Alkoholiaktsiis on teatavasti kaudne maks, mille maksja on küll äriettevõte, aga maksukoormuse tegelik kandja on selle kauba ostja. Toimub maksukoormuse siire müüjalt kauba lõppostjale. Suurema osa alkoholi jaehinnast moodustavadki tootele kehtestatud mitmesugused maksud.

Ühtede viinatootjate kalkulatsioonide kohaselt suurendaks järgmise aasta aktsiisitõus viinapudeli hinda keskeltläbi ühe euro võrra. Kui hind tõuseb, siis nõudlus väheneb. Teiste viinatootjate arvamuse kohaselt peaks nad tehase võimaliku ületootmise tõttu lausa pooleks aastaks kinni panema.

Püüaksin siinkohal viina hinnaga seotud erinevad aspektid süsteemselt kokku võtta.

Keskmise Eesti pere ühe liikme kohta tarbitakse aastas alkoholi 86 euro eest, mis moodustab tarbimiskulutustest 2,5 protsenti. Keskeltläbi pole see suur kulu ja seega jääb alkoholihinna tõus ilmselt enamusele märkamatuks. Kaldun arvama, et suurem osa kodanikke ei suudagi täpselt öelda, mitu eurot pudel viina poes maksab. Tänaste sissetulekute ja alkoholi hinnataseme juures ei muudaks aktsiisitõus nende jaoks suurt midagi.

Teiseks toogem välja alkoholi seos tervisekäitumisega. Alkoholiga on seotud palju liiklusõnnetusi ja tervisekahjustusi. Aktsiisist saadav maksutulu peaks seega katma riigi poolt tehtavad ravikulutused ja muud ühiskonnale tekitatud kaod. Siinkõneleja on juhendanud doktoritööd, mis hindas alkoholitarbimisega seotud kulusid riigieelarvele ja võrdles neid aktsiisist laekuvate summadega. Autor jõudis tulemuseni, et alkoholimaksud peaksid lausa mitmekordselt tõusma, et alkoholi tekitatud kahjud kaetud saaks.

Seega – maksutõusuks nagu ruumi oleks. Alkoholi hinnatõus muudaks ta raskemini kättesaadavaks ka noortele, mis omakorda oleks kindlaks signaal väärtushinnangute kujundamisele.

Peaprobleem on aga selles, et on olemas suur hulk alkoholisõpru ja spetsiifilisi sõltlastest tarbijaid, kellele on iga sent viinahinna juures oluline. Ning see seltskond teeb alkoholi hinnaga seotud aspektid vägagi tundlikuks kogu ühiskonna jaoks. Alkoholi poehinna kasv suunab otsima odavamaid alternatiive. Leitakse need sageli alkoholisisaldusega kodukeemia joomises või mitmesuguste ise kokkusegatud tehniliste vedelike tarbimises.

Sellise tegevuse laienemise ohtlikkus on ilmselge. Parem siis ikka tarbitagu odavamat riigiviina kui metanooli.

Osalen praegu Balti riikides toimuvas uuringus, mis püüab hinnata surrogaatide tarbimise ulatust ja selle seost alkoholihinnaga. Loodetavasti on hilissuvel võimalik saada hetkeolukorra kohta täpsem pilt.

Eelnevaga seostub ka alkoholi erinevate tooteliikide erinev maksustamine. Rivaalitsevad alkoholitootjad vaidlevad selle üle, kas aktsiis peaks olema sama suur lahjale ja kangele kraamile. Täna on näiteks õlu maksustatud suhteliselt madalamalt kui kange alkohol. Ilmselt oleks maksumäärade kaudu ka võimalik mõjutada tarbimisharjumusi ühiskonnale sobivamaks.

Kolmandaks, kõrgem aktsiis annab uut hoogu ka piiriülesele salakaubandusele. Viinatootjate hinnangul on koguni üks kolmandik Eestis joodavast viinast salajast päritolu. Eesti läheduses asuvad oluliselt madalama viinahinnaga riigid, mis loob uusi ahvatlusi mitut masti pahategijatele.

Neljandaks on alkoholihindade tõusu oluline aspekt ka selle mõju meie turismisektorile. Soome käib Eestis viina ostmas, mis hoiab suuresti hinge sees ka meie turismindusel. Alkoholihindade silmnähtav tõus võib anda sellele sektorile üsna ootamatu ja järsu tagasilöögi.

Kokkuvõttes – ega tänase riigieelarve ja valitsuse maksupoliitiliste valikute juures muid võimalusi olegi kui alkoholimakse tõsta. Ühiskonna riskid ja määramatus sellega seoses kindlasti kasvavad ja riigieelarve sõltub veelgi suuremal määral tarbijate heatahtlikkusest.