Viimase kümnendi Eesti lipulaev rahvusvahelisel skeenel on olnud meie e-residentsuse programm. Aina rohkem aga selgub, et lihtsa programmi taustal tekivad inimestel ainult keerulised maksumured. Kuna Eesti riik on pidanud rahvusvahelist mainekahju nentima nii Danske rahapesuskandaalis kui ka hiljuti avastatud mürsutehingutes, siis võiks järgmist kahju püüda ennetada, mitte pakkuda draamateatrile ainult uue menutüki materjali.

Eesti e-residentsuse programmi on edukalt reklaamitud kogu maailmas kui lihtsat viisi asutada mõne minuti ja klikiga Eestis ettevõte, tuua oma ärikasum Eestisse ja saada osa meie heast maksusüsteemist, kus kasumit maksustatakse alles selle jaotamisel. Kas me räägime e-residentidele aga piisavalt selgelt maksuriskidest nii Eestis kui ka välismaal või mainime makse üksnes sosinal, sest teema on liiga keeruline?

Praeguseks on selle programmiga liitunud 140 000 inimest 187-st riigist, kes on asutanud kokku ligikaudu 43 000 äriühingut. Lisaks ettevõtete omanikena panustatakse aktiivselt ja igapäevaselt Eesti majandusse nii maksumaksjana kui ka erinevate teenuste ja kaupade tarbimise kaudu. E-residentide otsest maksupanust kogu programmi kestvuse jooksul hinnatakse u 433 miljoni euro juurde ja ainuüksi eelmine aasta oli see 125 miljonit eurot.

Kus tekib probleem?

Aina globaalsema maailmaga kaasnevad ka uued probleemid nii Eestis kui ka e-residentide elukohariigis. Paljud e-residentide äriühingud toimivad n-ö ühemehefirmana, mille omanik, juhatuse liige ja töötegija toimivad kõik ühes isikus. Töötajaid pole, kontorit pole, kliendid asuvad üldjuhul üle kogu maailma ja sageli polegi Eestis ühtegi klienti, omanik teeb kõike ise kaugelt ja seal, kus ta parasjagu asub.

Sarnaselt eestlaste asutatud ettevõtetele on ka paljud e-residentide ühingud registreeritud Eestis käibemaksukohustuslastena. Nii saavad nad muretult arveldada enda poolt müüdavaid ja sisse ostetavaid kaupu ja teenuseid ning teenitud kasumilt makstakse tulumaksu alles jaotamisel. Erinevalt eestlaste poolt Eestis opereeritavatest äriühingutest, on e-residentidel aga kaks "aga".

Käibemaksuprobleem Eestis

Esimene "aga" on käibemaksuregistreering. Selleks, et olla Eestis käibemaksukohustuslasena registreeritud, peab ühing tegelema ettevõtlusega Eestis. Juhul, kui ettevõtlusega Eestis ei tegelda, on maksu- ja tolliametil (MTA) õigus registreering kustutada. Ja nii ongi paljude e-residentide äriühingutega juhtunud.

Viimase aasta jooksul on MTA pööranud oma tähelepanu just selliste ettevõtete käibemaksunumbri kontrollimisele ning palunud infot muu hulgas juhatuse, töötajate ja kontori asukohta kohta. Kontrollide eesmärgiks on hinnata ettevõtete reaalseid seoseid ja nende ulatust Eestiga. Kui on tuvastatud, et äriühing on Eestis asutatud ja omab käibemaksu registreeringut, aga sisulist ettevõtlust Eestist ei toimu, siis on ettevõttelt käibemaksunumber ära võetud.

Käibemaksunumbri äravõtmisel muutub igasugune käibemaks sisse ostetavatelt teenustelt ja kaupadelt lihtsalt kuluks, mida ei saa enam maha arvata. MTA soovitus sellises olukorras on olnud, et e-resident, kes asub mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, peaks uurima võimaluse kohta ennast seal riigis käibemaksukohustuslasena registreerida.

Ilma Eestis toimuva ettevõtluseta siin kohalikku käibemaksunumbrit ei hoita. Välisriigis registreerimine võib küll võimalik olla, kuid erinevalt Eestist võtab enamikus riikidest see siiski pikalt aega.

Tulumaksuprobleem välismaal

Lisaks käibemaksuküsimusele on ehkki veelgi põletavam "aga" tulumaksuküsimus.

Vastavalt üldreeglile, kui äriühingu tegevust juhitakse või see toimub igapäevaselt väljaspool Eestit, võib sellel välisriigil olla õigus maksustada ettevõtte kasumit. Välisriik loeb sisuliselt Eesti ettevõtte kasumi enda omaks ja maksustab seda samamoodi nagu siis, kui selle oleks teeninud kohalik ettevõte.

E-residendid ongi sellises olukorras. Neil on Eestis registreeritud OÜ-d, aga juhatuse liige ja reaalne töötegija, kes on sageli üks ja sama isik, asuvad välisriigis. Välisriigi maksuametid ei maga ja on agressiivselt kontrollimas selliste ettevõtete tegevust ning maksustamas nende kasumit. Kuivõrd enamikus riikidest maksustatakse äriühingute kasumit iga-aastaselt, siis on ka maksukohustus määratud iga aasta eest, sh tagasiulatuvalt.

Näiteks, kui prantsuse e-resident on Eestis asutanud ettevõtte 2023. aastal ja teeninud kasumit kokku umbes 500 000 eurot, on Prantsusmaa maksuamet leidnud, et juhatuse liikme asukoha tõttu on Eesti ettevõttel olnud alates asutamisest Prantsusmaal püsiv tegevuskoht.

Prantsusmaa maksuamet on maksustanud kõikide aastate kasumi tagasiulatuvalt ja tasumisele kuulub tulumaks summas 150 000 eurot. Lisaks tulumaksu kohustusele on sellisele ühingule arvestatud maksmisele kuuluva maksu pealt ka 100 000 euro suurune intress ja trahv selle eest, et kohe korrektselt ei käitutud.

Mõningatel juhtudel on välisriigi maksuamet trahvinud ka sellise ettevõtte juhatuse liiget isiklikult. Prantsusmaa näite korral jäi isiklik maksurisk 250 000 euro juurde. Seega tekkis umbes poole miljoni euro suuruselt kasumilt välismaal poole miljoni eurone maksurisk. Kasumirida vajub selle peale nulli ja inimeste stress, pinge ja asjaajamise kohustus lendavad lakke.

E-residentidel tekib õigustatud küsimus, kuhu jäi lubatud maksuvõit ja asjaajamise lihtsus. Õige vastus sellele on, et kõik lubatu kehtib vaid siis, kui äriühingu juhatus ja tegelik ettevõtlus toimub Eestis. Juhul, kui midagi neist on vajaka, on kasumisuurune maksurisk reaalne võimalus.

Kas sellist riski saab välistada?

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika on selgi teemal asjakohane soovitus. Õigeaegne teavitamine ja reageerimine aitaks vältida ebameeldivaid üllatusi, mis küll e-residentsuse kodulehel on kajastatud, kuid e-residentide teadvusesse pole jõudnud.

Kuigi ettevõtte rahaasjad on igaühe enda vastutada, võiks kaaluda e-residentidele programmi ohukohtade osas tõhusamat kommunikatsiooni. See mentaliteet, et tegeleme probleemiga siis, kui see tekib, maksuasjades ei tööta. Kui ettevõte on sattunud maksuameti huviorbiiti võib olla juba hilja selleks, et näidata ettevõtluse seost Eestiga või vähendada välisriigi maksuriski.

Kuigi e-residentsuse programmi lehel on ülevaade nii tulu- kui käibemaksuriskidest ja sisaldab muu hulgas ka soovitusi uurida enda riskide kohta nõustajatelt, tundub, et see pole siiski piisav ennetusmeede. Ehk saaks sinna lisada konkreetseid ja MTA-ga kooskõlastatud soovitusi nii juhatuse Eestisse toomisel kui ka töötajate värbamisel Eestis asuvasse kontorisse.

Kuigi soovitused võivad kaasa tuua e-residendile täiendavaid jooksvaid kulusid, loob see tegelikult Eestisse rohkem töökohti, toob seeläbi rohkem maksutulu ja vähendab edasiulatuvalt võimalikke arusaamatusi maksuametitega nii siin kui sealpool piiri.

E-residentsus kui Eesti lipulaev toimib siis, kui selles on osalejaid. Selleks, et ka edaspidi see programm Eestisse maksutulu tooks, tuleks ausalt rääkida nii programmi tugevustest kui nõrkustest. Kui e-residentidele peaks jääma tunne, et programmiga seotud reaalsetest maksuriskidest saavad nad aimu ainult professionaalse nõustaja kaudu või siis, kui maksuamet juba uksele koputab, võib tegu olla uue tiksuva mainepommiga või uue menulavastuse inspiratsiooniallikaga.