidu ja siis, kui kurdil vanaemal on saja aasta juubel. Aastavahetuse paiku moodustavad eraldi inimrühma need inimesed, kes ärkavad esimese jaanuari hommikul ja kellele siis meenub, et pauk jäi tegemata. Algab hommikune kaootiline ilutulestik.

Mida siis teha, et meie neljajalgsed sõbrad ei peaks stressis olema ja samal ajal ei kaoks oluliste sündmuste pidulikkus?

Taevasse saaks kuvada lasersõusid. Lambikestega droonid võiksid ringi lennata ja mustreid moodustada. Vana eesti kombe kohaselt võiksid pidulised end peo haripunktiks nii pildituks juua, et ei tule meeldegi, et vaja oleks ilutulestikku lasta.

Ühesõnaga võimalusi on, aga esimene käik võiks olla see, et kohalikud omavalitsused ei korraldaks ei ise ega annetusraha eest nii-öelda ametlikku ilutulestikku, vaid hoopis midagi vaiksemat ja sama ilusat, võib-olla isegi ilusamat. Päris vaikust nõnda ei saavutaks, aga veidi ikka.

Samuti annaksid head eeskuju ettevõtted nagu Haapsalu tarbijate ühistu, mis lihtsalt ei käi raha välja, et pauku teha. Kokkuhoitud raha võiks isegi näiteks loomade varjupaigale annetada.

Ja see ilutulestikuteema ei ole see teema, mille peale käima panna vana ja kulunud plaat sõnumiga, et Eestis hoolitakse loomadest rohkem kui inimestest. Esiteks loomadest peabki hoolima, koerad ja kassid on kingitus inimkonnale ja me ei vääri neid. Ja teiseks pole ilutulestik mingi hoolimise eksponeerimine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.