22. jaanuari ETV saade "Pealtnägija" oli eetris päeval, mil Georg Lurichi surmast möödus täpselt 100 aastat. Anna Pihl koos oma saatetiimiga tegi väga hea loo, mille taustaks oli erakordne ajalooleid. Spordimuuseumi juhataja Siim Randoja oli pärast pikka otsimist leidnud Ameerikast filmikaadrid, kuidas Lurich maadleb ja kuidas ta välja nägi.

Kes ei näinud, soovitan üle vaadata. Lurichi pilt sai järsku liikuvaks pildiks ja muutus hoopis teistsuguseks kujundiks. Ta sai lihaks ja vereks. Väga veider ja tore tunne tekkis.

Teleinimeste saatus on näidata tuhandetele inimestele pika aja jooksul, kuidas sa algajast tegijaks arened. Ann Pihl teeb sama asja läbi. Niisugused lood muudavad arvamust ja imagot heas suunas. Kindlasti oli leid Heiki Nabi kasutamine maadleja tegevuse kommentaatorina.

Ei tea, kas sellel oli oma mõju või mitte, aga Anna Pihli vanaisa Boris Gavronski oli Lääne-Virumaa legendaarne majandijuht ja töötas suure osa oma elust umbes saja meetri kaugusel Lurichi sünnikodust. Veri on paksem kui vesi.

Eraldi teema on Siim Randoja aktiivsus ajaloomaterjali leidmisel. Tema oli ka see mees, kes leidis Ameerikast dokumendid, mille põhjal Paavo Kivine kirjutas raamatu "Lurichi sõda", mis räägib meie maadleja tegevusest spioonivõrgu paljastamisel Esimese Maailmasõja ajal.

Randoja kolleegi Kalle Voolaiu vihje võimalikust rohkem kui saja-aastaselt maadlusfilmist pani Siimu energia tööle ja pärast pikka otsingut leidiski ta Ameerikast sensatsioonilise filmimaterjali. See pole mitte ainult vanim spordifilm, mis meil nüüd vaadata on, vaid ka suurt huvi pakkuv ajaloodokument. 1910. aastal ilmselt taanlaste poolt tehtud materjali iga kaader räägib ajast, meist, arengust ja loomulikult ka Lurichist.

Siit tuleb ka mu sõnum kas kultuuriministeeriumile või olümpiakomiteele või mingitele teistele organisatsioonidele, kes autasustavate nimekirju kokku klapivad. Siim Randojat oleks mõistlik mitte ära unustada. See, millega ta hakkama sai, laiendas meie maailmamõistmist ja muutis paljude mõtlemist. Mõlemad tähtsad asjad.

Paavo Kivine on korduvalt rõhutanud, et Lurich oli rahvuslik ärataja. Ka mina olen veendunud, et maadlus ja tõstmine oli vaid väike osa selle mehe erakordsest andekusest. Ta oli paljudes valdkondades oma ajast ees. Ta oli esimene kaasaja kontekstis atleetvõimleja, kes kehailu mõiste viis uuele tasandile. Ta oli maailma ajaloo esimene sportlane-intellektuaal, oli polüglott ja malemängija.

Lurichis põles mingi kummaline tuli, mis sundis teda käima külast külasse ja rahvast õigetele eluviisidele suunama. Kaasajal me räägiks peenemate sõnadega sportlase sotsiaalselt rollist, aga vaevalt tema seda nii mõtles, ta lihtsalt tegi.

Nüüd avalikustatud filmikaadrid reedavad ka tema edu saladusi. Kuidas mees, kes oli ainult 1,74 meetrit pikk ja napilt üle 90 kilo raske, suutis võita endast mõnikord 50-60 kilo raskemaid lihamägesid?

Vastus tuleb filmist selgesti välja, see on tema kiirus ja osavus. Just orientatsioon kiirusele pani suured mehed ennast halvasti tundma ja siis järgnes põhjalikult ette valmistatud võte, mis vastase selili viis.

Ja jällegi, ka selleski osas oli see Väike-Maarja mees oma ajast ees. Ta oli seega tark, kiire ja tugev.

Kes soovib, võib sellest jutust ka suuremaid järeldusi teha. Tegevus ei oma ju tähtsust. Kas sa maadled, mängid viiulit või leiutad midagi, võidavad ikka sama tüüpi inimesed. Tark, kiire, tugev on terve filosoofia, mis on ideaalne ka väikerahvaste edumudelina. Lolli ja aeglasena suurte vastu ei saa.

Vaat selliseid mõtteid tekitas üks hea ajakirjanduslik käsitlus mehest, kes oli oma ajast ees.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.