Agressiivne Venemaa on Euroopale pikaajaline strateegiline oht. Sestap on loomulik, et tahame sellest ohust võimalikult palju teada ning me teamegi päris hästi, mis toimub teisel pool Narva jõge või Peipsi ja Pihkva järve, lisaks enda andmetele aitab meil veel kaugemale näha liitlaste ohupilt. Nii võin kinnitada ausalt ja rahulikult, et seal ei toimu midagi sellist, mis vähimalgi määral kinnitaks ikka ja jälle tõusvaid väiteid, et Venemaa tahaks praegu rünnata sõjalise jõuga siin piirkonnas mõnda NATO riiki.

Erinevad mõttekojad püüavad meedias kõlavaid pealkirju. Nende mõttepaberid kirjeldavad, kuidas Venemaa võiks hammustada tüki näiteks Eestist, et testida NATO artikkel 5 toimimist. Olen osalenud kümnetel õppustel ja korduvalt vangutanud pead, sest õppuse lennuka stsenaariumi jalad ei puuduta maad. Ebarealistlik stsenaarium, mis sageli jätab arvesse võtmata Eesti iseseisva kaitsevõime ja NATO liikmelisuse, muudab kogu õppuse suuresti küsitavaks.

Ja siis on mõnedki endised luurejuhid, kes viskavad puid hirmulõkkesse. Ei saa ma aru, miks nad seda teevad. Eesti välisluure enda ja meie liitlaste ühine hinnang on selge: Venemaal puudub praegu kavatsus mõnda NATO liikmesriiki sõjaliselt rünnata.

"Chill out!" soovitab kolleeg välisministeeriumist Jonatan Vseviov. Rahunege maha!

Soome president Alexander Stubb kutsub meid lihtsalt üles olema külma närviga, rahulikud ja tasakaalukad. Ja enesekindlad, lisan siia juurde. Enesekindlad, mitte ebakindlad.

Enesekindlus tähendab sedagi, et me ei lase end mõttekodade mõttepaberitest või kellest iganes hirmutada ning oskame küsida, kas keegi, kes väidab Narva olevat järgmise, teab tõesti rohkem kui kõik meie piirkonna luure- ja julgeolekuasutused. See ei ole eluliselt usutav, ütleks kohtunik.

Ent kui ma väidan praegu mitte nägevat Venemaa soovi sõjaliseks rünnakuks NATO liitlaste vastu, siis samal ajal näen ma selgelt Venemaa katkematut soovi Euroopat destabiliseerida, hirmutada ja sundida meid loobuma Ukraina toetamisest.

Moskva valis pika vastasseisu lääneriikide ja NATO-ga, mille tunnistajateks on sabotaažiaktid, kaetud järjest agressiivsemateks muutuvate Vene eriteenistuste saapajälgedega. Nüüdseks on ilmselt enamik NATO liitlasi neid oma pinnal näinud, viimatistest on tuntuim droonirünnaku katse Leipzig/Halle lennujaamas, mille eest Saksamaa pani ühemõttelise vastutuse Venemaale.

Demokraatliku Euroopa politsei- ja julgeolekuasutused on head, neist igaühe tugevust võimendab omavaheline koostöö, nii näeme me kaugemale ja sügavamale, oskame märgata vastast ja mõista tema tegutsemise mustrit.

Eesti, ja mitte ainult Eesti, on tõestanud, et me saame sabotöörid kätte, kohus mõistab nende tegude ja kavatsuste üle õigust, nad saadetakse vanglasse karistust kandma. Oleme muutnud siinse keskkonna Venemaa eriteenistustele ülimalt ebamugavaks, vaenulikuks ja see heidutus hoiab ära nii mõnegi kuriteo.

Igatahes olen ma ühes paadis nendega, kes ütlevad, et iga sabotaažijuhtumi järel, mille puhul Vene jälg on selgeks tehtud, tuleb näidata näpuga ja öelda: me teame, mida te teete, ja sellel on tagajärjed.

Me ei lase end hirmutada, sest kui laseksime, siis lubaksime Venemaal ühe konkreetse lahingu võita. See oleks igatpidi ebaõige, sest meie oleme võitjate poolel.

Ja vastus küsimusele "Is Narva next?" (Kas Narva on järgmine?) on lihtne: "Yes, it is. For tourists who are interested in history." (Jah, on küll, turistide jaoks, kellele pakub huvi ajalugu). Narva kui Viimase Lahke Maja ajalugu ongi põnev.