Katrin Saali Saul: koolikius riigikogus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Saali Saul
Katrin Saali Saul Autor/allikas: Stina Kase

Kui koolis üks jõmm kiusab teisi sõnadega, et sa oled loll, su vanemad on lihtsad töölised või et sa oled köögitüdruk, siis ilmselt oleme ühel meelel – koolikius on halb, lausa vastik. Tahaks loota, et ei ole palju eestlasi, kes sellist käitumist ühemõtteliselt ei tauniks, kirjutab Katrin Saali Saul.

Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Lapsed on julmad, nad märkavad hästi, kui keegi on teistest kuidagi erinev. Mõnede laste pealtnäha tugeva enesekindluse taha on sageli peidetud sisemine alaväärsus. Et oma väärtust enda (ja teiste) silmis tõsta, hakkab kiusaja teistest millegi poolest erinevat last kiusama.

Lapselik käitumine

Mõnikord läheb asi lausa füüsiliseks kähmluseks, tavaliselt algab kiusamine aga siiski sõnalisest sildistamisest, halvustamisest ja võib üle minna mõnitamiseks. Sageli pole need väited teise inimese kohta isegi tõesed.

Mõnikord on need tõesed (su vanemad on mingis mõttes teistest erinevad), aga inimene ei saa sinna midagi parata (et sul on juuksed punased, su nina on pikk või su nahavärv on massist erinev).

Sellist käitumist kutsutakse vaimseks vägivallaks. Lastel tuleneb see sageli mõtlematusest, empaatia ja moraalse kompassi puudusest. Kiusaja ei saa aru, millised on tema käitumise tagajärjed. Ta ise ei tunne, mida teine inimene tunneb. Kiusajal endal on lõbus: "Oh, kus ma panin talle ikka ära! Sa vaata mind!" Kiusamine on ka see, kui sa ei ütle inimesele midagi näkku, vaid räägid temast tagaselja põhjendamatult halvasti.

Ega kiusajaid pole klassis tavaliselt palju. Aga nad saavad seda teha eriti edukalt, kui mingi hulk kaaslasi, kes küll ise ei julgeks midagi sellist teha, neid toetab või vaatab vaikides pealt, ei sekku, ei mõista hukka.

Need kaaslased lasevad kiusajal tegutseda. Mõnel jõmmil on klassis nii palju võimu just oma kaaslaste amorfse tegevusetuse pärast. Võib-olla kardavad kaaslased, et kui nad kiusatu kaitseks välja astuvad, võivad nad ise jõmmi tähelepanu osaliseks saada.

Parem olen ise sööjate seas kui söödu, mõtleb alalhoidlik klassikaaslane ja laseb kiusul edasi kesta. Ehkki võib-olla südames ei kiida ta jõmmi tegutsemist heaks või püüab kiusaja soosingut saavutada lipitsemise ja takkakiitmise kaudu.

Kui mõni kõrvalseisja ka tõstab häält, siis süüdistab manipuleeriv kiusaja teda sääsest elevandi tegemises, vaenamises ja kiusu alustamises takkapihta. Nõnda võib nii mõnigi algselt õiglane hing pidada paremaks vaikida ja kambaga kaasa minna.

Õpetajad võivad koolis kasvõi nahast välja pugeda, et jõmmi ümber kasvatada. Paraku on koolikiusaja transformatsioon oluliselt raskem, kui tema kodus on selline käitumine normaalne.

Kui kodus on ta kuulnud, näinud ja kogenud, kuidas üks vanem halvustab, mõnitab, sildistab, alandab ning kunagi ei vabanda oma käitumise eest. Võib-olla see vanem ei kasuta sellist kõnepruuki isegi selle lapse enese peal, aga vanem räägib niimoodi oma partneriga või räägib kellestki kolmandast. Vahet pole – see kleepub külge.

Raske on õppida lahkust, sõbralikkust, empaatiat, lugupidamist, kui sa seda oma kasvukeskkonnas ei koge. Õnneks muidugi mitte võimatu. Me saame suureks, loodetavasti empaatilisemaks ja paljudel meie seast on piinlik meenutada, et kunagi ammu, kooliajal, osalesin kiusamises. Kas siis otsese kiusaja või kaaskiusajana, kes ei teinud midagi kiusamise takistamiseks.

Täiskasvanulik käitumine

Täiskasvanulik käitumine ei eelda alati teistega nõus olemist. Vastupidi – täiskasvanud inimesel peaks olema oma arvamus. Aga kui kellelgi on teine arvamus, siis lugupidav täiskasvanu jääb erimeelsusele viisakal moel. Ta ei räuska ega lähe teisel arvamusel olijat ründama.

Küps käitumine ründab/taunib erimeelsuse puhul teise inimese tegusid, mitte teist inimest ennast, tema päritolu või sotsiaalset tausta.

Sageli kasutavad bravuuritsejad oma rämeda ja lugupidamatu sõnaseadmise õigustuseks, et muidu nende häält ei võeta kuulda. Soov saada tähelepanu justkui õigustaks teise inimese labast solvamist ja halvustamist.

Tõsi ta ju on, ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu. Ja see teeb kiusaja tuntuks.

Aga medalil on ka teine külg. Lapsevanem kujundab oma eeskujuga lapse käitumist. Kui lugupidamatu kommunikatsiooniga uhkeldab aga mõni riigiisa, siis on päris kindel, et tal on oma ringkond, kelle eneseväljendust ja suhtlemisstiili ta kujundab.

Ning sellel mõjutataval ringkonnal, kellele see inimene tänu oma karismale eeskujuks on, saabki selline ebaviisakas, labane, üleolev ja hoolimatu käitumine normiks. Seda normi hakatakse rakendama oma pereringis, oma suhtlusringkonnas.

Mulle tundub, et täiskasvanud võiksid eriarvamuste juures jääda lugupidavaks, aga tõsiasi on siiski see, et tahame või mitte, meie kõigi sees elab aruka täiskasvanu kõrval ka me sisemine laps, kes aeg-ajalt teeb valju häält, räägib lapsikusi, käitub lapsikult.

Mõne sees elab riiukukk, teise sees ülbik, kolmanda sees kiusaja, neljanda sees provokaator. Need on kõik sisemise lapse ilmingud. Sestap kiusavad nii mõnedki meist ka täiskasvanuna.

Nüüd on küsimus, mida teevad teised täiskasvanud ta ümber. Ja mida teeb sisemine laps nende täiskasvanute sees, kes näevad pealt, kui üks täiskasvanud mees on vaimselt vägivaldne näiteks mõne noore, haritud, lugupeetud naise suhtes.

Kas sisemine laps nende sees käitub nagu koolikiusamise arglik pealtvaataja, kes peidab silmad ära ja ei tee midagi? Või itsitab tunnustavalt takka, julgustades seda ebaküpset ülbitsejat järgmisi kõlbluse ja igapäevase viisakuse norme jalge alla tallama?

Mis lootust on meil kasvatada noori, kes mitte ainult ei kiusa, vaid julgevad ka oma kõlbeliste seisukohtade eest seista, kui meie riigikogulaste sisemised lapsed näitavad oma eeskujuga, et kiusajat ei pea korrale kutsuma, peaasi et aga tema lähiringis saaks edasi püsida.

Kui hea eeskuju on häbelik kõrvale vaatamine või peitu pugemine? Kas kusagil on piir või on nende sisemiste laste moraalse kompassi näidik endale ja teistele kiusaja üha suurenevaid "vägitegusid" põhjendades juba lootusetult ära kulunud?

Tahaks loota, et kiusliku ja lõhkuva sisemise lapse kõrval on igaühe sees ju ka puhas, õiglane ja aus laps. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: